Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koosnev hunnik. Keset kaost seisis raami sees Pravati pilt ja selle kõrvale oli Hägerström hiljuti toetanud teise foto. Isa suvises särgis, linastes pükstes, sokkideta jalgade otsas purjekingad, pilt oli tehtud kümne aasta eest Avesjöl.

      Pastakad ja pildid – sambad, millele toetus Hägerströmi töö. Ta vajas oma pastakaid – tema meetod oli materjal läbi uurida ja veel kord läbi uurida. Märkida, alla kriipsutada, leheservadele nooli joonistada ja märkmeid kirjutada. Pusletükke kokku laduda.

      Ja pildid: Pravatile mõtles ta kogu aeg. Pildid andsid jõudu. Isale mõtles ta kahtlaselt vähe. Äkki foto meenutaks isa rohkem?

      Kohvinurgas oli parasjagu kohvipausi aeg. Hägerström kuulis eemalt kolleegide hääli. Micke viskas homonalju, nagu ikka. Isak naeris liiga kõvasti, nagu ikka. Hägerström mõtles, mida isa kohvipauside kohta öelda tavatses: „Kohvipaus, sest selle nimeks on kohvitama, eksole, avalikus sektoris? Te vist kohvitate rohkem kui tööd teete?”

      Isa vaenas ihust ja hingest seda avarat sektorit, nagu ta seda nimetas. Aga isegi isa ei olnud seda meelt, et politsei peaks erastatama. Peale selle oli Hägerström veendunud, et isegi kui mõni riskikapitalist ka ostaks selle jama ära, siis kohvi joodaks seal ikka sama palju. Kohvijoomine lihtsalt on politseinike geenides.

      Aga võib-olla mõjutab isa suhtumine teda enam kui ta tahaks, sest ta ise jättis kohvipausid vahele. Aega oli niigi liiga vähe.

      Keegi koputas uksele.

      Sisse kiikas Cecilia Lennartsdotter.

      „Martin, sa ei tule kohvi jooma?”

      Hägerström tõstis pilgu. Naine kandis kabuuri ja teenistusrelva, ehkki oli siin. Cecilia oli vööle kinnitanud ka lisamagasini. Hägerström mõtles sajandat korda, kas Cecilia usub, et siin viiendal korrusel tekib mingi äge olukord – et mõni politseisekretär hakkab äkki külmkappi röövima?

      Alati leidub kolleege, kes pingutavad üle. Kuigi, teiset küljest: võibolla pingutavad nad kõik siin üle. Hägerströmil polnud Lennartsdotteri vastu midagi. Tegelikult talle naine isegi meeldis.

      Hägerström sõnas: „Kuule, täna ma kahjuks ei jõua.”

      „Nagu tavaliselt, jah? Meil kõigil on lõbus, sinul igav.”

      „Jah, nagu tavaliselt.”

      Cecilia pilgutas silma.

      Hägerström pöördus jälle kirjutuslaua poole. Tegi, nagu ei saaks aru, et naine naljatas.

      Tunnid läksid. Hägerström istus jämeda narkokuriteoga seotud juurdluse kallal. Minibusside kahekordsete põrandate vahel toodi Eestist amfetamiini. Seitse kahtlusalust istusid viis kuud eeluurimises. Neid oli kokku nelisada tundi üle kuulatud. Tuhatkond lehekülge, mida läbi käia. Mõned olid kullerid, mõned diilerid ja üks oli narkoveo aju. Oli vaja lihtsalt järeldusele jõuda, kes on kes.

      Telefon helises. Tundmatu politseinumber.

      „Tere päevast, siin komissar Lennart Torsfjäll.”

      Hägerström reageeris sellele nimele kohe. Kriminaalkomissar Torsfjäll oli tipptegija. Supervõmm. Legend politseinike hulgas – tuntud mitme hiigeloperatsiooni kaudu. Aga kuuldavasti ei olnud Torsfjälli töömeetodid alati päris kosher. Olevat ümber paigutatud, sest lääni politseiülemaga tekkisid mõne haarangu pärast erimeelsused. Komissar ei juhtinud ainult seda, kus ja kuidas tema jõud peaksid peale tungima – ta oli ka öelnud, kui palju vägivalda nad peaksid kasutama. Ja enamasti oli käsk selge: võta kahtlusalused kinni nii jõhkralt kui võimalik.

      Praegusel ajal tegeles komissar millegi muuga. Millega täpselt, seda Hägerström ei teadnud.

