Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda üldse usub. Kuid loodan, et te ikka leiate kellegi.”

      Michelle tõusis püsti, eeldades, et ka mees tõuseb, et teda välja saata. Pärast juba ebaviisakaks muutunud pausi, näis too lõpuks taipavat, mida naine ootab, ja lükkas tooli tagasi, ajades seejuures ümber kaustakuhja.

      „Küll me kellegi leiame,” kinnitas temagi. „Kena vana pood, nii-öelda iseloomuga. Õige atmosfäär. Mulle ei meeldiks sugugi, kui Longhampton sellise vääriskivi kaotaks. Halb on juba seegi, et raamatukogu tõmmati kokku.”

      Ahhaa, mõtles Michelle. Mul on õigus. Raamatukogu eest võitleja. „Oletan, et kui härra Quentini juures oleks käinud rohkem inimesi ja nad oleksid ostnud raamatuid selle asemel, et neid raamatukogust võtta, oleks kauplus ikka veel avatud,” lausus ta nüüd juba lahedamas meeleolus.

      „See ei ole just sama …” alustas Rory, kuid taipas siis, et naine oli vist naljatanud. „Oo, tabasite märki.”

      Nad jõllitasid vastastikku üle laua otsekui mõttes teineteist kaaludes, ja Michelle nautis lühikest triumfihetke, mis kadus aga kohe, kui ta välja jõudis ja märkas, et Rory räpase kontori tolm oli määrinud ta värskelt keemilisest puhastusest toodud kostüümi.

      Lauatelefon helises McQueenide kodus just siis, kui film − ning Anna ja Phil − olid jõudnud huvitavasse punkti.

      Phili huuled surusid end hellitavalt Anna kaelalohku, täpselt sinna kohta, mis sulatas kogu Anna sisemuse, ning ta kavatses telefonihelinat ignoreerida, kuid siis meenus talle juhtum, kui ta oli just sedasama teinud, ja Chloe oli pidanud seisma kümme minutit bussipeatuses ilma bussirahata. Süütundest raske pilv oli päikese peaaegu neelanud.

      Ägades sirutas ta palja käsivarre pea alt välja ja haaras telefonitoru.

      „Hallo?” vastas ta hääletooniga, mille oleks vajaduse korral saanud muuta automaatvastajaks.

      „Tere, Anna, olen Michelle.”

      Anna seadis ennast istumisasendisse ja tõmbas diivanikatte ümber. Tema peal ohkas Phil ja toetas lauba naise paljale õlale.

      „Kas ma katkestan midagi?” uuris Michelle.

      „Jah,” ütles Phil. „Ütle talle, et jah, ta katkestas meie väga haruldase emme-issi oma aja.”

      Anna kattis toru käega ja andis mehele mõista, et Michelle on üksi ja Phil suhtugu temasse leebemalt.

      „Phil ja mina vaatame just … üht filmi,” selgitas ta. „Arvasin, et tüdrukud helistavad koju.”

      Kuigi McQueenide diivanil näitas kell juba kümmet, oli New Yorgi osariigis hiline pärastlõuna – koju helistamise tipptund. Chloe, Becca ja Lily olid ära olnud ainult kaks päeva − kaks joovastavat, täiesti režiimivaba päeva, mille jooksul tema ja Phil peaaegu ei saanudki voodist välja, kui välja arvata jalutuskäigud Pongoga − ent tüdrukud helistasid ikkagi vähemalt kord päevas, et teha kindlaks, kas issiga on kõik korras. Või, nagu Chloe seda väljendas, „et veenduda, kas issi ikka tunneb nende järele puudust.”

      Anna imestas, kas neil on ka Michelle’iga ajavahe, sest sõbranna näis orienteeruvat juba jõulujärgse õhtuse aja järgi.

      „Kuule, millal sa järgmine kord lähed Phili ema vaatama? Butterfieldsi?”

      „Mis? Ma ei tea. Kui aus olla, Michelle, siis ma ei mõtle praegu üldse Evelynile.”

      „Ütle Michelle’ile, et ta helistaks hommikul uuesti.” Phil libistas käe ümber Anna piha. „Kõik see võib oodata, kuid mina mitte.”

      „Kuulsin,” teatas Michelle. „Ütle talle, et mul ei lähe kaua.”

      „Mul ka mitte.”

