Noor Unt. Vaino Vahing
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Noor Unt - Vaino Vahing страница 3

Название: Noor Unt

Автор: Vaino Vahing

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949279678

isbn:

СКАЧАТЬ missugusel füüsilisel tööl teenida 120–150 rubla. Muidugi teie Tallinna poisid võivad asendada Aaviku ja Maiksare. Kuid praegu mul neid Tallinna poisse ei ole. Ja ma ei ole kindel, et need üldse tulevad. Ja kui nad tulevad, siis ei tea ma, kui kauaks nad jäävad.

      Ma viin küll Kiho üle draamasse, kuid väga valutava südamega ja esialgu ainult 80-le rublale või jätan ta edasi koori 90 rublale, las valib. Tegelikult tuleb Saar konkursile viia ja Kiho tema asemele. Siis on asi õieti tehtud.

      Nüüd mis puutub Elvistesse – tõtt öelda Edasis antud intervjuu see osa, kus te seal kahekesi näitlejaid headeks ja halbadeks jagate, polnud tore tegu. See võrdub oma efektilt sellele õunale, mida keegi Kuri Jumalanna viskas Olümposel jumalate sekka kui «kõige ilusamale»! Ja sellest tuligi Trooja sõda ja Trooja linna häving.

      Mis puutub Maivelisse, siis ta ei suuda ühtegi suurt osa, millel tugineb näidend, mängida. Ta on hea väikeste osade näitleja. Kuid kes mängib siis suuri? Samuti on Kivilo rohkem väikeste osade näitleja kui suurte osade kandja.

      Mis puutub aga Elvistesse, siis mina tõin ta Pärnust, kus ta oli kohvikus ettekandja, uuesti teatrisse tagasi ja mina olin ka see, kes ta Pärnust Vanemuisesse kutsus. Kuid mitte sellepärast, kuidas ta Hedda Gablerit või Juuraku Huldat mängis. Elviste on hea karakternäitleja, tal on julgust laval ükskõik mis hullu asju teha tänu füüsiliselt heale vormile, kuid ta on primitiivne ja tal on pinnapealne mõtlemisviis, ta on andekas, kuid mitte tark. Ärge kuigipidi inimesi tarkadeks pidage, kes teile hoolega jah-jah öeldes ja pead noogutades järele kiidavad. Muide, Elviste on juba vähemalt üks kord teenelisele esitatud ja Kivilo vähemalt kaks korda, kuid Voitese esitamise lükkas Vanemuise parteibüroo tagasi.

      Teatris on tavaliselt igal näitejuhil oma lemmiknäitlejad. Ka Vanemuises on olnud Irdi näitlejad ja Kaidu näitlejad. Kuid neist pole tekkinud kunagi kahte vaenulikku kampa. Nüüd hakkab kujunema peale Irdi ja Kaidu kamba veel Hermaküla kamp ja neljandana veel Mati Undi kamp, millele pealegi võib lisanduda Tallinnast tulnud poiste kamp. (Muide, Mati Undi ja Hermaküla seisukohad ei ole sada protsenti adekvaatsed, need on mõneti lähedased, kuid mitte täpselt samad.) Ja ma näen, kuidas varsti need kambad omavahel osade ja näidendite pärast kisklema lähevad nagu nälginud koerad kontide kallal. Ja siis ei jää mul muud üle kui ära minna (mida mul ei lubata teha), kui võtta malk pihku ja peksta iga koer oma kuuti tagasi! Ministeeriumile oleks see muidugi suureks rõõmuks ja õnneks, sest sellega saaksid nad ometi kord võimaluse Irdiga arvete õiendamiseks. Minule tähendab see aga tohutu hulga energia raiskamist ainult selleks, et teatrisse jälle mingit elementaarset töö meeleolu taastada. [–]

      Teie ütlete, võtame siit näitlejaid ja võtame sealt – aga kuhu ma nad elama panen. Teil omalgi pole ju korterit. Ka koosseisude küsimuses Te ei mõista veel olukorda, kust koondada, et saada rohkem koosseise draamale. Kui ütlesin orkestrist, siis Te ütlesite ei, kas siis balletti – kuid Vilimaa nõuab ju selle suurendamist. Või siis soliste! 1–2 inimest ehk võiks, kuid meil puudub ju seal teine noor tenor, teine Pai või Tordik. Kust siis veel kui koorist. Koorist seda vastikut vanatüdrukut Sirmaist ja vähendan tal koori veelgi, kuid siis kaotab ju mõtte ka orkestri pidamine praeguses koosseisus ja tuleb ooper üldse likvideerida. Laske käia, minul pole selle vastu tõesti midagi.

