Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn. Malle Koido
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn - Malle Koido страница 5
Название: Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn
Автор: Malle Koido
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949587148
isbn:
Leblon on Rio mõistes traditsiooniline ja vanemate madalate majadega linnaosa, kuhu ma pärast lühikest peatust Botafogos elama kolida kavatsen. Botafogokad muidugi tõstavad kisa, kui Facebookis oma elukohaks Lebloni märgin – et olevat uhkeks läinud ja Morada do Solis enam ei kõlbagi elada, või mis?! Leblonis olen üks väheseid pärastlõunaseid jalakäijaid – enamik sealsete villade elanikke sõidab autoga otse garaaži ja kõnniteel võib kohata vaid nende majapersonali.
Rio ja Sampa sugustes suurlinnades peetakse haljamale oksale jõudmise märgiks seda, et sul on vähemalt üks koduabiline. Lõuna-Ameerikas tuleb harjuda kodus toimetavate abilistega, kes mõnel puhul ka süüa teevad, samuti valvuriga, kes kortermajas võtmete ja külaliste nimekirja eest hoolt kannab, taksosid tellib ning muul viisil elanike elu hõlpsamaks teeb.
Euroopast tulnuna tundub personali palkamine muidugi pisut veider. Eestis on vajaduse korral normaalne palgata ehk koristaja või lapsehoidja, kuid olgem ausad, enamik inimesi neid ülal pidada ei jõua ega näe selleks ka vajadust. Minu Eesti peres oli koristamata toa või tegemata voodi puhul isegi kombeks öelda: „Tee ära – teenijaid meil ei ole!“
Nüüdseks on asjad ehk muutunud, ent mitte nii palju, et ma ei peaks koomiliseks seda, kui keegi mulle mingi palve peale entusiastlikult vastab „Sim, senhora!“6. Nagu elaks lapsepõlves teles jooksnud Mehhiko seebiooperis!
Inglismaal puutusin samuti abilistega kokku, kui keskklassi emad välismaalt üliodava au pair’i palkasid ja seda teguviisi igati õigustada üritasid. Chelsea ja Kensingtoni mitu miljonit naela maksvates linnamajades elavatel pankuritel ja vene oligarhidel oli sageli rohkem abilisi, näiteks vormi kandev ülemteener, kes päris hästi teenida võis. Ülirikkas seltskonnas seda ei halvustatud, ent oma töölisklassijuurte üle uhked noored jalgpallurid võisid küll meeskonnakaaslase seljataga öelda: „No mida see siit tahab, tal on ju kodus ülemteener ja käe peal Rolexi kell!“
Iroonia tipuks palkavad paljud neistsamadest noortest esimese hea lepingu tähistamiseks koka, kes neile tervislikku toitu valmistab.
Abilised elavad Rios sageli töökohaks oleva villaga samal tänaval. Näiteks Gávea, kus elutsevad Rio kuulsamad kehaümarusi vormivad miljonäridest ilukirurgid ja kus asub Rio kalleim erakool – ameerika kool – kõrvuti Roçinha slummiga. Ise ehitatud hütid seisavad Rio kalleima kinnisvaraga samal tänaval.
Lõuna-Rios on nõudlus elamispinnale ülisuur ja seetõttu ei maksa ruumiga priiskamist oodata. Kõigis mu Rio korterites on vannituba olnud nii suur, et enam-vähem ringi keerata saab, kuid ei rohkemat. Muidugi on vann asendatud vähem ruumi võtva dušikabiiniga ja kui saaks, oleks tualetipott asetatud otse kraanikausi alla. Ühe keskmise korteri suurim osa on umbes ühe Mustamäe korteri omaga samas mastaabis elutuba, kuid magamistoas jagub sageli ruumi vaid kaheinimesevoodile ja seinakapile selle kõrval, ning köök on ülikitsa koridori kujuga.
Ehkki Eesti ruumid tunduvad sellega võrreldes ülisuured, siis tegelikult mulle selline askeetlikkus istub – klaustrofoobia sunnibki tänavale minema või kasvõi elutoas teistega suhtlema. See aitab mul esimestel päevadel eestlaslikust ujedusest üle saada ja seltskonda sulanduda. Eriti just suurte aedade ja majadega harjunud ameeriklased aga kipuvad kaebama, et maksavad kolmekümneruuduse pugeriku eest hingehinda. Ega tükikest paradiisi ikka hullude päevade allahindluse hindadega ei saa.
Või siiski? Favela’de teadetetahvlitel või isegi majade akendel näeb sageli kinnisvara ostu-müügikuulutusi. Kellegi oma kätega ehitatud onnikese võib kätte saada kümne tuhande reaali ehk kursist olenevalt umbes kolme tuhande euroga. Mingil hetkel meeleheitlikult Riost tükikest tahtes kaalun isegi pea tõsimeeli, kas mitte krediitkaardile tuld anda, et saaks vaid õnnelikult ohata: „Mul on tõepoolest Rios oma maja!“
Favela’des avanevad paljudest majadest imeilusad vaated ning ega nad alati kehvasti ehitatud polegi. Elab seal ju töölisrahvas, kes oma mördisegamis- ja müüriladumisoskusega leibagi teenib. Probleemid sellise kinnisvaraostuga on aga proosalisemad: kellele kuulub maa, millele maja on ehitatud? Kas linn tunnistab selle objekti olemasolu? Kas seda on võimalik veevärgi ja elektrisüsteemiga ühendada?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.