Noor Unt. Vaino Vahing

Чтение книги онлайн.

      15. juuli 1968

      Helistas Mati Unt. Luges oma romaani «Mõrv hotellis» algust. Müstika, irreaalsus. Mulle jäi arusaamatuks, miks ta seda romaani kirjutab. Tundub, et tal oleks nagu midagi ütelda, kuid ta ei taha, aga võib-olla ka vastupidi. Ta sõitis Pärnu lõbutsema.

      10. august 1968

      Mati Unt on «Elu võimalikkusest kosmoses» venekeelse tõlke jaoks oma kangelasele sarkoomi külge pookinud. Mis sellest, et Aksjonov olevat soovitanud, sarkoomi varem ikkagi ei olnud. Minu arvates kaotas jutt selle sõnaga kogu oma mõtte.

      10. oktoober 1968

      Undiga Peedul, külas Hiedelitel. Lembe Hiedel andis käsikirjad tagasi, kuid lubas järgmisel aastal Loomingu Raamatukogus minu numbri välja anda. Hommikul Kaalepiga rongis. Kaalep soovitas mõne mütoloogilise teema minu stiili valada.

      26. november 1968

      Unt jälle Staadioni tänava haiglas. Kirjutas luuletuse.

      1969

      Kaarel Irdi dateerimata kiri Mati Undile aastast 1969.

      Kulla Mati! Aitäh kirja eest! Kõigepealt soovin teile mõlemaile õnne abielu puhul – suuremat tuba ühiselamus ja veel rohkem hästi kiiresti päris tõsist inimväärset korterit! Jätsin kirja pooleli ja kõlistasin kohe siitsamast Utile. Ta soovitas siiski Teil kirjutada isikliku avalduse Käbinile. Taolisel isiklikul avaldusel on see hea omadus, et sellele peab kindlasti vastama.

      Teine võimalus on veel kirjutada Müürisepale kui ülemnõukogu presiidiumi esimehele. Tehke seda kindlasti!

      Peale selle palus Utt teile edasi anda ka tema isiklikud õnnitlused abielu puhul. Mida ta palus vastu võtta vaatamata sellele, et Teie pole kuigi suurel määral isiklikult tuttavad.

      Nüüd kirja sisust. Mis puutub Kihosse, siis ma palusin Hermannil talle öelda, et ta oodaku kuni ma tagasi tulen. Me peame kindlasti selle lahendama, kuid see pole nii lihtne nagu Teile näib. Sest sellega ma koondan (kaotan?) juba ühe tehnikutele lubatud 4 kohast. Meie draamas on 35 kohta ja täitmata on neist praegu 2–3. Sundides Kasukat poolele kohale minema ja lastes lahti Mältoni, saan ma veel ühe koha. Viies Saare (?) konkursi alla, saan ma veel ühe koha ja see on mul kõik, mis mul «hinge taga» on ja jääb. Ma pean nende kohtadega ümber käima kui vaene inimene rubladega. Kellel osta tarvis rohkem kui tal raha on. Muidugi ma ei ole kindel, kas Hermaküla poisid tulevad! Sellepärast võin Kiho edevust rahuldada ja viia ta juba praegu draamasse. (Eksisin, kohti on ainult 2, sest ühe andsime hiljuti Merzinile.) Kuid mis teha Meeritsaga, keda me praegu kasutame paljudes etendustes? Kui ma selle küsimuse esitan kunstinõukogus, siis võetakse Meerits kohe. Ja mis teha Ao Peebuga? Hästi, me laseme ta siis ära minna. Kuid tuletage meelde, et Rummo ja Liivi õhtus [«Suits pööriööluhtadelt»] oli ta palju tugevam kui Kiho seda oleks olnud. Kiho on füüsiliselt vaba ja valitseb hästi teksti, tema teeb oma osad kergesti ja kiiresti valmis. Kuid ta on samal ajal üsna pealiskaudne. Ja jääb selleks vist igavesti. Nüüd aga räägime Aavikust ja Raimu Maiksarest. Mina ei usu, et Merziniga meie koostöö kuigi kaua kestab – see mees sunnib meid varem või hiljem ta lahti laskma. Ja siis on Aavik potentsiaalselt tema kõige võimalikum asendaja, mida ta muide tõestas suurepäraselt «Paadiga metsas», kus tema osa lahendus oli värskem kui Merzini oma. Nüüd Maiksar. Maiksar jääb igavesti Vanemuise teatrisse, täidab seal koha, mis peatselt vabaneb Mikkali alt. Maiksar loobus teatri kasuks juba väga edukalt alustatud ühiskonnategelase (parteitegevus) kindlast karjäärist ja tuli teatrisse väiksemale palgale kui ta sai enne. Ja ma tean, et kui Vanemuises tulevad järjekordsed väga rasked päevad, siis jääb Maiksar kohale ja võib muutuda isegi selleks inimeseks, kes hoiab teatris siiski mingi tuumiku alles. Ja säilitab teatri.

      Muide, kui Meerits peaks oma 120-rublaselt palgalt teatrisse tulema, kas me saame talle siis maksta teatris 80 rubla, kuigi ta on väärt ainult СКАЧАТЬ