Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnas: „Te otsisite mind üles, et retsepti saada.”

      „Jah.”

      „Seda niisama ära ei anta. Saate ikka aru?”

      „Muidugi, see maksab.”

      „Täpselt, see maksab. Aga mitte ainult seda. Tunne peab ka õige olema. Ma pean asjasse segatud inimesi sada protsenti usaldama. Ütleme nii: mina olen plaani müüja. Mina müün skeemi. Retsepti. Aga skeem ei tööta, olgu see nii hea kui tahes, kui asjaga ei tegele õiged inimesed. Tegemist on tervikuga. Arusaadav?”

      Jorge noogutas sõna lausumata. Ta polnud kindel, kas saab kõigest aru.

      „Teil võib õigus olla. Võib-olla saategi hakkama osadega, mis moodustavad terviku.”

      Jorge ja Mahmud ei julgenud vahele segada.

      Tüüp matsutas ikka suud. „Ma tahan, et te võtate kokku viis meest, keda te usaldate. Ja idioodid ei tohi nad olla. Siis annate mulle nimekirja nende nimede ja isikukoodidega. Käsitsi kirjutatud.”

      Jorge ootas, kas midagi tuleb veel. Soomlane oli vait.

      Lõpuks sõnas Jorge: „Pole probleemi, saame hakkama.”

      „Ja sellest ei piisa. Ka teate, mida veel vaja on?”

      Jälle vaikus. Jorge ei teadnud, mida vastata. Kogu asi: kahtlane. Nii ta seda ei plaaninud. Tema oli oodanud umbes endasugust tüüpi, võib-olla paar aastat vanemat: sellist betoonivenda, kel on vedanud. Kes on ise ennast ülemuseks teinud. Ise jala üle põlve visanud ja lasknud teistel musta töö ära teha. Aga see siin, röövlimüts peas ja ilus hääldus suus – okei, võib-olla tahab inimene ennast varjata, aga asi tundus rohkem nagu mingi krimifilm kui päris elu.

      Samal ajal teadis Jorge: see oli päris. Sellest räägiti vanglas, Sollentunas, rääkisid sõbrad ja sõprade sõbrad: retseptiomanikud on tõsised vennad. Täpsed. Üliettevaatlikud.

      Mahmud vaatas Jorge poole. Nüüd peab midagi ütlema.

      Ta vastas: „Palju on vaja. Head kava on vaja. Head organisatsiooni on vaja.”

      Soomlane põrgatas kohe tagasi. „Õige. Aga kuula nüüd ja õpi. Minu esimene nõuanne. Ükski suur asi pole kunagi õnnestunud, kui puudub abi seestpoolt. Vaja on insaiderit, see on iga röövi alus. Kedagi, kel on info selle veose kohta ja soovitavalt ka ligipääs. Ja minul on selliseid juba aastaid tagasi kohtadele istutatud.”

      Jorge suutis kuuldavale tuua vaid ühe asja: „Ossa raisk.”

      „Nii võib ka öelda. Minu kõige kauaaegsem kontaktisik on turvasüsteemis töötanud üle seitsme aasta. Ta on kursis kõigi ülesannetega. Nii et kui me midagi teeme, siis suurelt.”

      Sisimas: Jorge muudkui naeratas. See asi oli nii suur. See oli kohvikupidaja karjääri lõpu algus. Lõpp elule vaese mehena, kellelt kogu aeg välja pressitakse. El grand surm muffinitele.

      Ta nägi peas pilte. Röövlimütsid. Tumedad turvakotid. Viiesajaste pakid.

      Ta nägi kiiret raha.

      2

      Kriminaalinspektor Martin Hägerström sõitis mööda Sturegatanit Stureplani poole. Autoakna taga oli ülikonnarahvas teel oma pankadesse ja advokaadibüroodesse. Nad olid korralikud riietunud, hästi kammitud, piisavalt kiirustavad. Mõned kergelt ettepoole kaldu, nagu ajaksid elus midagi taga ja peaksid end välja sirutama, et selleni jõuda. Samas teadis Hägerström, et ta üldistab – ta tundis isiklikult liiga paljusid ülikonnavendi, et uskuda, nagu seisneks nende elu ainult raha jahtimises. Siit saja meetri kaugusel töötas Hägerströmi kolm aastat noorem vend Carl. Hägerströmi tulevane kälimees töötas siin. Paljud Martini vanad sõbrad tegutsesid siinkandis.

      Aga hommik ei ole aeg sügavamateks mõtisklusteks, nii et Hägerström andis endale õiguse eksistentsi lihtsustada.

