Noor Unt. Vaino Vahing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mati oleks minu vastu hea. Mati sõimab mind, mul on valus. Käigu kuradile kõik, katsume olla.»

      Vaatasin teatris Panso – Mari-Liis Küla «Kevadet». Liikumisstseenides palju võltsi eputamist. Algul ei usu ka Mikiveri Tootsi, hüpleb liiga palju ringi. Tamme Tali tehtud, mängitud, halb. Elamus oli Toominga Imelik. Võlus oma ujedusega, võiks öelda isegi iluga – aplaus. Näib, et ta hakkab saali teadlikult mõjutama, naeru välja kiskuma. Unt joob liiga sageli ja palju.

      15. august 1969

      Joel Sang on mu päevikusse kirjutanud: «Usun heasse, vaatamata kõigile pettumustele. Tegelikult ei tea, mida tahan.» Selle alla on kirjutanud Unt: «Pidevalt, terve elu on mind jälitanud hirm huligaanide ees, kardan naisi koju saata, aga «Delilah’t» kuulates tahaks ikka nagu tappa.»

      17. august 1969

      Undiga Ülo Matjuse pool. Andsin Matjusele Undi kingitud Kafka-Buch’i. Unt kinkis mingi Kreutzwaldi teose. Kinkisin Matjusele veel mitu romaani. Ta naine võttis kaasa Soome naisteajakirjad Eevad.

      21. august 1969

      Ootasime suurt näitlejat Tallinnast. Unt kirjutas mulle luuletuse:

      vaino kartus täide läks ja milvi jättis tulemata

      tegi päris õieti, sest vaino on meil magamata

      Sopot pakub praegu meile lõbustust

      Sopotisse meid ei vii ükski uks

      Aga uks mille taga Milvi võinuks oodata

      Siiani on ikka puutumata

      Laulab Lazlo, seegi meile hea

      Teispool kurja piiri asub meie pea

      Unt: «Sul ei ole väärtusi, aga mul on.» Ta ei oska väärtust formuleerida. Ta arvab, et tema emotsioonid on tundlikumad, inimlikumad. Sama jutt kui teistel, et halb inimene ei saa kirjutada. Ise joob üksi Kubani viina, tunneb sellest lõbu. Tal olevat väga palju Angst’e, mida avaldadagi ei julge. Küsin: «Noh, kas või see, et ma näen oma last krematooriumis?» Unt kinkis minu arhiivi oma kirjad esimesele naisele.

      24. august 1969

      Õhtul Toominga toas. Ta töötab kogu aeg. Unt on kirjutanud luuletuse:

      nüüd kus vahing magab

      ja kui ukse taga enam ühtki vaimu pole

      oleme kõik üsna vagad

      iga hääle kõla tundub kole

      ainult mustlaslaulud meile jäänud on

      aga needki kingitud ja üpris võõrad on

      27. august 1969

      Lugesin Mati Undi kirju EU-le. Mõistan nüüd, miks ta minust ikka mööda vaatab. Tal on tõepoolest siin maailmas veel väärtusi, nagu ta ise mainib.

      Jälle üks Undi luuletus:

      doktor magab raske oli tema päev

      tema tööl ju rasket vaeva näeb

      doktor magab seni, kuni naine tuleb sisse

      doktor ootab et see naine kargab tema voodi sisse

      kus saab läbi viia oma operatsiooni

      kus saab leida ajastule kergelt ambi- või muu valentse tooni

      sest et meie elust iialgi ei haju tagasõimatud künism

      kui jääb meile võõraks armastatud keha pisimgi tropism

      29. august 1969

      Teatriteadlane Karin Kask on Undile kirja saatnud.

      Lugupeetud Mati Unt!

      Kuulsin juba suve-aegu Lõuna-Eestis olles, et üks eesti poiss on maailma sündinud, ja mõttes soovisin õnne – MP-le ja Teile! Loodan, et tal on iseloomu ega tunne puudust jonnist. Kannatage välja, nii need õiged mehed kasvavad.

