Teraspoiss. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palga. Kahju, et ta ei ole nii suur nagu üliõpilane, siis hakkaks ka lauavabrikus tööl käima ja aitaks kojarahvastki. Mõlemad nad on juba vanad, kaebavad õhtuti valusid puusades ja pihasoontes. Nüüd tema neil veel lisasuuks lauas toitu tahtmas.

      Kui üliõpilane õhtul koju tuli, hakkas Jaan kohe temale kurtma oma asja:

      ”Ei tea, mis minust nüüd saab?”

      ”Kuidas, mis saab?”

      „Ema on surnud, kes mu eest hoolt peab ja toidab?” seletas poiss vanamehelikult. „Täna käisid ühed kaugelt sugulased siin, ma neid ei tundnudki – tahtsid karja viia. Et kuidas ma siin saan võõraste hulgas süüa ja riiet. Teie olete ju puha mulle võõrad.”

      „Ah nii! Ja sa ei läinud?”

      „Kojarahvas ka ei tahtnud, et ma läheksin. Ja endale oli ka vastumeelt. Kui saaks mingit kergemat teenistust, mida jaksan. Aitaksin leivaraha teenida. Tuleval suvel läheksin küll karja – kindla palga peale.”

      Üliõpilane naeratas:

      „Ah niisugune mees oled! Aga mis teenistust sinusugusel tarvis on? „Postimehi” võid müüma hakata.”

      „Seda küll!” rõõmustus Jaan selle teate üle. „Ma tahtsin juba siis „Postilehti” müüma hakata, kui ema haige oli, kuid ema ei lubanud, et kulutan muidu jalanõusid ja õpin ulakusi. Aga nüüd lähen küll, homne päev lähen.

      Kui pärast asjast ka kojarahvale teatati, hakkas kojanaine heatahtlikult pragama.

      „Kuhu karja sa kipud? Kas sul siin koduski tegemist või asjatalitusi vähe? Aitad vanamehel tänavat pühkida, lööd mulle kaevust vett, tood puid – eks sinu jalatäied ka midagi maksa… Teinekord viid pesu alla linna ära, kergendad minu, vanainimese, jalavaeva. See kaks-kolm suutäit, mis laua taga sööd, teenid oma talitustega küll ära. Ainult kui sügisel kooli lähed, raamatuid, jalanõusid ja riideid vaja läheb, siis on raskem. Küll saab sellegagi hakkama. Sul emast ju üht-teist järele ikka jäi. Vaatame järele ja kohendame ära. Pesu pole sul mitmel ajal vaja, seda ma tean. Meil, vanadel, ka nagu kergem olla, kui lapsehing majas.”

      „Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.”

      „Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.”

      Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta.

      „Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.”

      3

      Järgmisel nädalal võttis üliõpilane enese mõneks ajaks lauavabrikust lahti ja sõitis maale. Ütles Jaanile, et peab minema ühte vana linnamäge uurima ning mõõtma ja see võtab paar-kolm nädalat aega. Toavõtme andis Jaani hoole alla, lubas tal õhtuti oma toas istumas käia või kui soovib – seal koguni ööd magada. Raamatuid võis vaadata niipalju kui tahtis, ainult segamini ei tohtinud midagi ajada, kuna kirjad ja paberid pidi puutumata jätma.

      „Ole siis tragi poiss,” õpetas ta lõpuks, „ära aga norutama ega nukrutsema hakka. Vaata, et sul ikka midagi teha oleks, siis ei tule kurbi mõtteid. Pea ikka seda meeles, et nüüd pead hakkama ise oma elu korraldama ja seadma.”

      Jaan saatis üliõpilase jaama, lehvitas jaama ees senikaua kui rong silmist kadus. Siis pöördus kodu poole, veidi nukker üliõpilase lahkumise pärast. Kuid sealsamas hakkas ta kordama mõttes äsjasaadud õpetust: vaata, et sul midagi teha oleks, siis ei tule kurbi mõtteid!

      Kodus hakkas ta kohe hoovi pühkima ja puid lõhkuma. Kui nende töödega valmis sai, küsis kojanaiselt, kas ei ole mõnd käiku teha alla linna, pesu ära viia või nii… Et aga midagi teha oleks ja kurbi mõtteid ei tuleks. Õhtul võttis ta kioskist kümme lehte rohkem ja jooksis tänavail hilise õhtuni – et aga jõudeaega ei jääks.

