Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

      „Ei.” Anna põrnitses tühja lehekülge enda ees. Tal pole vaja nii palju paberit; selleks aastaks on tal tegelikult ainult üks põhieesmärk − see, milleni jõudmisest oli ta unistanud kogu oma täiskasvanuea. Ainuüksi mõte sellele täidab ta säriseva erutusega, aga eesmärk ise on väga delikaatne. Ta ei tahtnud võtta sellelt võlu, märkides samasse kõrvale „külmik sulatada” või „lasta Chloe’l koostada kordamisplaan eksamiteks”.

      Ta tõstis pilgu Michelle’ile, kes kribas hoolega kirjutada, mõeldes lisaks pealkirju ja alapealkirju ning märgistades neid reibaste noolekestega. Kuigi polnud kedagi, kes teda näeks, oli Michelle’i nägu täiuslikult jumestatud kuni silmameigini välja. Võib-olla peaks võtma eesmärgiks õppida selliselt silmapliiatsit kasutama, mõtles Anna, imetledes korralikult tõmmatud joonekesi Michelle’i ümmarguste pruunide silmade äärtel − need olid nii maitsekad ja perfektsed nagu Lily Bratz-nukul.

      „Hakka peale,” ütles Michelle pead tõstmata. „Alusta kirjutamist ja see saab teoks, on minu moto.”

      Anna maalis aeglaselt lehekülje ülaserva „Sel aastal”, tõmbas sellele kaks joont alla ja kirjutas: „Saan lapse”.

      Michelle vaatas üles, ta ise oli juba teise lehekülje poole peal. „Valmis? Juba?”

      Anna noogutas.

      „Las ma vaatan.”

      Anna lükkas märkmiku üle laua ja jälgis sõbranna nägu − ta polnud kindel, kuidas Michelle sellesse suhtub.

      Anna teadis, et lapsi Michelle’i tegude loetelus kindlasti ei ole. Longhamptonis näis olevat Kesk-Inglismaa krahvkondade kõrgeim sündivus, ja enne kui Phili tüdrukud neile kolisid, olid tema ja Michelle veetnud tunde Ferrari veinibaaris, kurtmas värskete „keegi ei mõista elu enne lapse sündimist” emade üle, kes kulutasid Michelle’i poes varandusi. Nad olid olnud ühel meelel saja ühe põhjuse suhtes, miks lapse sünd ei tee inimest otsekohe väärtuslikumaks, mõistvamaks ega targemaks.

      Michelle’i panid nördima inimeste jultunud oletused tema lastetuse kohta: kohalikud ärimehed vihjasid pahatahtlikult, et ta on „üks neist jõulistest karjäärinaistest”, aga ärinaised arvasid, et ta lihtsalt võtab elu kergelt. Anna torisemine oli rohkem enesekaitse. Olla justnagu ema oli kõige halvem, kui ta nii igatses omaenda last, ent pidi selle asemel olema ekstra tänulik Phili „boonuslaste” eest.

      „Ohhoo,” hüüatas Michelle. „See on siis algaval aastal kõige olulisem? Ütleksin, et tõesti suur eesmärk, aga … kas siis midagi muud polegi? Kas sa ei peaks otsima uut töökohta? Või tegema remonti?”

      Anna raputas pead. „Olen juba küllalt kaua oodanud. See on ka ainus asi, mida olen tõesti väiksest saadik tahtnud: et mul oleks suur pere nagu Waltonitel või Marchidel. Piinasin pidevalt ema küsimusega, millal ma saan endale vennad ja õed.” Ta hammustas huulde. „Ükskord küsisin, kas nad tahtsidki ainult üht last, ja ema vastas, et neil oleks võinud olla majatäis lapsi. Purustasin vist ta südame, kui ta kuulis mind alatasa kassidega mängimas, nagu oleks need titad.”

      „Võid mind uskuda,” ütles Michelle, „vendi poleks sa küll pidanud tahtma.”

      „Mul poleks nende vastu midagi olnud,” lausus Anna. „Mul olid niigi väljamõeldud vennad, väljamõeldud õed, hobused, koerad … kõik. Ma ei usu, et Chloe, Becca ja Lily saavad aru, kuidas neil on vedanud.”

      „Niisiis, miks su vanematel ei olnud rohkem lapsi?”