      Tund aega hiljem seisis Hägerström Torsfjälli kabineti ukse ees. Komissar oli palunud tal otsekohe sinna tulla.

      Torsfjälli kabinet ei asunud Polhemsgatanil nagu kõigil teistel kõrgetel ülemustel. Ka mitte lääni teistes tavalistes politseijaoskondades. Tema kabinet asus hoopis märkamatumas kohas – teabesektsiooni ruumides Norrtullsgatanil. Teabesektsioon: konfiskeeritud asjade osakonna järel vast kõige igavam, ebaseksikam koht ühele politseinikule toimetamiseks. Aga Hägerström kahtlustas, et Torsfjällil on tegelikult käsil palju nõudlikumad asjad.

      Hägerströmil polnud aimugi, mida Torsfjäll temast tahab. Aga palve kohale tulla ei kuulunud arutluse alla. See oli pesuehtne käsk.

      Ta koputas uksele ja astus sisse.

      Komissar Torsfjälli kabinet nägi välja nagu muuseum, või pigem – nagu kitšilik kunstigalerii. Torsfjäll oli ära raaminud iga viimase kui diplomi, kursusetunnistuse ja tõendi, mille ta kunagi oli saanud. Seal oli Politseikõrgkooli lõputunnistus aastast 1980, laskeeksami tunnistus, Norrmalmi piketilt pärit vapimärk 1988. aastast, diplom 20-punktise kriminoloogia aine kuulamise eest Stockholmi ülikoolis, tunnistused DNA-uuringute ja pealtkuulamise, juhtimise kursuste, prokuratuuri I–V taseme koolituse läbimise kohta, tunnistus Interpoli, Texase State Police Departmenti ja EL-i erinevate politseiüksuste koostöös toimunud kursustel osalemise kohta.

      Hägerströmil tuli kabineti kirjeldamiseks pähe ainult üks sõna: ebapolitseinikulik. Huvitav, kuidas Torsfjällil viimasel kahekümnel aastal üldse on olnud mahti tööd teha. Lisaks oli komissar välja ladunud nii palju laste ja lastelaste pilte, et teda oleks võinud mormooniks pidada.

      Torsfjäll katkestas Hägerströmi vahtimise. „Tere tulemast. Ole hea, istu. Armsad, eks?”

      „Muidugi. Kui palju teil neid on?” Hägerström küsis, ehkki oli vastuse juba välja arvutanud.

      „Seitse. Ja ma olen kõiki hoidnud ka.”

      „Tore.”

      Hägerström istus. Tooli seljatugi nagises nõjatudes.

      Torsfjälli kirjutuslaud oli tühi, tema ees oli avatud vaid üks toimik. „Ma ei tea, kui tuttav sa oled Stockholmi piirkonna organiseeritud kuritegevusega käesoleval hetkel, nii et ma mõtlesin, et tutvustaks kõigepealt tagamaid.”

      Hägerström vaatas Torsfjällile silma. Ei saanud ikka aru, kuhu see asi välja peaks jõudma. Aga ta ei küsinud. Las Torsfjäll räägib kõigepealt, mis tal öelda on.

      Komissar alustas Stockholmi tegelikkuse kirjeldamist. Ta puistas arve, statistikat, teoreetilisi tõdesid. Uue sünteetilise narkootikumi, mefedrooni, vastu olid nad ainuüksi selle talve jooksul teinud kolmkümmend haarangut. Eeslinnades moodustusid uued grupeeringud kiiremini, kui jõuad välja öelda „integratsioonipoliitika”. Internetipettuste arv oli vaid esimesest jaanuarist peale kasvanud kolmesaja protsendi võrra.

      Äkki jäi komissar vait. Hägerström ootas lisa.

      Torsfjäll naeratas. Siis kummardus ettepoole ja puudutas Hägerströmi kätt. „Las ma räägin veel natuke tagamaadest.”

      Hägerström tundis, kuidas käsi võpatas, aga ta juhtis jutu mujale, et see välja ei paistaks.

      „Viis aastat tagasi tegime kõige suurema kokaiiniga seotud haarangu Rootsis üldse. Operatsioon „Lumesadu”. Üle saja kilo. Kas sa tead, kuidas värk sisse toodi?”

      „Jah, mulle tuleb meelde küll, nad lasksid ainel köögiviljade sisse kasvada.”

      „Tore-tore. Sa tead seda juhtumit. Me võtsime ju mõne tegelase seal kinni. Ühe nimi on Mrado Slovovic, СКАЧАТЬ