Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ parandas ta, kui aus olla, siis tüdrukud oma varbaid just ei soojendanud. Nemad pidasid Skype’is videokõnet oma emme Sarah’ga, kes viibis oma tohutu suures uues majas Westchesteris New Yorgi osariigis. Sarah küll soojendas tõenäoliselt varbaid; või laskis jõuluvana ilupäkapikkudel neile prantsuse pediküüri teha.

      Seetõttu oligi Anna ennast peaaegu ribadeks tõmmanud − ta püüdis tüdrukutele korraldada parimaid jõulusid, et teha tasa ema eemalolekut; juba juulikuust alates elas Sarah kaheaastase töölepingu tõttu Ameerikas. Iroonia on aga selles, et kõigest hoolimata on Sarah kohalolek majas palju tuntavam kui tema oma.

      Anna silmad hakkasid kiiresti pilkuma, kui talle kangastus pilt Chloe’st, Beccast ja Lilyst, kes olid kobaras ümber sülearvuti ja kilkasid rõõmust just täpselt sel hetkel, kui tema püüdis algatada uut peretraditsiooni plaaditäie kuldkarraga kaunistatud tillukeste jõulupirukatega, mis olid ära kõrvetanud ta sõrme ning põhjustanud stressist tuleneva seedehäire. Täidisega jõulupirukad − või õieti see, et enamik perest neid ignoreeris − oli olnud viimane õlekõrs, mille murdis halastamatu täpsusega ajastatud kommentaar Phili emalt.

      „Kas sina tegid need?” oli Evelyn küsinud, ja ta kaardus kriipskulmud olid väljendanud äärmist põlgust. Kogu hommiku jooksul oli see esimene otsene märkus, millega ta Anna poole pöördus, ja kui Anna noogutas, et seda küll, oli ta vakatanud ning siis põlastavalt öelnud: „Oh. Sellisel juhul ma loobun.”

      Teistpidi võttes – vanadest nõidadest ei ole küll puudust.

      Pongo tormas uue, jõuluks saadud rihma otsas edasi, erutatud, et sai nii energiliselt liikuda; tavaliselt nautis ta sellist võimalust ainult siis, kui Michelle ta jooksma viis. Koer oli majast väljapääsemise üle niisama rõõmus kui Anna. Kui Anna poleks iPadi pärast puhkenud tüli ajal saatnud Michelle’ile tualettruumist sõnumit, oleks Pongo teinud seda ise − Anna oli selles päris kindel.

      Telefon taskus piiksus ja Anna naeratas sõnumit lugedes: „Vein välja valatud, šokolaadikarp avatud, kõrvad kuuldevalmis. Kiirusta-kiirusta! M xxx.”

      Peatee lõpus keeras Anna alla Victoria ajastu ridaelamute poole; nõlvak kulges laugjalt Swan’s Row suunas, kus rivistusid väikesed George’iaegsed majakesed, kõik vaatega Longhamptoni kanalile. Aastaid olid need seisnud räämas, kuid muutusid nüüd piirkonna hinnatumaks kinnisvaraks. Pongo peaaegu tiris teda kõige lõpus paistva erepunase ukse poole, mida kaunistas rikkalik iileksiokstest ja luuderohust jõulupärg lõvipeaga koputi ümber, ning Anna tundis, et see dekoratsioon teeb ta kadedaks.

      Michelle’i maja oli jõuludeks kaunistatud igati eeskujulikult. See nägi välja nagu ajakirjas. Aus olles pidi Anna tunnistama, et tema enda jõulunägemuse aluseks oli põhimõte „Mida teeks Michelle?”. Lisaks uhkele pärjale, mille − Anna oli päris kindel − oli Michelle teinud ise, nägi ta alumise korruse aknast täiesti sümmeetrilist puud, mis oli täis tipitud tillukesi küünlatulukesi ja rubiinpunaseid klaaskuule.

      Tema enda jõulupuu oli pisut ebaühtlane, sest Phil oli unustanud selle õigel ajal toomata ja jõudnud müügiplatsile alles viis minutit enne selle sulgemist, ning pärast oli Chloe jätnud ladva pagasiruumi luugi vahele; klaaskuulikesed rippusid peamiselt alumises osas, kuna Annal oli õnnestunud veenda vaid kõige nooremat kasutütart Lilyt endale ehtimisel appi tulema. Aga jõulupuu meeldib ka sellisena, ütles Anna endale. See on kõige tähtsam.

      Ta koputas, nautides koputi mõnusat raskust. Juba hakkaski pahameel kahanema. Nii juhtus alati, kui ta Michelle’i poole jõudis. Michelle’i maja oli nagu tuba, mida tuli endale ette kujutada, kui hüpnoterapeut käskis minna „mõnda rahulikku paika”.

      Uks lendas lahti ja talle pisteti kätte suur klaasitäis veini.

