Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Anna kõhklevalt. Ta ei olnud küll kavatsenud nende kottidesse raamatuid toppida, kuid mõte kaheksa tundi kestvast lennust ilma hea lugemisvarata tundus talle piinamisena. Just sel põhjusel oligi ta pannud jõuluvalikusse mõned lennu ajal loetavad raamatud.

      „Rohkem kui küllalt,” krimpsutas Rebecca nägu, osutades oma väikesele nahast reisikotile, mis oli viimase võimaluseni pingul. „Passid, taksoraha, internetist välja trükitud piletid, telefoninumbrid, hambaharjad, salvrätid käte puhastamiseks …” Hetkeks tegi ta mureliku näo ja patsutas siis kotti. „Rahvusvahelised laadimisadapterid.”

      „Kas keegi on veel puudu?” hõikas Phil valjusti. „Või saame nüüd minema hakata?”

      „Ei! Oodake mind!” Lily sisenes joostes halli, Pongo kannul. Koer hüples erutusest ja Anna soovis, et tal oleks selles pakkimise segadikus olnud aega temaga Michelle’i juurde jalutada. Koer läheb päris segaseks, kui nad kõik ära lähevad.

      Anna vaatas kella. Kas oleks aega teda korra ümber kvartali jooksutada? Enam ei ole. Pagan võtku.

      Annal ei olnud meeles, millal ta oli viimati visanud koti üle õla, haaranud võtmed ja kõndinud uksest välja. See oli juhtunud praegusest täiesti erinevas elus. Nüüd tähendas talle majast lahkumine kõigepealt tegelemist üheksa erineva asjaga, millest kolm kindlasti muutuvad, sellal kui ta tegeleb ülejäänud kuuega.

      „Lily!” Phil teeskles ehmumist. „Oleksime su peaaegu maha unustanud!”

      „Jätsin Pongoga hüvasti. Miks Pongo ei või kaasa tulla?” virises Lily.

      „Sest teda ei lubata,” lausus Chloe. „Nad uurisid välja, mis juhtus Pongo ja nartsissidega tookord pargis, ning lõid passi templi. Ta ei saa kunagi sissesõiduviisat.”

      Lily pruunid silmad läksid suureks. „Kuidas nad selle välja uurisid?” sosistas ta.

      „Mina ütlesin neile,” tunnistas Chloe. „Ütlesin ka, et sina aitasid kaasa. Räägi parem kõik ausalt ära, kui passikontroll küsib.”

      „Chloe!” Lily oli löödud. „Sa ei öelnud.”

      „Muidugi ei öelnud,” kinnitas Becca, säästes Annat sekkumast. Ta heitis Chloe’le mürgise pilgu. „Ära ärrita teda üles, muidu tuleb sul emme juures õudusunenägudega tegeleda.”

      Anna leidis, et oma kolmest kasutütrest saab ta kõige paremini läbi Beccaga, sest tema on rahulikum ja asjalikum kui teised kaks, kuid Lily on kõige lähemal Anna salaunistustele oma perekonnast. Lilyl on kujutlusvõimet − temagi muretseb nagu Becca, aga seejuures hoopis loomingulisemalt ja dramaatilisemalt. Ta tunneb huvi, kas Pongol on ikka hea olla − koer ei oska ju kurta. Mõnda aega keeldus ta leiba söömast, kuna sai teada, et pärm on organism, mis „küpsetatakse surnuks”. Tema nägu on just nagu pärit „Lillehaldjate” raamatutest: suured pruunid silmad, piimjas jume, terav nina ja väike väljendusrikas suu huultega, mida mõnikord läbis värin, mis enamasti lõppes sulava naeratusega.

      „Öelge nüüd tõsiselt, kas saame minema hakata?” palus Becca. „Liiklus läheb lennujaama kandis juba hulluks. Issi, tee kiiresti.”

      „Loodan, et olete Kennedy lennujaamas pakikandjate vastu viisakamad,” pomises Phil, ägades Chloe’ raske koti all.

      Selle lukk polnud lõpuni kinni tõmmatud, ja seal, kus see oli irvakil, märkas Anna tuttavat hõbedast laiku: tema lemmik − Vivienne Westwoodi peenvillane topp. Viimane stiilne riietusese, mille ta oli ostnud veel enne tüdrukute saabumist, enne töökoha kaotamist ja uue eelarvepoliitika käivitumist.

