Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laske ennast häirida,” jätkas Michelle, kontrollides oma tegutsemisnimekirja ja kriipsutades seal midagi läbi, sellal kui noormees vaatas neid särava ja sõbraliku pilguga. „Owen, sina aga ära lase Kelseyl oma meelerahu segada. Tema peab siin all paljugi eest vastutama.”

      Kelsey plaanid aeti sellega nurja ja ta pani suu kinni. Owen tegi talle silma, ja kuigi see polnud hoopiski mitte temale suunatud, tundis Anna omamoodi passiivset erutust.

      „Heakene küll.” Michelle klõpsatas pastapliiatsi kinni. „Sina lähed üles. Sina,” näitas ta Kelseyle, „teenindad neid daame seal. Sinuga,” osutas ta Annale, „läheme ja loeme natuke.”

      „Oled sa kindel, et võid oma aega raisata?” küsis Anna, kui veel kaks klienti sisenesid kellahelinaga ja suundusid otsejoones kasti juurde, mis sisaldas käsitsi õmmeldud kirsimustriga põllesid.

      „Praegu on aega, kuid pean pärastlõunaseks tipptunniks tagasi olema,” kostis Michelle. Ta keris salli ümber kaela ja tõmbas selga noorlambanahast jope. See oli pehme kui sulavõi ja, nagu kõik ta rõivad, puutumata dalmaatslase karvadest ja juhuslikest viltpliiatsikriipsudest. Anna kadestas, kui lihtsalt ja elegantselt käis Michelle’il salli kaelapanek.

      „Kuhu sa lähed?” küsis Kelsey.

      „Butterfieldsi.” Anna haaras kinni võimalusest värvata uusi vabatahtlikke. „Oletan, et sullegi meeldiks mõned tunnid kuus vabatahtlik olla, mis? Sul tuleb vaid pool tundi ette lugeda ja võib-olla hiljem ka raamatut arutada, loetut ja kuuldut jagada …”

      „Ei, anna andeks, aga mina ei ole üldse raamatuinimene,” keeldus Kelsey kindlalt. „Eelistan oodata filmi.”

      „Aga lugemine on ju ometi nii tore ajaviide. Väga rahustav. Lõpuks naudid sa seda niisama palju kui inimesed, kellele sa ette loed,” käis Anna peale. „Kas sa ei mäleta, kuidas sulle koolis ette loeti? Või su ema? Milline imeline tunne see on, kui loetu su peas elustub.”

      „Ei mäleta.” Kelseyt näis hirmutavat väljavaade, et kuskil ta peas võib miski elustuda.

      „Kas seda organiseerib linnavalitsus?” uuris Gillian. Tema jälgis hoolega linnavalitsuse kulutusi.

      „Ei, seda teeb raamatukogu juures alustanud vabatahtlike grupp, kelle me kutsusime kokku, et jõuda inimesteni, kes on kaotanud sideme sõnade ja lugudega. Võib-olla ei suuda nad keskenduda või ei saa lugeda või ei saa tekstist aru − igasuguseid põhjusi on. Mina teen seda vanadekodus, mu abi Wendy peab lugemistunde kooli õpiabirühmas, ja ka haiglas on üks rühm.”

      „Ja te lihtsalt … loete ette?” küsis Gillian.

      Anna noogutas. Raske on selgeks teha, kui suurt rahuldust pakub selline lugemisskeem, ilma et sa ei paistaks pühamana kui kõik teised, aga ta tundis, et on edasi andnud midagi kasulikku, mille mõju võib kesta veel tunde pärast tema lahkumist. „Mõnikord loevad nad ise, mõnikord peatume ja arutame loetud lõiku või meenub neile midagi seoses loetuga. Pean tunnistama, et mõnikord kisub see vanem rahvas mul silma märjaks. Nad nagu ärkaksid üles ja sa näed, et nende silmad on jälle noored. Kõik sellepärast, et kellelgi oli idee, siis pani ta selle kirja, et jagada teistega, ja nüüd on see idee levinud üle maailma ning tundub, nagu saaks aega tagasi keerata. Kas see pole hämmastav?”

      Näis, et Kelseyt ei veennud ka see jutt, kuid Anna arvas nägevat helki Gilliani silmis. Järgmine kord tuleb ka tema, otsustas Anna.

      Michelle koputas käekellale. „Jääme hiljaks Jean Plaidy tundi. Hakkame minema!”

      Veel pilk tagasi siidkäekotile, mida kaunistasid tillukesed šifoonist liblikad, ja Anna laskis ennast juhtida Kodu Kalli Kodu soojast embusest välja jahedale peatänavale.