      Ird häbeneb oma sünnipäeva ja pole Tallinna oma nägu näidanud. Kuid viimane jutt jäi meil temaga selline, et tema juubelipidu tuleb 2. novembril ja et ta tahaks midagi Kaidu juubeli taolist ja et mina teeksin mingisuguse kondikava. Nõustusin, kuid järgmistel tingimustel: 1) et tema ise vahele ei segaks (peale katkendite ettevalmistamise, mida ta tahab õhtul esitada; vist «Meestelaulud», «Kosjaviinad» ja veel midagi taolist) ja et selle õhtu ettevalmistamine sünniks koos Hermaküla ja teiste noorte meestega; 2) et ta näeks kogu eeskava tõepoolest esmakordselt alles juubeliõhtul.

      Mul on mitmesuguseid mõtteid ja ülevaade tollest võimalikust dokumentaalmaterjalist, mida võiks kasutada. Kujutan ette, et see võiks olla lustakas lugu dokumentaalse materjali põhjal, tükike pesuehtsat teatrit ilma tegude-loeteluta ja roosamannata.

      Nägin eile Jaan Toomingat ja rääkisin talle. Hermakülaga pole veel kõnelda saanud. Kangesti tahaksin aga Teidki sellesse ettevõtmisesse kaasa kiskuda. Saadan seepärast need read, et ehk annate endast elumärki, kui juhtute Tallinna tulema. Mina lähemal ajal Tartu poole ei kavatse tulla.

      Lugesin Teie lugusid Loomingus ja tundsin neist mõnu, mida minuga meie proosa lugemisel harva juhtub.

Tervitades Teid mõlemaid Karin Kask

      Mati Unt oma teise naise Mare Puusepaga Kaunases 1969. aastal

      9. september 1969

      Ei ole sügist, kõik kordub. Unt viskas aknast alla kaks triikrauda ja kaks väärtuslikku raamatut. Unt ise: «Vahingu ilmakontseptsioon on mu meeliskontseptsioon. Võõrana siin vabariigis rändan koos Vahinguga, kelle ilmakontseptsioon mulle võõras on, aga kõigi teiste ilmakontseptsioonid siin vabariigis on mulle veel võõramad.»

      Unt on kirjutanud luuletuse:

      milvit kahekesi ootasime koos

      juba üksnes sellest mõttest olime hoos

      milvi aga samal ajal rappus bussis siia sõita

      tema hinges olid meile võõrad elemendid mida tarvis oli võita

      kes on milvi milvit ju ei olegi

      milvi väga hästi võib ju olla hoopis valegi

      aga meile rõõmu pakub elu ainult selle tõttu

      ainult sellepärast elu pakub meile omapärast ruttu

      et me milvit kahekesi ootasime koos

      ainult sellest mõttest olime hoos

      see ei ole üldse mitte poos

      ainult nõnda meie elu möödub rõõmsas hoos

      see on see mis meile igavesti iga hetk on vaja

      see on milvi meie anonüümne rõõmustaja

      11. september 1969

      Andres Ehin külas. Unt ka. Ehinil ei ole hetkel ilmakontseptsiooni. Ta räägib: «Üks kits meil ütles õues, millist rolli ma lõppude lõpuks hakkan mängima, selles on segamini niisugust varieerimislusti, mõningat ebameeldivustunnet. Mulle meeldib iga päev mõelda valmis uus kontseptsioon, kuidas esineda, samas aga ei saa pooled kokku.» Ehinilt veel uus kontseptsioon: «Võib-olla siia lisaks vahetevahel vilgatanud väike kurbus, et võib-olla oleme kõik siiski lorud, kuigi ma ei ole täiesti veendunud, et me oleme.» Selle järel kirjutas Unt oma uuest kontseptsioonist: «On Tartus ja Eestis kuumal päeval erinevaid inimesi, kuid taksosaba on pikk ja raske on nende juurde sõita. Kuid Ehin on siin ja see lahendab.» Mispeale Ehin lisas: «Jumal on meie СКАЧАТЬ