Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teda: „Johan Westlund, JW, Norrlandi poiss, kes elas kaksikelu. Mõrvasüüdistusest pääses, karistuse sai jämeda narkokuriteo eest.”

      Torsfjäll naeratas oma seni kõige laiemat naeratust. Hägerström mõtles, et enam laiemini üks inimene küll naeratada ei saa.

      „Hägerström, sa oled hea. Millest see tuleb, et sina selliseid üksikasju tead?”

      „See juhtum huvitas mind.”

      „Suurepärane. Sinu mälu üle ei saa ka kaevata. Tähendab, Johan Westlund oli tõesti teistsugune kuju. Võib-olla sellepärast ta saigi ainult kaheksa aastat. Kui keegi minult küsiks, siis oleks pidanud neliteist saama, kui mõelda selle kohutavalt suure kokaiinikoguse peale. Aga Rootsi riigi kohtud on ju pedepesad, kõik nad on. Tegelikult ei saa istuda ju rohkem kui ehk viis aastat. Varsti saab tingimisi välja. Praegu on JW oma viimaseid kuid Salbergi vanglas.”

      Hägerström üritas analüüsida, millest Torsfjäll rääkis, kuid seost iseendaga endiselt ei näinud.

      Võib-olla Torsfjäll nägi, kuidas ta mõtleb. Komissar sõnas: „Varsti jõuan sinuni ka, ära muretse.” Ta viskas pilgu toimikule laual.

      „Hägerström, sina oled nagu loodud operatsiooni jaoks, mida ma siin plaanin. Vaatasin läbi su eluloo ja karjääri. Luba, ma selgitan. Sa kasvasid üles Östermalmil, neljasaja-ruutmeetrises luksuskorteris. Sinu isa oli toorainevaldkonna eduka ettevõtte Svenska Skogs AB juhatuse esimees. Sinu ema oli töötas ravivõimlemise õpetajana, kuid ta pärineb jõukast perekonnast. Vana raha, nagu öeldakse, maaomanike raha, nagu mina ikka ütlen. Sul on advokaadist vend ja kinnisvaramaaklerist õde, aga sina valisid Östra Reali gümnaasiumis hoolduse suuna. Lihtsalt soliidne perekond loogiliste kutsevalikutega. Sinu oma välja arvatud.”

      Hägerström kattis ühe käe teisega. „Te ei öelnud mulle, et siin toimub Stasi ülekuulamine.”

      Torsfjäll turtsatas. Seekord loomulikumalt. „Ma mõistan, kui see imelik tundub. Aga ma luban, mu jutul on mõte sees. Las ma nüüd jätkan. Pärast gümnaasiumi astusid sõjaväkke. Juba siis olid sa heas vormis, aasta Kuninglikus liigas tennist mänginud. Aga ka sellise taustaga olid su tulemused muljetavaldavad. Sul oli lihtne pääseda Vaxholmi merejalaväepataljoni, sa oleks pääsenud ükskõik kuhu.”

      Taoline loetelu tundus üha imelikum. Senimaani klappis kõik, saladusi seal ju ei olnud. Aga nii meelitav kui see ka ei tundunud, tahtis Hägerström ometi teada, kuhu see viima peaks.

      Torsfjäll jätkas: „Kahe aasta pärast lõpetasid hiilgavate tulemustega. Sinu lõputunnistuselt leidsin näiteks järgmise lõigu.”

      Komissar lehtises toimikut: „Martin Hägerström kuulub väikesesse hea treeninguga merejalaväelaste rühma, kellele võib usaldada ükskõik millise raskusastme ja välistingimustega ülesandeid.”

      Torsfjäll naeratas. „Kui mina oleksin sina, siis paneksin sellise tunnistuse seinale.”

      Hägerström ei hakanud öeldut kommenteerima.

      Torsfjäll jätkas: „Siis aga tegid sa midagi, mis ei olnud sinu perekonnale omastes ringkondades päris comme il faut. Sa astusid Politseikõrgkooli. Või õigupoolest, politseiamet küttis su pead. Meie jaoks oli see hea. Ja nüüd ütlevad kõik, et kohe-kohe saab sinust komissar. Pole paha.”

      Ilmselt tahtis Torsfjäll teda kuskile värvata, miks komissar muidu teda nii üles kiidab. Paistis, et komissar teab niikuinii juba kõike, isegi Martini perekonna suhtumist politseinikuametisse.

