Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et viiskümmend prossa.”

      Jorge irvitas. „Sa oled ikka hea mees küll.”

      Samas: peas rida küsimusi. Kellega nad õigupoolest kokku saavad? Kuidas nad teavad, et tegemist pole sisseimbunud politseinikuga? Kas temaga tuleks mingit diili? Ja kui ei tule, mida nad siis maksuameti ja jugoslaavlastega teevad? Rootsi riik ja allilm kippusid kohvikuäri perse keerama.

      Auto soojendus pritsis häält. Kojamehed kiiksusid.

      Võib-olla: teel elu suurima asja poole.

      Võib-olla: teel uue alguse poole.

      Kakskümmend minutit hiljem. Södertälje. Eeslinn, kuhu nad kordamööda hommikuti sõitsid. Koht, kus vasakäärmuslased toidupoode põletasid, Ronna noored automaatidega politseimaja tulistasid, X-team Süüria vennaskonna vastu sõdis ja leivatööstused pehmeimat ciabatta’t põhjapool Itaaliat küpsetasid. Linn, kust Suryoyo TV ja Suryoyo Sat üle kogu maailma telepilti saatsid, koht, mida tegelikult kutsutakse Väikeseks Bagdadiks.

      Södertälje: koht, kus kuulu järgi plaanitakse üle poolte raharöövidest.

      Nad jätsid auto parkimismajja jalakäijate tänava taha keskusesse.

      Mahmud võttis jalgrattaluku.

      Jorge küsis: „Mis sa teed?”

      „Kuule, siin on Södertälje, iga teine siin sündinud põnn on jalgpalliproff ja iga teine autovaras.”

      „Noh, aga me käime ju iga päev siin.”

      „Aga mitte täpselt siin. Mitte keskuses.”

      Jorge irvitas jälle. „Kuule, sul on väike paranoia. Auto on ju parkimismajas.”

      Nad ronisid välja. Kõndisid Storgatanile. Endiselt hall ilm. Ümberringi: enamasti pensionärid, lapsed ja vuntsidega vanaonud, kes kohvikutes teed jõid.

      Mahmud näitas vanameeste poole. „Minu isa on täpselt samasugune. Eks ole?”

      Jorge noogutas. Teadis: kui Mahmud end käima tõmbab, siis võib ta tundide kaupa rääkida, kuidas svenssonite Rootsi tema isa pettis. Kuidas Beshar algul ilma tööta oli, sotsiaalabi peal elas, siis sai tööd – mis ta selja ära rikkus, nii et ta pidi ülejäänud eluks haiguslehele jääma. Ja sõbral oli õigus – aga Jorge ei jaksanud kuulata.

      Nad keerasid Storgatanilt ära.

      Jorge telefon helises.

      Paola: „Mina olen. Mis sa teed?”

      Jorge mõtles: kas ma ütlen, nagu asi on?

      Ta sõnas: „Ma olen Södertäljes.”

      „Kuskil leivatööstuses?”

      Paola: J-boy armastas teda. Aga ikkagi käis närvidele.

      Jorge ütles: „Jajah, muidugi olen leivatööstuses. Aga räägime pärast, mul on käed siin muffineid täis praegu.”

      Nad lõpetasid kõne.

      Mahmud kõõritas tema poole.

      Eemalt paistis nende sihtmärk: Gabbes Pizzeria.

      Ust avades kõlises kelluke. Ehtne pitsaurgas. Üks sein tellistest, teisel seinal pleekinud plakat: Uudis, Mehhiko taco-pitsad. Jorge mõtles: õudne uudis küll, see reklaam ripub siin kindlasti üheksakümnendatest peale.

      Laudadel lebasid vanad naisteajakirjad ja Aftonbladeti laupäevalisad. Kell oli neli. Koht oli inimtühi.

      Köögist tuli üks tüüp. Jahune põll, särk punase kirjaga Gabbes teeb paremini. Kaela ümber rippus kaks jämedat kuldketti.