      Nii läksid kõik päevad kiires tegevuses ja askeldusis. Vana kojamees jäi haigeks, hakkas kaebama valusid ristluudes, ja heitis lõpuks koguni voodisse. Nüüd jäi tänava pühkimine ja ka puude kandmine majaprouale Jaani hooleks. Ta sai kõigega hõlpsasti hakkama, seda enam, et palju puid oli valmis saetud juba kojamehe poolt. Tal tarvitses neid ainult pakul peenemaks lõhkuda ja kööki kanda. See oli kerge töö. Tal jäi aega ülegi lennukeid meisterdada ja vastasmaja poistega palli lüüa. Need olid hulga peale rahad kokku pannud ja päris uue võrkpalli ostnud, mida nüüd üle nööri mängiti. Mõnikord satuti nii mänguhoogu, et Jaanil ununesid kodused talitused ja kojanaine käis teda hooviväravalt koju hõikamas. Siis jättis Jaan mängu kohe, jooksis lõõtsutades koju ja küsis juba eemalt:

      ”Kas on midagi vaja teha või kuhugi minna?”

      Ei olnud küll suuremal midagi, aga kui Jaan hea poiss oleks ja selle pesu Reineti härradele ära viiks, seletas kojanaine ja ulatas pesupambu kätte.

      Ühel päeval kuulis Jaan puukuuri, kuidas kojanaine kaevu juures poeprouale seletas, et elu kipub raskeks minema, kui poeproua oleks nii lahke ja annaks talle selle nädala jooksul kraami võlgu. Tuleval nädalal on jälle suurem pesu, siis maksab kõik korralikult ära. Vanamees ka haige, ei võta jalga alla, aga – suud tahavad süüa.

      Jaan tõmbus kuuriukselt tagasi ja jäi terasemalt kuulatama. Sealsamas sähvatas ta peast mõte läbi – sina oled üks suu, kes süüa tahab. Ta ise ei taha seda öelda, aga südames võib küll mõelda, et… Kaugemale ei saanudki Jaan mõelda, sest poeproua ütles ta mõtte lausa välja:

      „Nojaa, sul võõras poiss ka veel toita.”

      „Ei, ei,” tõrjus kojamammi tagasi, „paljuke see poiss nüüd… nagu linnueinet veidi võtab. Ja ta ju liigub ka: toob vett ja puid, on teinekord jalajätkuks, jookseb all linnas ära käia, kui vaja midagi saata.”

      „Ega ma seda ütlegi,” arvas poeproua, „poiss on terane nagu naaskel ja hakkaja iga asja peale, aga kolm suud on ikka rohkem kui kaks suud. Sa küsi õige linna hoolekandest abi. Sealt saavad mõned omagi laste peale abi, miks ei peaks sina saama võõra poisikese kasvatamiseks.”

      „Mine nüüd nendega puid-maid jagama!”

      „Mis seal nüüd jagada või… Aga õigus oleks sul saada küll. Tohvri Liisa on oma kaks last linna varjupaika saatnud, ega ta sinust kehvem ole. Mis õigus on, see nõua välja. Kes sulle selle eest ikka aitäh ütleb, et sa ennast võõra lapse pärast katkestad.”

      „Mis nüüd aitäh või… aga poiss on nii südame külge kasvanud, et ei raatsiks teda kuhugi ära anda. Juba sest ajast saadik sai nagu omaks, kui hakkas siin õues päterdama. Kadunud Annit pidasin ju ka nagu oma tütreks. Jumal on minu lapsed kõik ära võtnud, olgu siis võõraski mul südamesoojendajaks. Aga eks abi kuluks ära küll. Või see kerge on minusugusel vanal inimesel pesupali taga solistada ja asju ajada. Nüüd jäi vanamees ka veel maha, kas tõuseb enam või ei tõusegi.”

      Sellega hoovi peal jutt lõppeski. Poeproua läks poodi, kojanaine kadus pesukööki. Jaan aga istus pakule ja tundis jälle uuesti, et ta on siin võõras, on kellelegi koormaks. Hakkas juba kahetsema, et ta perenaisega, kes ennast tema sugulaseks nimetas, maale karja ei läinud. Kuid nad olid nii vastumeelsed ja kojarahvas ise ei lasknud ka. Nüüd on neil häda temaga. Oleks ta ometi suurem, et võiks juba lauavabrikus tööl käia või mõnda muud ametit СКАЧАТЬ