      „Kiiresti,” ütles Michelle, nähes oma heledas lambanahast vestis ja põlvini ulatuvates saabastes välja nagu väga toimekas päkapikk. „Joo see ära. Kui palju aega mulle jääb, et kindlustada sulle normaalne teenindamine?”

      „Nelikümmend viis minutit? Võin ju öelda, et Pongo pääses natukeseks ajaks lahti.”

      „Hakkad juba asjast aru saama. See mulle meeldib.” Michelle naeratas laialt ja avas järgmise ukse. „Tule sisse, tule sisse.”

      Anna astus edasi ja peatus siis. „Kas Pongo ka?”

      Hoolimata koera suurest armastusest Michelle’i vastu ja naise jäägitust kiindumusest temasse lubati Pongol enamasti oodata vaid eeskojas mantlite ja saabaste seltskonnas, räpase välisilma ja Michelle’i laitmatult puhta kodu vahelisel peatuspaigal. Põrandaplaatidest väljapoole jäi jalatsi- ja käpavaba tsoon.

      „Chloe püüdis juba hommikul kaheksast peale koerale kleeplindiga inglitiibu külge kinnitada,” jätkas Anna, „et kasutada teda rekvisiidina, kui ta emmele helistades laulab. Laulab, Michelle. Ta ei saa lihtsalt soovida rõõmsaid jõule nagu kõik teised, tema peab ikka etenduse korraldama.” Anna vaikis. „Sundis ka meid kaasa ümisema. Kujuta Phili ümisemas.”

      Michelle tõstis käed üles. „Sellisel juhul tuleb mul pühade puhul teha erand. Hoia teda kinni, mul on midagi, mida ta võiks proovida …” Ta kamandas Pongo sõrme vibutades istuma ja kadus siis siseruumidesse.

      Anna rüüpas veini ja oli nagu alati rabatud sellest imelisest tundest, mis tal tekkis, sisenedes tavalisest uksest millessegi nii ootamatusse. Väljastpoolt paistis Swan’s Row number 1 tibatillukesena. Vaid kaheks palliks pöetud okaspuuvormide kastid trepiastmetel viitasid sellele, mis võiks olla seespool: uskumatult õhurikas interjöör, avar vaade jäätisekarva ruumidesse, mida täitsid suured pilvetaoliste valgete õitega klaasvaasid, kahvatutes värvides diivanid ja tohutu suured kullatud raamides peeglid, mis suunasid valgust kaunite esemete lõputule paraadile.

      Kuna oli jõuluaeg, oli Michelle muutnud oma värviskeemi soojemaks, kinnitades väänlevaid männivanikuid trepikäsipuudele ning kattes toolid sügavpunaste katetega, aga üldmulje oli ikka sama: puhas, kerge, rahulik, õrnalt lõhnastatud nähtamatutest hüatsintidest ja aroomiküünaldest. Annale meeldis kõik. Miski polnud liiga peenutsev ega kallis, vaid just selline, millisena ta soovis näha ka oma kodu, kui tal oleks vaid aega teha kõike seda, mida stiilirubriigid soovitavad. Ning kui ka temal oleks silma värvide jaoks, rahulik ehitusmees, perfektne maitse, eriline oskus leida esemeid oksjonitelt ja muidugi oma kodukaupade kauplus peatänaval.

      Ta vaatas ringi. Oli raske uskuda, et see on seesama kopitanud äärelinnamajake, kuhu Michelle oli ta peaaegu kolm aastat tagasi esimest korda kutsunud kohvi jooma pärast seda, kui Pongo oli neid mõlemaid koerte jalutusrajal ringi vedanud. Hm, ei, parandas Anna ennast − seda on üsnagi kerge uskuda, kui kord õpid tundma Michelle’i. Ta on kõige otsusekindlam ja organiseeritum inimene, keda Anna on kunagi kohanud. Michelle’il on tegemist vajavate tööde nimekirjad igaks päevaks, igaks kuuks ja aastaks, ning ta teeb kõik teoks rahulikult, ülearu sehkendamata. Kui Michelle on midagi juba kirja pannud, siis see ka toimub.

      Anna koges kerget süütunnet tegemata jäänud koduste tööde pärast: sel aastal oli Michelle soovitanud ka temal koostada nimekiri, „et teineteist kannustada”, millega Michelle muidugi mõtles, et „Annat kannustada”. Annal polnud aga aega seda alustadagi. Ta oli olnud liiga hõivatud, üritades hakkama saada jooksva nädala lapsevanemakohustustega ning lisaks jõulutoimetustega, nagu mehe sugulastega jagelemine ja jõulupirukate ebaõnnestumine.

      Michelle naasis suure rohelise kotiga ja tabas Anna uurimas halli laua viimast täiendust − suurt pillirookorvi ajatatud nartsissidega, mille Pongo oleks kodus esimese kümne minuti jooksul maha paisanud.

      „Mis viga?” küsis Michelle kohe ja ta siledale laubale tekkis korts. „Kas liiga suur? Mõtlen СКАЧАТЬ