      Jorge pilgutas pitsamehele silma: „Vadúr saatis mu.”

      Tüüp vahtis neid. Mahmud niheles närviliselt Jorge selja taga. Pitsamees läks tagasi. Rääkis tasakesi kellegagi või telefonis. Tuli jälle välja. Noogutas.

      Nad läksid välja maja taha. Must Opel. Jorge vaatas kiiresti autosse: kõrvaliste ja tagaiste pitsakarpe täis. Pitsamees istus rooli taha. Jorge ja Mahmud pidid taha karpide vahele mahtuma. Nad sõitsid keskusest välja. Möödusid galeriist, ringkonnakohtust, parkimisplatsidest. Linnast väljas: miljoniprojekti majad keerdusid nagu mäestikuveerud – nii sarnane Jorge koduterritooriumiga.

      Pitsamees polnud nendega seni ühtegi sõna vahetanud.

      Mahmud pöördus Jorge poole, sosistas kõrva: „See vend võib ära uppuda, nii suure kaaluga, nagu tema on.”

      Jorge sosistas vastu: „Mäh?”

      „Noh, nii palju kulda nagu temal kaela ümber on, see kaalub rohkem kui boolingupall. Kui tüüp järgmine kord tomatikastet hakkab tegema ja hästi ette ei vaata, siis kukub äkki sisse ja enam välja ei saa.”

      Jorge peaaegu turtsatas. Nii tore, et Mahmud nalja viskas, see muutis olukorra natuke pehmemaks. Tegelikult polnud täna veel midagi karta. Kui õnnestub, siis õnnestub.

*

      Nad väljusid ühe korrusmaja juures.

      Pitsamees kutsus lifti. Nad ootasid. Metalluksed krigisesid. Soditud sümbolid, väidetavate litside telefoninumbrid, araabiakeelsed vandesõnad.

      Nad sõitsid üles. Jorgel tõmbas kõhus peaaegu et õõnsakski, nagu kiirliftides. Seitsmes korrus. Nad astusid välja. Mees võttis välja võtmed. Keeras ühe ukse lukust lahti. Jorge silmas kirjaklapil nime: Eden. Tundus endena.

      Korter paistis tühi. Ei riideid, ei riidepuid, ei kingi ega kingariiulit. Ei vaipu, peegleid, esikukappe. Ainult üksik elektripirn, mis rippus esiku laes. Pitsamees näitas kätega: ma pean teid läbi kobama.

      Jorge vaatas Mahmudi poole. Vennal ei paistnud enam niiväga naljatuju olevat. Nüüd peavad nad lihtsalt go with the flow.

      Kiired kerged liigutused: professionaal.

      Pitsamees viipas jälle käega: võite sisse minna.

      Jorge läks esimesena. Lühikesed vaiksed sammud. Koridor. Hallid seinad. Hämar. Nad jõudsid suuremasse tuppa. Kolm tooli valmis pandud.

      Tüüp jättis nad sinna. Tuppa sisenes teine mees.

      Ta kandis musti teksapükse, tumedat kapuutsiga dressipluusi, nägu oli kaetud röövlimütsiga.

      Mees ütles: „Tere tulemast, võtke istet.”

      Toolid nagisesid. Jorge tõmbas sügavalt hinge.

      Mees kõneles väga head rootsi keelt.

      „Nimetage mind Soomlaseks. Ja sina, Jorge Salinas Barrio, istusid koos minu sõbra Denny Vadúriga. Nii et mul on põhjust sind usaldada. Vadúri tunnen ma juba ammu.”

      Jorge sõnas: „Denny on kõva kutt.”

      Tüüp oli hetke vait. Siis ütles: „Jah, ta on okei. Aga mitte kõva, need on sinu sõnad. Ta räägib liiga palju. Ja ta tegi viimati omal margi täis. Tead ju küll, kus sina teda kohtasid. Ta üritas oma asja ajada. Siis lähebki niimoodi. Aga minuga on teistmoodi.”

СКАЧАТЬ