Noor Unt. Vaino Vahing
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Noor Unt - Vaino Vahing страница 4

Название: Noor Unt

Автор: Vaino Vahing

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949279678

isbn:

СКАЧАТЬ Mati Unt, Kaarel Ird ja Voldemar Panso.

      18. mai 1969

      Külas Mati Unt, Joel Sang, Hando Runnel.

      Unt: «Mul on hirm, et olen grafomaan, ja seda eriti pärast Maie Kalda artiklit.»

      Mina: «Sa ei tohi tegelaseks muutuda.»

      Runnel: «Sa pead oma publitsistlikud väljaastumised süsteemi viima.»

      Unt: «Rahutus süsteemi, nagu Panso ütleb, jah.»

      Kõik luuletasid. Unt pikali põrandal ja solvus, kui me leidsime, et Joelil on parem luuletus kui temal. Ilmselt on Undil neuroos ja vaevalt ta nii palju teeskleb ja tõmbleb.

      Unt: «Kui mul peas pakitseb pikem jutt või romaan, siis ma ei saa kirjutada epigramme ega lühijutte.»

      Runnel seepeale: «See on väga individuaalne.»

      Joel on väga Matisse kiindunud, Runnel aga on pessimistlikult meelestatud. Leiab, et kirjanikel, eriti poeetidel, jääb haridusest puudu. Siis nad räuskavad, poolharitlased, ja hooplevad koguni oma päritoluga.

      Undi luuletus oli:

      Vägistaja kõndis metsas õhtu eel

      naise ihu oli tulvil tema meel

      kuni kohtas minu sõpra Vainot

      kohtas teda kevadisel lillevainul

      nemad kahekesi minu pilgu all

      hunt ja tema habras lambatall

      vihmauss ja tema purustaja

      hulluarst ja kena vägistaja

      nemad meelde igaveseks jäävad mul

      kanapoeg ja erekteerund kull

      oma lastele neist räägin õhtuti

      et nad teaks kuis ennevanast elati

      19. mai 1969

      Unt räägib, et ta pole võimeline järjekindlalt mingil teemal mõtlema, seda edasi arendama. Saab küll kirjutades ja rääkides ennast väljendada, kuid endaga üksi olles ja vaikides ei saa. Naine tundub tal veiderdaja ja turvleja olevat, umbes nii, nagu oleks tal mingi kompleks?

      Ela Unt (hiljem Tomson) Nooruse suvelaagris, Kabli 1967

      11. juuni 1969

      Õhtu Mati Undiga. Ta räägib sellest, kuidas püüdis Saaremaa seika (tema, ta naine EU (Ela Unt, hiljem Tomson – toim) ja EA) hästi objektiivselt edasi anda. Ei tulnud aga midagi välja, sest tundis, et pole veel materjalist üle. Unt: «Tunnen, et mingi kättemaksu motiiv on, nagu tahaks ma näidata, et vaat, E, kui hästi, kui ilusasti ja kartmatult ning objektiivselt võin ma sellest kõigest kirjutada.»

      Unt kirjutab jälle näidendit, müüti Juuditist ja Olovernesest. «Ära kirjuta müüti, kirjuta endast,» ütlen mina.

      Unt: «Ei suuda.»

      Unt on kirjutanud mu päevikusse: «Loodus rahustab mind – mitte ainult kramplikult –, sest olen 14 aastat maal elanud, ja ta järgi tunnen nostalgiat. Inimesed jagunevad teravalt kahte – sõbrad, ja need, keda ma kardan. Kõik, mis asub väljas nägemisväljast, on vahel täiesti kahtluse all, vahel usutavgi.»

      Õhtul kaks tundi Linnart Mälliga. Tuli külla ja läksime Kaunase kohvikusse. Mäll: «Kangilaski astus üks päev enne kandidaadidissertatsiooni kaitsmist parteisse… Aleksandr Pjatigorski [semiootik ja budist, kes liikus enne emigreerumist Tartus] ütles, et ta ei mõistvat, miks me Unti kiidame, jumaldame, ta oli Unti vene keeles lugenud. Gandhi öelnud, et tõde on alati ilu. See, kes on halb, ei saa kirjutada head teost, kuigi psühhoanalüüs seda seaduspäraseks peab.»