      „Jätsid selle vist hiljapeale. Ilmselt oli tegemist varase menopausiga − tollal ema muidugi ei teadnud. Tema ütleski, et ma selle ette võtaksin, ja mul on see alati plaanis olnud.” Anna keerutas veiniklaasi. „See on ka üks nendest asjadest, milles me Philiga abielludes kokku leppisime – et anname tüdrukutele aega kõigega harjuda, kuid üritame saada oma lapse neljandaks pulma-aastapäevaks, seega siis juba järgmisel kuul.”

      „Tohoh,” kostis Michelle. „Nii et mina pean siis juba septembrikuuks hakkama varuma kirjanduslike mõtteteradega beebivarustust?”

      Anna naeratas laialt ja tõstis käe, näidates, et tuleks pöialt hoida.

      „Kas Phil on selleks kõigeks valmis?” Michelle kergitas jälle kulme ja Anna teadis juba, mis on tulemas. „Ta on ju Pongoga jalutamiseks alati hirmus väsinud, kuidas see vaene mees küll lapsetegemisega hakkama saab, rääkimata muust sellega seonduvast? Tal tuleb siis ka kodus pingutama hakata. Sina töötad praegu kõvemini kui siis, kui sul oli täistöökoht.”

      Michelle’i tavapäraselt helde jõulukink oma parimale sõbrannale oli kinkekaart, mis pakkus kümmet tundi pesutriikimist, viit jalutuskäiku koeraga ja tervet päeva spaas koos temaga − aga ta korraldas nii, et ka Phil oli kohal, kui Anna kingituse avas. Phil oli olnud küllalt viisakas ja näis oma süüd tunnetavat, ning kui Michelle oli koju läinud, pakkus ta, et katsub endalegi need tunnid vabaks teha. Aga asi polnud selles. Kord oli ta Annale kinkinud uue triikraua. Paar viimast aastat oli see seisnud siidpaberisse mähitult ja kasutamata.

      „Noh, Sarah’l on leping ainult kaheks aastaks,” seletas Anna. „Ta võib tagasi olla isegi enne, kui laps ilmale tuleb, nii et tüdrukud polegi siis enam meie juures.”

      „Ega ma seda ei küsinud.”

      „Phil teab, kui tähtis see mulle on. See on ka talle tähtis. Mitte et ma tema lapsi ei armastaks, ma ju armastan neid isegi väga. Aga mul ei lasta neid tingimusteta armastada, kui sa taipad, mida ma silmas pean. Meie oma laps on niisama palju osa minust kui …”

      Ta jäi kohkudes vait. „Ära seda korda. Unusta parem ära, et ma sellest juttu tegin. See on üks sellistest asjadest, millest ei räägita.”

      „Mulle võid sa rääkida kõigest, tead seda küll,” kostis Michelle. „Kellele mul rääkida ongi?” lisas ta ennast tauniva noogutusega tühja elutoa poole.

      „Phil tõotas mulle, et üritame lapse saada veel sellel aastal,” ütles Anna. „Phili kohta võin öelda, et oma lubadustest peab ta alati kinni. Nähtavasti mõjub nii isaks olemine.”

      Kui ta kuulis oma sõnu, tundis ta korraga kõhusopis jõululikku hõõgust ja see levis läbi tema nagu soe leek, põletades oma teel viimased jäljed meelepahast raamatute ja Evelyni pärast. Paar viimast aastat olid olnud kui lahinguväli, aga ta oli võtnud õppust, hoidnud keelt hammaste taga ja pidanud kinni kokkuleppest. Viimaks oli kätte jõudnud tema tund.

      „Kuidas sinu endaga on?” küsis ta, sirutades käe Michelle’i märkmiku järele. „Mida sa kirjutasid …? Oo. Uus kauplus? Internetimüük kahekordseks.” Ta vaatas üles. „Kas sa ei arva, et sina ise peaksid ka kusagil siin nimestikus olema?”

      „Olengi.” Michelle osutas pealkirja „Isiklikud eesmärgid” all lausele „Saada valitud kaupmeeste nõukokku”. „Ja vaata ka sinna.” Kirjas oli: „Joosta läbi Longhamptoni maratoni pool distantsi”.

      „Ma ei mõtle seda. Pean silmas sind isiklikult. Sinu elu väljaspool tööd? Mulle ei meeldi sugugi, et sa oled kogu aeg üksi … ööst öösse. See maja on liiga kena, et seda mitte kellegagi jagada.”

      Michelle’i silmad läksid teeseldud õudusest suureks. „Mis? Ja pean kellegi teise järelt koristama hakkama? Ei, tänan väga.”

      „Unusta maja. Sa ise oled liiga kena, et ennast kellegagi jagamata jätta.” Anna sirutas käe ja haaras tema oma. СКАЧАТЬ