      „Ja seoses sellega tahan ma sinu kohta veel ühe asja ära mainida. Sa oled, kahjuks pean seda ütlema, lahutanud oma abielu. Ja kaotanud oma poja hooldamisõiguse. Tunnen tõesti kaasa. Mõned naisterahvad on pipravitud.”

      Hägerström ei teadnud, mida ta peaks ütlema. Kogu see jutuajamine oli imelik: tema elu kokkuvõte, mis sarnanes kiidukooriga. Ja siis see Anna asi. Muidugi võttis naine temalt poja ja seda ei saanud andestada. Aga keegi ei tohi teda pipravituks nimetada.

      Torsfjäll vaatas Hägerströmile otsa. „Võib-olla ma kasutasin sobimatut sõna. Ma vabandan. Aga nüüd jõuan lõpuks puudli tuumani, kui nii võiks öelda. Niisiis sobid sa täpselt ühe töö jaoks, mida ma plaanin. Üks erisorti operatsioon, riigi kriminaalpolitsei loaga.”

      „Ma kahtlustasin, et sa midagi sellist ütled.”

      Torsfjäll püsis nüüd täiesti liikumatult. Ainult nõrk naeratus näol. Tema pilgus polnud elu. Inimlikult kõlas ainult tema hääl.

      „Ma mõtlen, et kas sa sisseimbujaks tahaksid hakata.”

      Vaikus.

      „Võib-olla aimad, kellele sa peaksid lähenema?”

      Hägerström ootas. Sisseimbuja kursuse oli ta muidugi läbinud, aga ainult ühe. Tal polnud aimugi, kellele ta Torsfjälli meelest peaks lähenema. Siis mõtles ta Torsfjälli pikale selgitusele. Kokaiini ja amfetamiini teekond Rootsi. Jugoslaavlaste võrgustik, Radovan Kranjic – ristiisade ristiisa. Hägerström serbia keelt ei oska ja kultuuri ei tunne. Peas kerkisid esile teised nimed. Operatsioon „Lumesadu”: Rootsi politseiajaloo suurimaid haaranguid. Mrado Slovovic. Nenad Korhan. Abdulkarim Haij. Kummaline lind: Johan, JW, Westlund.

      Tükid sobitusid paika.

      Ta sõnas: „Te tahate, et ma läheneksin JW-le.”

      „Täpselt nii. Ma tahan, et sa hangiksid infot Johan Westlundilt ja tema ringkonnalt.”

      „Ma saan aru, teie arvates ma sobin, sest JW mängis stockholmlast, ehkki tegelikult on pärit Norrlandilt. Teie arvates sobin ma, sest minu taust klapib JW sooviga jõuda Stureplani ümbruse peolõvide hulka. Teie arvates tahab ta minuga tuttavaks saada ja mina jõuan talle niimoodi naha vahele. Mul on ainult üks küsimus: miks teil sisseimbujat üldse vaja on?”

      Torsfjäll vastas: „See pole tavaline ülesanne. Me tahame, et sa töötaksid JW osakonnas kriminaalhooldajana. Kriminaalpolitsei kahtlustab, et ta kasutab praegu sealt mingil moel muulana ühte menti, Christian Staret.”

      „Ma kuulen, et te olete asja üle põhjalikult järele mõelnud.”

      „Ma tavaliselt teen seda,” vastas komissar, saamata aru irooniast Hägerströmi kommentaaris.

      Siis ütles ta: „Üks asjaolu on veel, mis su äärmiselt sobivaks muudab.”

      „Milline?”

      „Sul pole lapsi, sa oled üksi.”

      „Ei vasta tõele, mul on Pravat.”

      „Ma tean. Muidugi on sul Pravat, sinu kasupoeg. Aga mitte paberites. Hooldamisõigust sul enam pole. Ümbritseva maailma jaoks oled sa üksik, lastetu.”

      Torsfjäll jäi vait. Hägerström mõtles, kas komissar ootab vastust juba praegu.

      Komissar tõstis jala üle põlve. „Väljas käib sõda.”

      „See ei ole sõda.”

      Esimest korda nende jutuajamise jooksul kadus naeratus Torsfjälli näolt. Ta küsis: „Miks?”

      Hägerström nentis: „Sest sõjal on lõpp.”

      Torsfjäll sõnas aeglaselt: „Sul on täiesti õigus. Ja СКАЧАТЬ