      Hetke jooksul võitles Anna oma tavalise dilemmaga: kaotan nii või teisiti. Kui ta midagi ütleks, tekitaks see riiu, milles pole võitjaid, nad hilineksid lennule ja kõik see jätaks halva järelmaigu tema ja Phili omaette olemisele ning annaks ka Chloe’le põhjust Sarah’le kaevata; kui ta midagi ei ütle, tunneks Chloe, et on jälle võitnud. Isegi kahekordselt, kui meenutada seiklusrohket jõulueelset poereisi, kuhu ta oli keelitanud Annat teda kaasa võtma.

      Chloe spetsialiseerus tühistele, aga nördima panevatele juhtumitele nagu seegi − Anna taluvuse väikesed proovilepanekud, mis iseendast ei tähendanud midagi, kuid siiski pingestasid õhkkonda kuni selleni, et Anna ei suutnud midagi öelda ega teha, ilma et ta paistaks kurja võõrasemana. Kõige halvem oli see, et kui Chloe oleks küsinud toppi laenuks, oleks Anna tõenäoliselt nõusse jäänud − teatud surve all muidugi; kui ta aga oleks öelnud seda praegu, oleks paistnud nii, nagu tahaks ta, et Chloe tunneks ennast halvasti.

      Oh jumal küll, mõtles Anna meelt heites. Miks sundis teismelistega suhtlemine sind niiviisi käituma? Bioloogilised emad said vähemalt kümme aastat last enda mõju all hoida.

      Becca tabas ära, et Anna vaatas kotti, ja tegi kaastundliku näo. Aga ta ei sirutanud kätt ega tõmmanud toppi välja. Chloe’ sissekukkumise tagajärjed olid kurikuulsad ja ta käitus nii, nagu oleksid ta ümber varjatud kaamerad.

      „Sain aru, et hakkame minema?” lausus Phil, kes oli jälle uksele ilmunud, valmis kandma veel üht pagasikoormat. „Tik-tak.”

      „Hakkamegi,” kostis Anna. Ole erapooletu, manitses ta ennast. Keskendu. Kõige tähtsam oli nad lennujaama saada ja mitte rahuldada Chloe’ vajadust olla kõigi tähelepanu keskpunktis, olgu siis heas või halvas. „Tule nüüd, Lily.”

      Ta sirutas käe välja ja Lily pani sinna viisakalt oma lennuasjade koti.

      Lennujaamas jäid pisaraterohked hüvastijätud poolikuks tänu jõulutaskurahade ja tax-free kaupluste kombinatsioonile. Nagu harilikult, näis Phil olevat kõige kurvem.

      „Helistage, kui midagi vajate,” ütles ta neid kaelustades. „Ükskõik mida.”

      „Sa ei öelnud seda, kui ma möödunud nädalavahetusel viimasest bussist maha jäin,” kurtis Chloe ta õla najal.

      „Siis polnud sa teisel pool maakera.” Anna oli tähele pannud, et Phil hakkas laste pärast muretsema alles siis, kui nad olid temast kaugel; kui nad olid kodus, suhtus ta suhteliselt ükskõikselt inimröövidesse, narkouimas vägistajatesse, alkoholi sisaldavatesse jookidesse, õigel ajal tegemata koolitöödesse ja muusse. Anna oli see, kes kõige pärast muretses.

      Chloe vingerdas end isa haardest välja. Päikeseprillid üles heledatele juustele lükatud, sarnanes ta statistiga Ameerika teleseriaalist „Kõmutüdruk”, eriti koormatult ajakirjade ja puuviljadega, mida Phil tema nõudmisel oli ostnud ja mida ta tõenäoliselt niikuinii ei söö, ning muidugi kohustusliku mineraalveepudeliga. „Ära pabista, issi. Meil läheb kõik hästi.”

      „Issi, hoolitse Pongo eest.” Lily sirutas näo suudluseks ette. „Ütle talle, et me tunneme kogu aeg ta järele puudust: hommikul tõustes ja õhtul magama minnes.”

      „Ütlen. Becca, palun ära kogu aeg ka eksamiks korda, mis? Lõbutse vahepeal. Lase ennast lõdvaks.”

      „Lõdvaks?” Becca silmad läksid suureks. Tundus, et ta oli juba enne lendu kõigest väsinud. „Koos emme ja Chloe’ga? Tore, kui see võimalik oleks.”

      „Mõtlen seda tõsiselt,” ütles isa. „Sulle on nüüd pakkumine tehtud. Võta ennast mõnekski päevaks vabaks, eks? Stressiajad on kõik veel ees, kui hakkad kunagi oma elu elama.”

      Becca oli tahtnud saada vandeadvokaadiks juba siis, kui ta oli Lilyvanune; selle üle olid nii Phil kui ka Sarah ühtemoodi uhked, ja kui ta detsembri esimesel nädalal sai pakkumise СКАЧАТЬ