Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

      I osa

      RAAMATUD

      GROMOV

      Kirjanik Dmitri Aleksandrovitš Gromov (1910–1981) lõpetas oma elupäevad täielikus unustuses. Tema raamatud kadusid jäljetult makulatuuri Lethesse, ning kui poliitilised katastroofid olid nõukogude kodumaa hävitanud, ei oleks Gromov pidanud justkui enam kellelegi meenuma.

      Vähesed olid Gromovit lugenud. Loomulikult toimetajad, kes määratlesid tekstide poliitilist lojaalsust, ja siis veel kriitikud. Vaevalt võisid sellised pealkirjad nagu „Proletaarne” (1951), „Lenda, õnn!” (1954), „Narva” (1965), „Töörohked teed” (1968), „Hõbedane võrendik” (1972), „Tasased rohumaad” (1977) kedagi valvsaks teha või kelleski huvi äratada.

      Gromovi elulugu kulges kõrvuti sotsialistliku isamaa arenguga. Lõpetanud seitsmeklassilise kooli ja pedagoogilise tehnikumi, sai Gromov tööle tehaselehe toimetusse vastutava sekretäri kohale. Puhastused ja repressioonid jätsid Gromovi puutumata, ta vedas rahulikult välja neljakümne esimese aasta juunini, kuni mobilisatsioonini. Rindele sattus ta sõjakorrespondendina. Neljakümne kolmanda aasta talvel võttis külm Gromovil käed ära. Vasak käelaba õnnestus päästa, ent parem amputeeriti. Nii et kõik Gromovi raamatud on loodud hädasunnil vasakukäelisena. Pärast sõda tõi Gromov oma evakueeritud perekonna Taškendist Donbassi ja istus kuni pensionini linnalehe toimetuses.

      Kirjutama hakkas Gromov hilja, küpse neljakümneaastase mehena. Ta pöördus sageli riigi kujunemise teema juurde, ülistas provintsilinnakeste, alevite ja külade sitsikoelist elu, kirjutas kaevandustest, vabrikutest, silmapiirini ulatuvast uudismaast ja võitlusest saagi eest. Gromovi raamatute keskseteks tegelasteks olid tavaliselt punadirektorid või kolhoosiesimehed, rindelt naasnud sõdurid, armastuse ja kodanikujulguse säilitanud lesknaised, pioneerid ja komnoored – kindlameelsed, rõõmsad, valmis kangelaslikeks töövõitudeks. Headus võidutses piinava järjekindlusega: metallurgiakombinaat kerkis rekordiliselt kiiresti, pool aastat tehasepraktikat muutis äsjase tudengi karastunud spetsialistiks, tsehh ületas plaani ja võttis uue kohustuse, teravili voolas sügise saabudes kuldse jõena kolhoosi varasalve. Pahad kasvatati ümber või pisteti vangi. Voogasid ka armukired, kuid väga karsked: raamatu alguses teatripüssiaksioomi järgi lubatud suudlus tulistas lõpulehekülgedel paukpadruni – põsemusi. Kuid tühja neist teemadest. Kõik see oli kirjutatud norutavas stiilis, laitmatute, kuid magedate lausetega. Isegi kaaned, millel ilutsesid traktorid, kombainid ja kaevurid, olid valmistatud mingist jäätmekartongist.

      Gromovi sünnitanud riik võis avaldada tuhandeid autoreid, kelle teoseid ei lugenud mitte keegi. Raamatud vedelesid kauplustes, neid hinnati alla mõne kopikani, viidi lattu, utiliseeriti ja trükiti uusi täiesti tarbetuid raamatuid.

      Gromovit avaldati viimast korda seitsmekümne seitsmendal, ent seejärel vahetusid toimetustes välja inimesed, kes teadsid, et Gromov toodab sõjaveterani kahjutut sõnaprahti, mida avalikkus eriti ei vaja, kuid ei ole ka otseselt selle olemasolu vastu. Gromovile öeldi igal pool viisakalt ära. Eelseisvat enesetappu pühitsev riik haudus hävitajate sõgedat kirjandust.

      Leseks jäänud üksildane Gromov mõistis, et talle mõõdetud aeg sai läbi, ning heitis vaikselt hinge. Kümme aastat hiljem järgnes talle Nõukogude Liit, kelle jaoks ta oli kunagi kirjutanud.

      Ehkki Gromovi teoseid anti omal ajal välja kokku enam kui pool miljonit tükki, jäid neist alles vaid üksikud eksemplarid, mis sadestusid imekombel kolkakülade, haiglate, tööparanduskolooniate, internaatide raamatukogudesse või pehkisid keldrites, pakkenöör risti ümber tõmmatud, pressituna mingi kongressi materjalide ja Lenini köidete vahele.

      Ja siiski oli Gromovil ka tõelisi austajaid. Nad nuuskisid mööda riiki ringi, korjates kokku allesjäänud raamatuid, ja oleksid andnud nende eest mida tahes.