      18. juuni 1969

      Unt on saanud kirja Artur Alliksaare leselt Linda Alliksaarelt.

      Armas Mati Unt.

      Julgustatud Karin Rummo heatahtlikust soovitusest, saadan Teile kirja, mida veel kannab äsjalõppenud juubelilaulupeo meeleolu. Olen koos Jürgeniga laulupeo-pidustustest osa võtnud võimalikult ulatuslikult, aga ikkagi jäi nägemata-kuulmata kontsert Vanemuises, millest on väga kahju, sest isegi ajalehereportaaži järgi paistab see üsna täiuslik.

      Soovime Jürgeniga mõlemad Teile edukat suvepuhkust, see tähendab – puhkeaega loominguliste inspiratsioonipuhangutega; minu meelest on see ideaalseim staadium. Kui Teil aga juhtub olema üleliia palju raha (mida meil esineb harva), siis tõesti tehke väike ehituslaen meile umbes pooleks aastaks. Selle aja jooksul ehk saan kirjastuselt Eesti Raamat kätte Jessenini valikkogus ilmuvate Arturi tõlgete honorari ja saan tagasi maksta vähemalt poole (kui saate laenata 200 rbl, siis enne uut aastat maksan tagasi 100. – ja pärast uut aastat ülejäänu). Peaksin tegema muidugi rohkelt loomingulist tööd, sest ainult sel viisil kujuneks mu väikesemastaabiline ehitus reaalseks, aga elamistingimused on olnud viimasel ajal väga häiritud. Kogu kevade ei olnudki katust majal peal ja tilkus läbi liiga «räästaaluselt».

      Võib-olla oleks Teil võimalik meile läkitada postiga paar rida, mida meie palve puhul arvate võimalikuks öelda.

      Parimate laulupeo-järgsete tervitustega Linda Alliksaar

      29. juuni 1969

      Unt räägib, et ta oli saanud Tallinnas Kirjanike Majas amfetamiinipsühhoosi. Pistnud öösel pea aknast välja ja karjunud. Kriitikameel olnud säilinud, võis loogiliselt arutleda, aga siiski sundis miski tegutsema.

      11. juuli 1969

      Undiga Ain Raitviiru 31. sünnipäeval. Unt on mu päevikusse kirjutanud: «Tahaks koju, aga kodu ei ole, sest naist ei ole veel. Juuliõhtu, aga iga tunniga reedan ennast. Aga kõik on kahemõõtmeline – ja mis kõige hullem – ka elamused on kahemõõtmelised.»

      Ain Raitviir: «Maailm ei muutu, ainult inimesed vahetuvad. Kord otsisin ise maailmakontseptsiooni, nüüd otsib seda Vahing. Paratamatult meenub seepeale Mores quisque su… Vahing peaks oskama niipalju ladina keelt, et ei lase mul seda tõlkida ja ei sõima mind, erudiiti, mänguriks.»

      12. juuli 1969

      Mati Undil sündis poeg, kes nimeks sai Indrek.

      23. juuli 1969

      Unt: «Võib õngitseda porijõel, vaadata madalas vees liikumatut havi ja haista hai lähenemise ohtu, üldse sisendada, et oled mõnel suurjõel või Atlandil kõhuli.»

      4. august 1969

      Unt: «Ma viskasin kaks sotsioloogi, Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma uksest välja.» Lauristin olevat öelnud Undile, et mu jutud on jälgid ja ma olevat psühhopaat. Täiesti omapärane hinnang. Nad olevat Mati jutu järgi näitlejate (Herta Elviste ja Lembit Eelmäe) seltskonda ignoreerinud. Aeg-ajalt teineteisele mõistvaid ja abiotsivaid pilke heitnud. Matil on isu neist kirjutada, eriti naisest, tüübist kui sellisest. Mati oli neile öelnud, et Vahingul on nii palju inimlikkust, et saadab ka aukodanikele kaarte ja kirju. Hea on ju kirju oodata, hea on inimestega lävida.

      14. august 1969

      Unt on kirjutanud: «Augustiööl unistan tihti naisest, sest ammu pole seksuaalvahekorras olnud, aga häbiks või rõõmuks avastan end aktuaalselt mõttelt, et tahan eelkõige СКАЧАТЬ