Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aknad ning sees marmorkattega lauad ja nendega mitte kuigi hästi sobivad lakitud männipuidust toolid, säärased, mis võiksid olla pigem õpetajate toas. Rachel ütles, et lett on graniidist, aga tegelikult on see mingisugusest kosmoseajastu polümeerist, millel on kvartsi imiteerivad sooned ja sära nagu mõnel kunstiprojektil. Aga espressomasin on kõigest hoolimata ehtne – meetrilaiune helepunane Itaaliast pärit riistapuu. Lisaks on olemas ka vana vasest kohviveski ja vasest nõu, millega omanik vahetuse lõpus kohviube röstib. Tagumisel seinal ripub pikk must tahvel, millele on kriidiga kirjutatud jookide ja võileibade menüü, justkui see muutuks iga päev, kuigi see tegelikult nii ei ole.

      Racheli alternatiivne kool annab talle võimaluse töötada poole kohaga ja seda ka päevasel ajal. Tänu tööle saab ta tasuda õppemaksu koolis, kus osaleb neljas vägagi struktureerimata loengus. Kaasõpilaste hulgas on üks San Francisco ballettitantsija, kuid ülejäänud on enamjaolt koolidest välja visatud ja perssekukkunud, vähemalt sellisesse seltskonda asetab ta end ise.

      Ta loeb parajasti jootraha üle – loodetavasti on seda küllalt, sest elame USA rikkuselt teises osariigis – ega märka mind seepärast sisenemas. Kohvibaaris on vähe kliente: vanaldane hipi, kes loeb tasuta nädalalehte, naine, kes täidab entusiastliku hooga märkmikku, ja ma tunnen hetkeks, et olen kaaskodanikega üks, et istume neljakesi kenasti täiskasvanuelu kaarel (vähemalt sel hetkel) ega tunne kahjurõõmu või lömastu raskuste all.

      Trummeldan sõrmedega leti kõlaval plastikul. „Palun kümme latte’t, preili,” sõnan.

      Ta naeratab enne üles vaatamist, huuled jätkuvalt numbreid nimetamas.

      „Kui palju on nelikümmend seitse jagatud neljaga?” küsib ta.

      „Veidi vähem kui kaksteist.”

      „Pagana kitsid värdjad,” ütleb ta ja vaatab üles. „Kas tahad tegelikult ka latte’t?”

      „Ei.”

      „Võin teha. Olen selles osav.”

      „Siis küll.”

      Ta asub nuppe kruttima ja toosidega kobistama. Tema liigutused reedavad sõnatut uhkust oma oskuste üle.

      „Kuidas sa teadsid, et see olen mina?” küsin üle piimavahustaja krõgiseva heli.

      „Tunnetan sind,” hüüab ta. „Pealegi oled ainus, kes ütleb preili.”

      Ta küsib minult joogi eest raha, mis tuleb mulle üllatusena. Seejärel viskab ta põlle nagisse, haarab ratastega koti, tuleb ümber leti, võtab mul käest kinni, kuum jook mu selja taga, ja veab mind rõõmsameelselt Fairfaxi meeldivasse õhtusse. Nägemiseni, vana hipi. Nägemiseni, hoogne kirjutaja. On reede ja me sõidame otse tagasi linna (minu nõudmisel – ta elab tädi ja onu juures ning mul pole vähimatki tahtmist nendega tutvuda), kus mul on kindel plaan jalgsi edasi liikuda.

      „Kuidas siis raamatulaada müüt peale läks?” See on meie kokkulepitud alibi, miks Rachel linna tuleb.

      „Ütlesin lihtsalt, et lähen linna peale.”

      „Koos …?”

      „Koos sinuga.”

      Teel Subaru juurde vean jalgu järel. Ootasin mingitki kategooriat või selgitust – mõne kutiga, mõne vanema kutiga, sõbraga, tuttavaga. Aga selgitust pole.

      Sinuga.

      Kui pöördukseaeg kõrvale jätta, pole mul lahutusest saati olnud kohtingukaaslast, kes veedaks minuga terve nädalavahetuse. See tähendab, et mitte kunagi, sest Erinit ei saa kohtingukaaslaseks pidada. Tema leidis meile korteri. See on tõeline pärl, viiekorruselise maja neljandal korrusel, vaatega Dolorese pargile. Sain selle lahutuse käigus, sest Erin jättis mu maha. Tema nimi seisab endiselt üürilepingul.

