Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ helistanud ja ta järgi kutsunud.

      Ta oli rääkinud Louisega, mõne teise tüdrukuga, kellega ta tavaliselt väljas kokku sai. Oli vahetanud veel mõne sõna Jetset-Carliga, ajanud mõttetut iba mingi Nippega, naernud ühte kahemeetrist tüüpi, kes oli pikk nagu Burj Al Arab ja hääldas eriti koomiliselt sõna „türkiissinine”. Õhtul polnud midagi viga, aga nüüd tahtis ta koju.

      Isa helistas. Ütles, et ootab all. Natalie võib välja tulla.

      Ta sõitis liftiga alla.

      Fuajee oli nii kõrgklass kui veel vähegi olla sai: lage kaunistasid vanaaegne kipsääris ja põhjamaiste motiividega fresko. Uksematiks ehtne vaip. Läbi ukse klaasruutude nägi Natalie tänaval tumesinist BMW-d. See oli isa auto.

      Natalie astus välja.

      BMW-ni oli kakskümmend meetrit.

      Keegi kõndis autost mööda. Kadus ümber nurga Storgatanile.

      Natalie ei näinud, kes autos istuvad.

      Üks aken keriti natuke alla.

      Natalie kuulis häält: „See olen mina.”

      Käsi lehvitas. Hüüdja oli isa.

      Natalie läks auto suunas. Nägi, et isa istub roolis.

      Isa käivitas mootori.

      Kümme meetrit veel.

      Siis: heli. Miski plahvatas.

      Natalie keha suruti tahapoole, üles õhku.

      Ta ei saanud millestki aru.

      Ta kuulis ühetoonilist heli.

      Kõrvus pinin, mis kunagi ei lõppenud.

      BMW.

      Ta proovis püsti tõusta. Ta oli neljakäpukil.

      Autost paiskus suitsu.

      13

      Väljas vihm. Vaikne ladisev heli. Nagu ladiseks kuskil majas sees.

      J-boy vaatas välja. Massiivsed puud. Põõsad. Pikad rohukõrred. Väike maja, mida Jimmy nimetab aiamajaks. Väljas kolm autot.

      Ladin ei lõppenud.

      Kevad on tänavu vilets.

      Ta vaatas üles. Laepalgid. Nägi imelik välja: miks ehitada maja ilma siselaeta? Vist mingi svenssonite värk. Aga palgid on vähemalt kuivad. Et vesi ei tilgu sisse.

      Ta vaatas edasi. Tapeedil pedelik muster: sinised ja roosad lilled. Puidutooni raamaturiiulid, õhukesed kardinad, ühe ukse kohal jäme põdrasarv. Teise ukse kohal kimp kuivatatud lilli. Põrandal kaltsuvaip, korv küttepuudega, tiksuvad elektriradiaatorid.

      Koht asus keset võsa: nad sõitsid siia mööda käänulist teed. Ümberringi: talud, küünid ja lagunevates kuurides seisvad kulunud traktorid. Strängnäsi lähedal, või „sisemaal”, nagu Jimmy ütles.

      Maja: niinimetatud maakoht. Sihuke korstnaga punane maja, nagu paistab olema igal svenssonil.

      Aga miks sihukest tahta? Kehv isolatsioon, nõudepesumasinat pole, siselage pole. Shit, neil pole siin maal isegi DVD-mängijat ja netiühendust. Jorge ei saanud aru, mis värk selle majaga on.

      Mälupildid. Ta mõtles põgenemisele Sollentunas.

      Autorehvid vilisesid. Turvavöö lõikus õlga. Käigukangi juures hoidikus olnud mobiiltelefon lendas mööda autot nagu põrkepall.

      Ta keeras eramajade rajoonis ühele kõrvaltänavale. Sõitis nagu hull niipea, kui mente enam näha polnud. Lõugas Mahmudile, et too taha vaataks.

      „Kas paistavad? Paistavad või?”

      Mahmud ei näinud kedagi. Tundus, et mendid ei tulnud järgi. Jorge surus jala pidurile. Haaras koti tukiga. Kiskus ukse lahti. Hüppas tänavale. Vaatas taha. Asfaldil pidurdusjäljed. Persse, raisk. Aga mente ei paistnud.

      Mahmudile: „Istu minu kohale. Sõida ära, helistame.”

      Jorge lidus – nagu põgeneks uuesti Österåkeri vanglast. Üle heki. Murule. Üle liivakasti. Ta hingeldas. Hingas. Kiirustas.

      Minema, tänavalt minema. Koos relvaga minema.

      Elamurajooni.

      Eravillade kaitsvasse maailma.

      Ta lidus üle aedade Sollentuna Centrumi poole kiiremini kui Usain Bolt.

      Ta vaatas ringi. Jooksis jaama. Hüppas linnalähirongi peale.

      Hiljem rääkis Mahmudiga. Paar minutit hiljem oli teiselt poolt tulnud politseiauto ja araablase kinni pidanud. Mendid ei leidnud eriti midagi. Mobiiltelefoni laadija, kapuutsiga dressipluusi, mis oli Babaki oma, ja paki sigarette. Ei mingit relva. Nad ütlesid, et nägid autos Jorget, aga vahet pole. Neil puuduvad tõendid, et Mahmud ja Jorge kihutasid eramajade rajoonis nagu hullud. Nii tore.

      Siiski: piinlik lugu.

      Jorge ütles Mahmudile, et Babakile seda rääkida ei tohi.

      Tagasi aiamajas. Jorge keeras end ringi. Tema taga: kaks statiivi. Magnettahvel. Filmilina.

      Jälle ladises. Kuskilt sajab vist sisse.

      Jorge ees: seitse meest.

      Kõige lähemal, pulkadest seljatoega toolil, istus Mahmud. Ikka dressides, nagu tavaliselt. Adidase triibud temal nagu gängimärk. Silmade all kortsud – nad olid Jorgega pool ööd ettevalmistusi teinud.

      Diivanil: Sergio, Robert ja Javier. Huvitatud ilmed. Ajasid vaikselt juttu. Tundsid end ülihästi.

      Suures tugitoolis istus Jimmy. Istmesse vajunud, loomulikult rahulik.

      Plastmassist aiatoolidel istusid Tompa ja Viktor. Viktorist vend tundus närviline. Tom heas tujus – viskas ühe nalja teise järel, vana nagu pensionäri. „Mida sa näed, kui blondiinile silma vaatad? Kukla sisemist poolt.”

      Siiski muutsid need õhkkonna vabamaks.

      Jorge konstateeris: grupp on koos.

      Ja nüüd: tiimi esimene üldkoosolek, ajas peaaegu et kõvaks, nii et riist oli valus.

      Maja kuulus Jimmy emale. Tüüp istus lapsena kindlasti terved suved siin. Jorge mõtles: mida kuradit ta siin terved suved otsa tegi? Siin pole ju mitte midagi. Rohtu pole ka muud kui see, mida lehmad söövad.

      Aga Jimmy ütles, et talle meeldis siin. „Kuule, mere äärde on siit ainult sada meetrit.”

      Jorge meenutas oma lapsepõlve suvesid. Ema võttis oma teki ja pudelisse morssi. Piknik Solentuna Centrumi taga pargis. Ema, Paola. Ja siga, kelle nime Jorge tahtis mälust pühkida: Rodriguez.

      „Tierra virgen,” ütles ema. Nagu oleks paarisaja-ruutmeetrine park mingi puutumata loodus.

      Jorge meenutas, mis seni tehtud. Üks Soomlase põhimõtetest: ära СКАЧАТЬ