      Anna vaatas Phili poole, et teda peatada, kuid ei suutnud naeru pidada, nähes traagilist ilmet mehe näol.

      Kui Anna esimest korda Phili nägi, oli mehel olnud samasugune ilme, ja Anna oleks siis tahtnud ta kohe oma käte vahele tõmmata. Iroonia peitus aga selles, et Phil oli olnud koos Pongo ja kolme tüdrukuga − nii sai Annat vaevalt süüdistada, et ta ei teadnud, mida endale kaela võtab −, keda mees vedas vastumeelselt ringi Longhamptoni linnapeol, mis osutus aasta kõige kuumemaks päevaks. Oli raske ära arvata, kes seda kõige vähem nautis, sest nii Phil, Becca kui ka Lily olid endale tiigrinäod pähe maalinud. Chloe oli liblikas ja tema säras küll kaks korda rohkem kui kõik teised.

      Anna müüs tookord kooke raamatukogu koogikioskis ja oli jälginud tumedate juustega meest, kes saatis kolme noort tütarlast, kui need tulid näägeldes maiusi ostma. Sel ajal kui Anna aitas Beccal leida kooki, millel oleks peal rohkesti šokolaadi, oli Lily pistnud oma väikesed käed otse hiigelsuurde kreemimuffinisse ja määrinud roosat võikreemi ka Pongo koonule, kes sellest nii ehmatas, et kargas üles ja ajas kogu laua ümber, nii et koogid lendasid igale poole laiali, lisades kaudselt kaks lisakilogrammi labrador Cocole kõrvalkioski kaalumõistatamismängus, kuna too kasutas ära võimaluse varasemaks kõhutäieks.

      Phil nägi keset seda segadikku välja nii abitu ja ehmunud ning ta süütunnet suurendas veelgi hädaldamine, mis paratamatult järgnes, et hoopis Anna leidis end vabandamas tema ees, kui nad üritasid koristama hakata. Raske oli olla pahane nii härdameelse tiigrinäoga üksikisa peale, eriti veel, kui selle silmad olid tumedad ja ilusad, ning vuntse ei pannud Anna tähelegi. Järgmise päeva lõunavaheajal ilmus Phil raamatukogusse, nähes ülikonnas ja ilma näomaalinguta välja nii täiskasvanud ja seksikas, käes lilled ja sularahaannetus „kookide eest, mis me sodiks tampisime”, ning küsis, kas ta võiks Annale osta ühe kohvi, et veel kord vabandada.

      Aeg-ajalt ilmus Anna silme ette ta süüdlaslik nägu. Harilikult siis, kui saabus Michelle.

      Anna vajutas „hääletu”-klahvile. „Kaks sekundit. Ta ei suuda ennast niiviisi välja lülitada nagu normaalsed inimesed. Pühad veetis kõik oma kaupluses.”

      „Siis oleks tal vaja oma armuelus kord majja luua.” Phil kergitas kulmu. „Olla üksi lihtsalt sellepärast, et ei suuda leida meest, kes oleks temaga elamiseks piisavalt korras ja puhas …”

      Anna viibutas sõrme. „Päris nii see ikka ei ole.”

      „Ei ole? Sina oled ta parim sõbranna ja isegi sina ei tea, miks ta ära tuli.”

      „Mine tee meile tass teed või midagi.”

      Torisedes veeretas Phil end diivanilt ja tatsas kööki.

      Anna pöördus jälle telefoni juurde. „Lähen sinna homme ette lugema,” ütles ta. „Kell üksteist, enne kui nad kõik pärast lõunat tukkuma jäävad.”

      „Kas võin kaasa tulla?”

      Anna püüdis varjata üllatust oma hääles, kuid see ei õnnestunud. „Sa soovid vabatahtlikult lugeda toatäiele tudikestele Jean Plaidyt3? Tahad vist sel viisil saada emale esitamiseks jõulualibit?”

      „Ei! See on mu lubadus uueks aastaks − teha midagi kogukonna heaks. Mõtlesin alustada vabatahtlikuna memmede grupis ettelugemisest.”

      „Oled sa kindel? Tahan öelda, et mulle meeldib väga, kui sa loeksid − see tähendab neile tõesti palju −, aga kui tahad midagi annetada, siis ehk lõhnaküünlaid või lilli nende päevaruumi jaoks. Pisut Kodu Kalli Kodu varudest oleks väga teretulnud.”

      „Hm, СКАЧАТЬ