Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

      „Teadus on edasi arenenud. Minu ema oli neljakümneaastane, kui mina sündisin. Veel kümme aastat edasi.”

      „Aga ise näed, kuidas see tal välja tuli!” Anna hammustas huulde. Tavalises olukorras oleks ta nii taktitu väljendumise pärast häbiga pingi alla vajunud, kuid praegu oli probleem nii tähtis, et tuli survet avaldada. „Tahan, et sina oleksid veel aastaid olemas. Tahan, et käiksime koos pargis jooksmas ja teeksime seda emme-issi värki.”

      „Ma ei tea, mil määral mu isa kannatas stressi all, aga kujutan ette, et ta polnud sugugi väiksema surve all kui mina,” lausus Phil jäigalt. „Seejuures oli tal vaid üks laps.”

      Järgnes kohmetu paus. „Anna andeks,” ütles Anna. Ta sirutas end, et võtta mehe käsi. Pärast hetkelist kõhklust laskis Phil tal sõrmed ümber tema omade põimida.

      „Ei suuda lihtsalt ära oodata, millal saab ometi kuulda, kui iiiimeline on New York,” sõnas Anna, üritades ületada nende vahele tekkinud lõhet. „Mis sa arvad, kas Chloe’ juuksed on ikka endist värvi? Kas nad sinu arvates meie järele ka puudust tundsid?”

      „Vean kihla, et sinu järele tundsid küll,” ütles Phil, näidates suunda parklasse viivale sõidurajale. „Sarah on kohutav kokk.”

      Anna heitis talle kiire pilgu ja nägi, et mehe silmad säravad ootusest näha jälle oma tüdrukuid. Oma häbiks tundis ta armukadedusekihvatust nende ühise lapse nimel, kes pidi ootama, kuni ta poolõed end nihutavad ja talle ruumi teevad.

      New Yorgi lennuk hilines ning Anna jälgis, kuidas Phil aeglaselt edasitagasi sammus ja endamisi pomises. Anna hingas mitu korda sügavalt sisse, püüdes tõmmata joont teda äsja ärevusse ajanud vestluse alla. Ta sisendas endale, et on tore jälle tüdrukuid näha. Kuulda Becca kuivi märkusi Chloe’ melodramaatiliste lugude kohta, kuulata Lily vulisevat heietust maailmast enda ümber. Ta oli isegi hakanud puudust tundma Chloe’ harjumusest laulda kaasa reklaamiklippidele, nagu oleksid majas peidus talendiotsijad.

      Aga ta teadis, et nemad ei tundnud tema järele kübekestki puudust ega vaevunud ka teesklema, nagu oleksid tundnud. Noh, vahest ehk Becca. Becca oli küllalt tundlik, et tabada hetki, mil Anna näolt kadus naeratus.

      „Arvan, et ongi nemad,” teatas Phil, tõustes päkkadele, et vaadata üle rahvamassi.

      Paar äriklassi reisijat astus väravast välja, vedades enda järel ratastel kohvreid, hoides telefone juba kõrva juures ja otsides köie taha kogunenute hulgast oma autojuhte.

      Phil liikus piirdele pisut lähemale − mõttetult, kuna mingisugust tunglemist ei olnud. Anna oli tahtnud talle öelda, kui hea ta näeb täna välja oma Paul Smithi džempris, mille Anna oli talle jõuluks ostnud, aga siis ta märkas, et tema tualetis käimise ajal oli Phil sviitri seljast ära võtnud, nii et kuue all oleks nähtav Becca ja Chloe’ kingitud särk.

      Phil vaatas tagasi ja naeratas talle ning Anna naeratas vastu, kuid põgusalt ja pingutatult, ning nägi siis, kuidas ta abikaasa kadus ja ilmus uuesti välja issina. Seda näinud, tundis ta end äärmiselt näruselt.

      Sellepärast ma tahangi last, mõtles ta, surudes küüned peopessa. Siis saaksin seda tunnet jagada. Siis tunneksin, kuidas mind tahetakse, minust puudust tuntakse ja mind ka armastatakse. On see siis midagi ebaloomulikku? Ei ole ju nii, et perekonnas on vaid piiratud hulk armastust ja et tema laps varastaks selle teistelt ära.

      Anna seisis veidi teise nurga all, tagapool, ja tema nägi Chloe’t esimesena; raske oli tüdrukut mitte märgata − ta blond uhke lõvilakk näis veel suurem ja heledam, kui see oli olnud lahkudes, ning tundus, nagu kõnniks ta omaenda prožektorite kiirguses. Tal olid ees päikeseprillid ja ta pilk oli põrandal, aga kui ta nurga tagant selgemini nähtavale ilmus ja Phili rahvahulgas seismas nägi, lükkas ta prillid pealaele ja näole tuli hoopis teistsugune ilme.