      Anna oli oma sportautost loobunud vastu tahtmist, et maksta suurema eest, mis mahutaks rohkem inimesi, ent oma energilise juhtimisstiili oli ta säilitanud. Michelle tundis kergendust, kui ta viimaks näitas suunda puudega ääristatud sissesõiduteele, mis viis Edwardi-aegse häärberi juurde; selle ees oli uhke kaarega sõiduring ja korralikult kanti pöetud hekid, mis tähistasid muruplatside ääri. Ei mingeid kroketiväravaid, vaid tagasihoidlik silt, millelt oli lugeda „Butterfieldsi hooldekodu”, ja ratastoolidele kohandatud minibuss maja ees.

      „Ma ei teadnudki, et see asub siin,” lausus Michelle, imetledes hoone luuderohuga kaetud esikülge ja kõrgeid aknaid. „Omal ajal pidi see küll alles koht olema.”

      „Kuulus vist kunagi linna ühele ja ainsale edukale ärimehele,” seletas Anna, parkides üksiku auto kõrvale. „Vanemad elanikud võivad veel perekonda mäletada. Ära lase neil Parrydest rääkima hakata. Mina olen pidanud vältima kõiki Catherine Cooksoni romaane, kus on juttu teenijatest, sest mõned praeguste elanike esivanemad olid ilmselt pahurad ja nipsakad toatüdrukud.”

      Michelle jäi Anna selja taha, kui see marssis kruusateel oma madalakontsalistes saabastes ja teatas nende saabumisest turvatelefoni kaudu. Michelle silmitses neid mõlemaid sissepääsu suurtelt klaastahvlitelt. Nad moodustasid naljaka paari − nagu kaks koomikut: teravnurkne Michelle teksastes ja nahksaabastes ning graatsiline Anna pikas seelikus, heledad juuksed kootud mütsi all ja raamatud kotiga üle õla.

      Nende peegeldused hõljusid klaasil kusagil karge talvise välisõhu ja asutuse luitunud siseseinte vahel. Nagu kummitused, mõtles Michelle. Ta ei tahtnud Annale öelda, et vanadekodud tekitavad temas õudu. Kui tal poleks plaanis meelitada härra Quentini raamatupoe suhtes oma arvamust muutma, ei oleks ta mingil juhul suutnud ennast sundida astuma üle selle maja läve.

      Kui Anna tõmbas ukse lahti ja juhtis ta kunagisse imposantsesse eeshalli, hajutas majesteetlikku esmamuljet hoone sisemusest vastu uhkav keedetud juurvilja ja puhastusvedelike lõhna voog.

      Michelle heitis ümberringi kiireid pilke, otsides säilinud riismeid kunagisest elegantsist. Palju seda polnud.

      Kõik on nii hall, mõtles ta − hall ja tuhm. Kus on värvid, mahedad lõhnad, kena tapeet?

      Teadmatuses oma sõbranna reaktsioonist, tõukas Anna lahti raske tuletõkkeukse ja naeratas nailonist kitlis hooldusõele, kes lükkas ratastoolis istuvat tühja pilguga meest piki koridori.

      „See on Albert,” selgitas ta sosinal. „Ainus kord, kui olen teda kuulnud rääkimas, oli pärast seda, kui olime lugenud mõned peatükid raamatust „Lepitus”. Lõpus, ilma hoiatamata, ütles ta korraga: „Mina kohtasin oma Noreeni õhurünnaku ajal Solihallis ühes varjendis ja arvasin, et ta on tema õde. Pidin pärast temaga abielluma.” Õed pidid surnuks ehmuma.”

      „Ja pärast seda ei suutnud sa ta lobisemist enam peatada?”

      „Hm, ei.” Anna peatus teise tuletõkkeukse juures ja tõmbas selle lahti, et Michelle’i ees lasta. „Aga hooldajatel oli, millest mõelda, kui ta pere järgmine kord külastama tuli.”

      Nad olid jõudnud peamisse päevaruumi − suursugusesse kõrge laega külalistetuppa, kus sitsiga kaetud tiibtugitoolid olid asetatud ringi ja juba hõivatud küürus vanade meeste ja naiste poolt, kellest mõned pöördusid sisenejaid vaatama. Teised lihtsalt jätkasid ühte punkti jõllitamist, käed ümber toolikäetugede.

      Michelle’is tekitas see kõle paik külmavärinaid, hoolimata kogunenud inimestest. Temale meeldis elada üksi ja ta ei talunud niisugust mõtetki, et peaks jagama oma ilusat maja kellegi teisega, aga kõik võiski ju lõppeda niimoodi, manitses teda ema. Aeglased ilmetud päevad ühes ruumis koos teiste armastusest ilma jäänud inimestega, üksikud vanainimesed kongides, kus pole isegi kassikarja, kes võiks su nahka panna.

      Tõsiasi, СКАЧАТЬ