      Rachel toimetab ukse juures, riputab jaki nagisse ja võtab siis taas sealt ära, ning mulle tundub kummaline, et mina olen see, kes tunneb, nagu teeks midagi esimest korda. Pabistan. Lähme välja sööma, külastame muuseume, võtame takso, teeme mõne napsu (tänu tema vägagi oskuslikult valmistatud valedokumendile). Aga organiseerimata minutid jäävad. Mida siis teha? Vahepealne aeg on tõeline vanusevahest tingitud väljakutse.

      „Kass!” hüüatab ta. See paneb ta edasi astuma. „Mis ta nimi on?”

      „Kiisu-Miisu.”

      „Oled tõesti fantaasiat kasutanud.”

      Selline nimi oli Erini mõte. Tema uues korteris ei ole koduloomad lubatud. „Mul oli väiksena koer, kelle nimi oli Kutsu.”

      „Mis see on?” Ta tonksab raamaturiiuli kõrval asuvat musta kohvrit.

      „Minu teleskoop.”

      „Nii teaduslik,” sõnab ta ja läheb vannituppa.

      Valan endale klaasitäie valget veini, sest ilm on piisavalt soe, ja sukeldun fantaasiasse tüdrukust, kes on minu korteris duši all.

      Käisin esimest korda elus tüdrukuga koos duši all ülikooli ajal. Mulle meeldis, kui töökalt ta mind nühkis. Saime puhtaks, ei grammigi pornot. Ma polnud kunagi midagi nii intiimset teinud.

      Kuulen vee vulinat. Kui Rachel pole just isiklikke pesemisvahendeid kaasa võtnud, ja ma usun, et seljakotiränduril on ühes vaid eluks hädavajalik, siis hõõrub ta arvatavasti praegu käsi rohelise oliiviõli-lavendliseebiga, tõmbab sõrmed läbi veest märgade tumedate juuste ning kombib plastikpudeleid ja loeb nende silte, et leida endale sobivat. Ta seebitab rindu ja peatub jalgevahel ehk veidi pikemalt. Meil on tõepoolest kohting.

      Kraan keeratakse kinni. Ma loodan, et ta võtab mu pehmeima rätiku ja naudib vannitoa tagasihoidlikke mõnusid, kuumust, potsikuid ja kreeme, puhast ning kohevat põrandamatiks olevat seemisnahka ja hommikumantlit.

      Veinil on mee, roheliste õunte ja päikesevalguse maitse. Kavalad veinimüüjad!

      Föön vaikib ja pärast kobistamist astub ta vannitoast välja, riides nagu moesaadik. Kootud müts, kitsad teksad, tillukesed kingad, lohvakas kampsun ja musta-valgekirju sall ümber kaela.

      „Kas müts on liig?” pärib ta.

      „Ma ei tea,” vastan. Ma tõesti ei tea. Ma pole kunagi käinud kohtamas kellegagi, kes sedamoodi riietuks. „Tähendab, see on armas.”

      Ta kortsutab kulmu ja viskab mütsi enda selja taha minu voodile. Ta seisab püsti, silmad lakke suunatud, justkui meenutaks enne rambivalgusesse astumist õigeid sõnu. „Mul on nädala palk,” ütleb ta. „Ja ma tahan austreid süüa.”

      Ta silmitseb mind. Jõllitame teineteist, ohkame sügavalt ning naerame närvilisuse üle.

      „Mina teen välja,” sõnan.

      Ta raputab pead. „Ma arvan, et armas polegi väga halb.”

      Takso viib meid läbi tumeda Valencia, kus Missioni tänav jõuab lõpuks välja räpasele Marketi läbisõiduteele, mis suundub suursuguselt ja muutumatult kella kahe suunas linna poole. Möödume antikvariaatidest ja madratsipoodidest ning suurest Honda esindusest, kus asus aastaid tagasi hoopis Fillmore’i tantsusaal. Tavapärased hulgused jõlguvad Van Nessi tänaval All Stari kohviku ümbruses või sööstavad ülekäigurajale, seltsiks purke ja pudeleid täis kolisev beebikäru.

      „Vähemalt СКАЧАТЬ