      Mis puutub tehnilisse koosseisu, siis see on Vanemuisel niikuinii vähem kui 75 % Estonia koosseisust. Ja tuleb mõnes osas kindlasti suurendada. Kuid mille arvel? Et meie ministeeriumi poolt oma praeguste vahekordade juures ses suhtes mingit toetust ei saa, on päris selge.

      Nii on lood, noor sõber.

      Te ärge solvuge, et minu kiri nii karm on, kuid mul ei ole mingit reaalset tagatist Vanemuise olukorra tõsiseks parandamiseks. Mul ei ole reaalseid jõude, kelle peale toetuda. Ja kas pole praktiliselt iialgi varem Vanemuine olnud nii üksi kui praegu? Üksi mitte nõuandjate suhtes, vaid tegelike töötegijate suhtes. Muide see, et «Nero» ära jäi, oli minule suuremaks kaotuseks kui Teile!

      Nii on lood, noor sõber. Tean, et armastate teatrit, kuid ka armastada tuleb osata targalt.

Kaarel Ird

      P. S. MP-le õnnitlusi naistepäevaks!

      12. jaanuar 1969

      Külas Mati Unt ja Uno Laht. Siiras teoste analüüs. Laht teadis rääkida, et Hemingway olla oma sünnipäeval kõik naised kokku kutsunud, igale naisele ühe raamatu pühendanud, seega ka honorari kinkinud.

      5. veebruar 1969

      Dotsent Zinaida Saar olevat minu «Etüüdi» vene keelde tõlkinud ja kui väärt jutu kellelegi tuttavale läkitanud. Dr Heiti Kadastik tuli pärastlõunal analüüsima Undi juttu vaimsest tervisest ja pikajuukselistest ning poriga määritud näopildist Nooruses, küsis, milline on autori vaimne seisund. Õhtul Vanemuises. Unt tegi Weissi «Juurdlusega» lavaproove. Weissi Tartus lavastada ei ole minu arvates vaja, nii nagu polnud vaja teatrit Jaltasse viia. Milleks kireda proovidel, ja milleks ma ise proovile tulin?

      6. veebruar 1969

      Maie Kalda kirjutas, et Undi «Mõrv hotellis» olevat tehtud, literatuuritsev.

      21. aprill 1969

      Mati Unt on minu päevikusse, lehe vasakule poolele kirjutanud eneseanalüüsi: «Ma lausa tunnen vahel, et keegi on ukse taga, eriti hotellis, kui kõik vaikseks jääb. Krakovi hotelli lift oli mul kirjutamisel silmade ees. Seal ei olnudki liftinaist, kuid oli küll lift. Hotelli Riga siseõu on E-kujuline ja sealt on kõik aknad näha. Kui toas põleb tuli ja kedagi pole näha, siis tekib mõte, et nad on pikali põrandal.» Edasi olen ma ise kirjutanud: «Kas meiesugustel on vaja ennast millegi eest kaitsta? Ei ole. Ja ka looduskaitse on enneaegne, see on tahteelu langus, krooniline pseudodepressioon.» Selle peale Unt: «Tahan kirjutada täit ja kompaktset elu, aga ei tule midagi välja.»

      24. aprill 1969

      Tallinnas. Kirjanike ja kriitikute kogunemine. Mati Unt kiitis kõvasti Enn Vetemaad, lausa kriitikalagedalt, nii et Paul-Eerik Rummo ja mina teda armastuses süüdistasime. Lembe Hiedel seevastu tegi Vetemaad maha ja kaitses Valtonit. Läksid Valtoni pärast Maie Kaldaga tülli. Hiedel ütles, et oleks pidanud ka Mati Undist rääkima. Liiga palju kiideti Rein Salurit, eriti tema «Topist».

      Unt on samal päeval kirjutanud luuletuse, mis on kleebitud minu päevikusse.

      kuid mis ei päästa väikest satakielist

      on hauakaevajatel näod roostes

      kuid rutt on uue aastasaja algul

      on kiire tõesti, kahaneb ju valgus

      mu aias haua leidnud alateadvus

      vaid harva nõrku värinaid on tunda

      kuid selle summutab su teadvus

      ja ilmaasjata ju öösel õue ei minda

      nii kasvab rohi lõpuks kõige üle

      kuid rohul väike koeralaip on süles

      Samal päeval on Unt kirjutanud veel teise luuletuse:

EI OLE MIND MA NÄINUD, VAINO

      Tume tuleviku eelaimus

      Kas olen mulle tõesti ainus

      Kas tõesti iial ma ei pääse minu juurde

      Kas tõesti jään ma piinakambri suurde

      Kas tõesti meie õnn ei teki

      Kas minust lahku jääma pean

      Oh häda: armastan mind liiga

      Panso sõimas Sirbis Mati Unti diletandiks ja käpardiks, väga inetult, СКАЧАТЬ