      Sel kellaajal on lihtne halbade mõtete küüsi langeda. Ja polnud raske ette näha, millist kahte teed pidi tema halvad mõtted liiguksid.

      Vaid neli kuud oli möödas Martin Hägerströmi isa Görani matustest ning vaid seitse kuud isa haigestumisest.

      Ning aasta kolm kuud ja neliteist päeva hetkest, kui Pravat temalt ära võeti. Ta arvestas iga tundi aatomkella täpsusega. Pildid tema peas olid selged, nagu juhtunuks see täna hommikul. Kuidas Anna ukse kinni virutas ja minema läks, Pravat käe otsas. Kuidas Hägerström oli raevus, aga ei tahtnud, et Pravat näeks, kuidas ta enesekontrolli kaotab. Kuidas Anna oli täiesti rahulik.

      Niimoodi tagantjärele meenutades tundus naise tookordne läbimõeldud käitumine peaaegu jälk. Hägerström oli istunud kaks tundi korteris ja rahunenud. Siis hakkas helistama. Aga naine ei vastanud ega tulnud tagasi. Hägerström helistas lasteaeda ja Anna õele. Hägerström helistas Anna sõbrannale Saltises. Aga Anna asukohta ta teada ei saanud. Ei saanud teada, kuhu Anna Pravati viis. Siis, peaaegu nädal aega hiljem, õnnestus tal infot hankida. Pravat oli Lidingöl ühes korteris. Anna oli selle kaks kuud tagasi salaja üürinud. Pravat pidi Lidingöl sööma oma ooted, magama Lidingöl oma pisikeses voodis, ilmselt sai ka lasteaiakoha kuradi perses Lidingölis.

      Aasta, kolm kuud, neliteist päeva.

      Nad ütlesid, et Martin süüdistagu iseennast. Alguses oli ta palunud ja anunud. „Palun tule tagasi, tule koju.” Naist ei huvitanud. Pani toru ära, kui Hägerström helistas, ei vastanud tekstisõnumitele, e-kirjadele ega Facebooki-teadetele. Vastata otsustas alles siis, kui oli möödunud veel üks nädal. Siis harjutas naine Pravatit juba uue lasteaiaga.

      Algas paberisõda. Advokaadid, lepituskohtumised, kohtudokumendid. Mõttetud pingutused panna Anna aru saama. Last ei saa isast põhjuseta lahutada. Laps vajab mõlemat vanemat. Annat ei huvitanud – küll põhjuseid leidub, kirjutas Anna advokaat. On inimesi, kes lapsevanemaks ei sobi. Inimesi, kes ei tohiks kunagi last adopteerida. Advokaatide sõnul oli Hägerström käitunud ülimalt vastutustundetult, kui oli võtnud osa politseioperatsioonist, Pravat auto tagaistmel kaasas. Hägerström teadis, et oli käitunud idiootlikult. Aga hea isa on ta ikkagi. Ja poeg peaks endiselt tohtima kohtuda temaga tihemini kui mõnel päeval kuus.

      Kungsholmenil keeras ta politseimaja juurde. Peaukse-esine oli täis mootorrattaid. Mootorrattureid on Stockholmi politseis selgelt liiga palju.

      Kronoberg: Stockholmi politsei peakorter. Suur maja – rohkem koridore, ülekuulamisruume ja kohvinurki, kui Hägerström üldse oskas üles leida. Ta tõmbas valvurile noogutades sissekäigu juures oma kaardi läbi lugeja ning liikus automaatse pöördvärava kaudu edasi majja. Tema kabinet oli viiendal korrusel.

      Kell oli kaheksa. Liftiga üles sõites vaatas Hägerström end peeglist. Tema küljeseitel oli natuke sassis ja nägu paistis kahvatu. Talle tundus, et kortsud põskedel olid ainuüksi eilsega võrreldes sügavamaks muutunud.

      Kabinet 547: tema maailm. Segamini nagu tavaliselt, aga Martin Hägerströmi jaoks valitses seal sisemine kord, mida teised ei näinud. Tema endine kolleeg Thomas Andrén ütles ikka, et siia kabinetti võib mootorratta ka ära peita ning isegi kohtueksperdid ei leiaks seda üles. Võib-olla oligi midagi sellist. Mootorratas oleks liig, aga mägirattaga võiks küll proovida. Hägerström muigas enda ette – imelik, tema kodus jälle valitses Saksa anaalset laadi kord.

      Seina ääres seisval riiulil olid raamatud, ajalehed ja palju kaustu. Riiuli kõrval kõrgusid tuubil täis dokumendikaustade virnad. Ülejäänud põrandat СКАЧАТЬ