      Gromovi raamatute pealkirjad võisid ju tavaelus rääkida igasugu võrendikest või rohumaadest, ent Gromovi teoste kogujate seas olid kasutusel hoopis teistsugused nimetused: Jõuraamat, Võimuraamat, Raevuraamat, Kannatuseraamat, Rõõmuraamat, Mäluraamat, Tähenduseraamat…

      LAGUDOV

      Valerian Mihhailovitš Lagudovi võib ilma mingi kahtluseta liigitada Gromovi universumi kõige mõjukamate tegijate hulka.

      Lagudov sündis Saraatovis õpetajate pojana ja oli pere ainus laps. Paistis väikesest peale silma võimeka lapsena. Neljakümne viiendal läks seitsmeteistaastase noorukina vabatahtlikuna sõtta, kuid rindele ei jõudnud – jäi aprillis kopsupõletikku, vedeles kuu aega hospidalis, aga mais oli sõda lõppenud. See sõtta hiljaks jäänud sõduri teema oli Lagudovi jaoks erakordselt valus.

      Neljakümne seitsmendal astus Lagudov ülikooli filoloogiateaduskonda. Lõpetanud edukalt kõrgkooli, töötas ta kaksteist aastat provintsilehes ajakirjanikuna, aga kuuekümne viiendal aastal kutsuti ta kirjandusajakirja, kus asus juhtima kriitikaosakonda.

      Lagudovi eelkäija jäi oma ametikohast ilma, kui magas maha lojaalsuse mõttes kahtlase romaani. Hruštšovi-aegne sula oli läbi saanud, kuid tsensuuri piirid olid küllaltki ähmased – mine võta kinni, kas tekst on uue ajastu vaimus või nõukogudevastane. Kokkuvõttes said nii ajakiri kui ka kirjastus tõsise peapesu. Seetõttu oli Lagudov tähelepanelik kõige suhtes, mis tema lauale jõudis. Heitnud Gromovi jutustusele põgusa pilgu, otsustas ta raamatu ühe õhtuga läbi lugeda ja rohkem sellega mitte tegelda. Mõttes oli ta juba valmis sepitsenud sooja retsensiooni – südametunnistus ei lubanud Lagudovil kritiseerida endist rindemeest, kes on kirjutanud kunstilisest vaatenurgast küll keskpärase, kuid see-eest poliitiliselt korrektse teksti õhutõrjeväelastest. Keskööks oli raamat läbi. Ise seda aimamata oli püüdlik Lagudov täitnud Pidevuse Tingimuse. Ta ei unustanud valvsust ja luges jutustuse läbi esimesest viimase reani, jätmata vahele ühtegi trööstitut maastikukirjeldust või poliitilist dialoogi. Sellega täitis Lagudov ka Hoolsuse Tingimuse.

      Ta luges läbi Rõõmuraamatu ehk „Narva”. Eksabikaasa meenutuste kohaselt langes Lagudov marulise eufooria seisundisse, oli öö otsa üleval, rääkis, et on olemist igakülgselt analüüsinud ja jõudnud hiilgavate ideedeni, kuidas inimkonnale kasu tuua; varem olevat ta elu olnud sassis, kuid nüüd olla saabunud täielik selgus; seejuures ta naeris valjusti. Hommikuks olid emotsioonid vaibunud ja Lagudov teatas murelikule naisele kuivalt, et tema ideid on veel vara avalikkuse ette tuua. Tol päeval ei suutnud ta tööle minna, oli rusutud meeleolus, mõtteid kõikehaaravast harmooniast ta rohkem ei avaldanud.

      Lagudovit tabanud eufooria sisulisel poolel ei olnud Gromovi raamatu süžeega mingeid mõttelisi ristumiskohti ning Lagudov ei osanud öiseid sündmusi raamatu lugemisega seostada. Kuid hinge jäi ikkagi mingi emotsionaalne arm, tänu millele kinnistus Lagudovi mällu kirjanik Gromovi nimi.

      Kaheksateist aastat hiljem nägi Lagudov näruses jaamaputkas Gromovi jutustust. Tundes valulist igatsust kauge õnneöö järele, ostis Lagudov raamatu – see maksis pärast kõiki allahindlusi viis kopikat ja oli õhuke, paarsada lehekülge, täpselt paras eelseisvaks sõiduks.

      Elektrirongis aitasid asjaolud Lagudovil jällegi täita kaks Tingimust. Temaga samas vagunis sõitsid joobnud, kaasreisijaid tülitavad noormehed. Mitte enam noor ja mitte eriti tugev Lagudov eelistas tursketest jõmmidest eemale hoida. Mehena oli tal häbi, et ei saa mühakaid korrale kutsuda, ning peitis nina raamatusse, teeseldes jäägitut lugemisse süvenemist.

      Lagudovile sattus tookord pihku Mäluraamat – „Tasased rohumaad”, mispeale ta vajus mõneks ajaks une ja ärkveloleku vahelisse seisundisse. Raamat söötis Lagudovile ette eredaima fantoomi, olematu mälestuse. Lagudovit valdas selline põrmustav õrnustunne tolle kangastunud elu vastu, et ta pisarateni vaimustununa tardus helgest ja kõikehõlmavast heldimusest pisararohkesse vaimustusse.

      Gromovi СКАЧАТЬ