Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      frnd1: aga armastus? kas armastasid libbyt?

      drbas: libby on minu naine

      frnd1: millal sa aru said, et oled temasse armunud?

      Vastamine võtab aega.

      drbas: alex sündis

      „Alex on mu vanem vend,” ütlen Livornole. Aga see ei selgita arvuti vastust. Alexi sünd oli kas esimene kord, kui isa mainis päevikus armastust, või esimene päev, kui ta mu ema armastama hakkas. Ma pole kindel, kumb variant oleks hullem. Vähemalt teise puhul võin olla kindel, et ta tõesti armastas ema.

      frnd1: missugused olid tema tugevad küljed?

      drbas: ???

      frnd1: tugevad küljed = head omadused

      drbas: ta on ilus, hingestatud ja heast klassist naine

      frnd1: kas imetlesid teda või armastasid?

      drbas: tunnen suurt austust nende vastu, kes töötavad vaeste heaks

      frnd1: kas ta vajas sind?

      drbas: kes?

      frnd1: sinu naine

      drbas: ta vajab, et tooksin kella viie ajal pesu keemilisest puhastusest ära

      Mu kõhus keerab, justkui lahendaksin peagi suure müsteeriumi! Satun liigagi hoogu.

      „Tema jutt ei ole enam nii juhuslik,” sõnab Livorno. „Aga tihti tuleb siiski vale vastus.”

      „Raamimiseks läheb tõenäoliselt lihtsalt rohkem aega. Päevikud on mahukad.”

      „Ja askeetlikud. Aga mis siis, kui probleem on hoopis struktuuris? Oleme loonud talle aju, aga vaja on ka sisu. Kas teadsid, et patsiendid, kellel on ajuvigastuse tõttu tunded loogikakeskusest eraldunud, käituvad sellest peale arutult?”

      „Ma arvasin, et arvutiga emotsioonide kallal töötamine pole sulle meelt mööda.”

      „Loomulikult. Aga mõjusa raamistiku loomine …” Livorno hääl vaibub, kui ta võtab suuna toast välja. Tema tähelepanu on nüüd taas golfimängul. „Midagi „Seitsme patu” taolist,” sõnab ta üle õla.

      frnd1: kas tahaksid, et sul oleks emotsioonid?

      drbas: on hea tunda naise vastu armastust, aga austus on kõige tähtsam

      frnd1: kas austus oli teile kahele piisav, et tunda seotust?

      drbas: seotust millega?

      frnd1: hea vastus drbas: kuid mugavust leidus vähe, ja et seda tol ajal palju ei tuntud, siis ei märgatudki selle puudumist

      frnd1: kas kirjeldaksid oma abielu niimoodi?

      drbas: elus on õnnest enamatki

      Sulgen kabineti ukse ja helistan Libbyle.

      „Arvuti räägib,” sõnan.

      „Kas su isa sarnaselt?” pärib ta. Kuulen kraani kinni vajutamist. Ta peseb nõusid. Kujutan ette, kuidas ta kuivatab käsi ja pistab rätiku läbi rõnga maisikollase leti alla. Kui välja arvata igal aastal vahetuv ASPCA kalender, on köök täpselt samasugune nagu siis, kui veel seal elasin. Valged puitpaneelid, helerohelised seinad. Laud, mis vajaks hädasti kõpitsemist, on lükatud akna alla. Naelte küljes ripuvad vasest nõud – ümmargused, kandilised, südame- ja homaarikujulised. Talle meeldib üks tume, arusaamatu kujuga lõikelaud, mille ta arvatavasti just veega üle uhtus ning seejärel kraanikausi taha asetas.

      „Ta tsiteeris „Ivanhoed”. Ja ütles siis, et elus on õnnest enamatki.”

      Ma ei kuule teisel pool toru midagi – ei raadiot, televiisorit ega sõbralikke hääli. Ta elab majas, kus pole silmaulatuses ühtki naabrit.

      „Ta räägib Willie Beerbaumist ka palju.”

      „Meelepärased naljad, ma olen kindel.”

      „Mulle meeldib temast lugusid kuulda.”

      „Willie oli egomaniakk. Talle oleks meeldinud, et temast räägitakse.”

      „See on päris naljakas, kuidas Livorno näeb vaeva, et maaelu lugude nüanssidele pihta saada.”

      „Ja kuidas sina sellesse suhtud?”

      „Hästi,” sõnan, kuigi ei räägi tõtt. Ses pole midagi head, selles isa hauatagusest elust tagasikutsumises. „Töö on töö.”

      Ta hingab torru. Viimane kord kui seal käisin, oli köögis ikka veel juhtmega telefon, nõnda kujutan ette, kuidas ta toetub letile, krussis juhe üle õla.

      „Mida sa temast arvad?” küsib ta.

      „Sellest mehest, kes on arvutis?”

      „Minu arvates väitis Henry, et erinevust polegi,” sõnab ta teravalt, kuid tõsineb peagi. „Et kas inimene või arvuti.”

      „Kas ta tõesti uskus kõike, mida päevikutesse kirjutas?”

      „Mul polnud võimalust üle küsida.”

      „Ta näib seal palju lõbusam. Avameelsem. Ehk elusamgi.”

      „Arvuti tundub elusam,” sõnab ta. „Kas tead, su isal oli hea huumorimeel. Ta ajas sind ikka naerma, kui sa alles väike olid.”

      „Kas tõesti?” Mul pole sellest ühtki mälestust.

      „Puhus kõhule. Näpistas nina.”

      „Tähendab siis, kui olin beebi.”

      „Ja hiljem ka.” Ta ei too ühtki näidet. „Lõppkokkuvõttes juhtub kõik oluline enne viiendat eluaastat.”

      Raputan pead, kuigi on ilmselge, et ta ei näe seda. Lõppkokkuvõttes tõesti.

      „Ma loodan, et ei aja neid omavahel segamini,” sõnan. „Vead ja puha, tahaksin ikka päris inimest mäletada.”

      „Meil on kõigil omad mälestused ja kogemused. Sinu mälestustes võiks päris inimest rohkem olla.”

      „Ma tean.”

      „See, mida sa teed, on talle suur au. Ta tahtis oma keha teadusele anda.” Meditsiinikoolid ei võta enesetapjate surnukehi vastu. „Meil õnnestus anda tema mõistus.”

      Ehk tõesti, aga kui vaatan meie vestluse logi – kaks tuhat rida, mida olen temaga täna vahetanud – kahtlen sügavalt, kas oleksin võtnud vastu töö, mille käigus uuritakse isa keha, kui see oleks teadusele antud.

      5

      KUI ISTUN SUBARUS ja sõidan Coffee Barni Rachelit peale võtma, mõtlen, et jumal hoidku, millega ma küll tegelen. Kas rõõm südames ja sammu kergus, see veetlus haavatud tiivaga linnu vastu on mingit sorti nõidus, mis on jäänud külge lõunas elatud minevikust? Kas pean end särava soomusrüüga rüütliks, vapraks СКАЧАТЬ