Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn. Malle Koido

Чтение книги онлайн.

      Rannaelu kujutab Rios endast hoopis midagi muud kui Eestis. Lême, Copacabana, Ipanema või Lebloni rannas vaikuses mõtete kogumiseks peab sinna minema päikesetõusul või pärast loojangut. Tegelikult on õhtupoolikul Lebloni randa varjavate kaksikmägede Dois Irmãosi5 lähedal veepiiril rahu otsimine üks mu lemmikhetki Rio päevaplaanis. Isegi kui turvakaalutlustel pole selline käitumine kuuldavasti kuigi mõistlik.

      Rannas toimub kogu aeg midagi. Juba päikesetõusul vallutavad rannajoone tervisesportlased ja surfarid, et varajane endorfiinilaks kätte saada. Sporditegemine on Rios kohustuslik. Kuna inimese välimust dikteerib rannakultuur, tahavad kõik välja näha päevitunud ja heas vormis.

      Seetõttu kogunevad pärast tööpäeva lõppu rannas erinevate postide juures suuremad ja väiksemad treeningrühmad. Nad tantsivad muusika saatel liival, katsuvad liivamaadluses jõudu ning teevad treeneri motivatsioonisõnade saatel kätekõverdusi.

      Sõprade grupid mängivad jalkat või võrkpalli. Leidub ka köielkõndijaid, kes kahe palmi vahele oma varustuse üles panevad ja oskusi testivad. Rulluisutajad ja jalgratturid kasutavad spetsiaalselt neile mõeldud kergliiklusteed nii usinalt, et tee ületamine nõuab ülimat tähelepanu.

      Mida aga eriti palju ei harrastata, on ujumine. Rio rannavesi on ülisoolane ja salakaval: ookeanilained lubavad vaid kalda ääres jalgupidi vette minna. Vee reostusastet teades imetlen surfajaid, kes vee mustusest ja lainete tugevusest numbrit ei tee.

      Sageli võib Copacabana rannas näha treenimas Brasiilia koondise rannavolleneiusid, keda olümpialaste treeningukeskusest nägupidi tean. Sport on püha ja neid ei sega seal keegi, ehkki koondise bikiinide järgi tunnevad paljud möödujad kaunid piigad ilmselt ära.

      Ent vähemalt viiekilomeetrisel rannapromenaadil leidub ka teistsugust silmailu. Carioca’d on äärmiselt loovad, kuid kunst ei ripu galeriides, vaid on kõigile kättesaadav siinsamas rannas. Enne päikesetõusu saabuvad kunstnikud rannale, et ehitada mitme meetri laiusi ja pikkusi liivaskulptuure. Tihti on need temaatilised, näiteks jõulude ajal 40kraadises kuumuses liivast põhjapõdrarakend. Või MMi ajal täiesti äratuntav jalgpallur Neymar. Kui kunstiteos valmis, istub autor uhkelt terve päeva selle kõrval ja võtab raha oma vorbitud liivalossi pildistamise eest. Järgmisel päeval valmib kujuri käte all juba uus meistriteos.

      Rio rannad pole vaiksed ja rahulikud päevitamiskohad. Sinna tullakse sõpradega aega veetma, sporti tegema ja elatist teenima. Copacabanale päevitama minnes tuleb vaim seada valmis samamoodi, kui ükskõik millise suurlinna peatänavale suundudes, sest rahule ei jäeta siin kedagi.

      Dois Irmãosi lähedal maalilises Lebloni rannas on Copacabanast vähem turiste ning seega ka vähem nendega äri teha üritavaid kohalikke. Imeilus rand, kuhu kasvõi lõuna ajal pooleks tunniks tulla võin, on üks magneteid, mis mind ikka ja jälle Riosse tagasi tõmbab.

      TÜKIKE PARADIISI

      Mis on Rio tuntuimad ikoonid? Muidugi Suhkrupea mägi ja Lunastaja Kristuse kuju Corcovado mäe tipus. Kui hommikul silmad lahti teen, tervitab mind akna taga Rio rannikupanoraam täies hiilguses, too Suhkrupea mägi kirsina tordil selle keskel. Kui aga kortermaja uksest välja lähen, vaatab mulle ülevalt alla Kristus ise.

      Käin esimesed päevad ringi nagu unenäos ning olen vaimustusest nii tummaks löödud, et mu sõprade käest küsitakse, kas ma üldse mõnes inimkeeles suhelda oskan peale oode ja aade, mis mu suust igal sammul kostavad. Tunnen end uskumatult vabana ning usun, et selles linnas pole miski võimatu.

      Rio on tõeliste kontrastide linn ja sotsioloogi unistus, kus uurida elukoha, nahavärvi ja tulevikuväljavaadete korrelatsioone. Seda mitte sugugi heas mõttes, sest tegu on väga ebavõrdse linnaga, mis võib osutuda ühtedele paradiisiks ja teistele põrguks.

      Rio de Janeiro linn jaguneb geograafiliselt neljaks tsooniks: põhi, lõuna, lääs ja kesklinn. Eksitavast nimest hoolimata pole Centro ehk kesklinn tegelikult kõige olulisem, ehkki seal asuvad paljud ametiasutused ja lennujaam. Elu keerleb rannikuäärse Lõuna-Rio ehk Zona Suli ümber, mille alla ka Botafogo kuulub. Just sellest piirkonnast on tehtud kõik kuulsad Brasiilia-teemalised laulud nagu näiteks „Tüdruk Ipanemast“. MMi ja olümpiamängude infrastruktuuri ehitamise ning liiklusummikute hulga järsu kasvu tõttu Rios eelistab enamik valgekraesid üha enam igapäevasest pikast linnasõidust hoiduda ning nii elada kui töötada Lõuna-Rios. Seetõttu on seal äripinna ruutmeetri hind suure nõudluse ja pakkumise täieliku puuduse tõttu tõusnud kõrgemaks kui Manhattanil.

      Botafogo linnaosa, mis samuti Lõuna-Rios asub, on lihtsama keskklassi elukoht, pisut funktsionaalsema arhitektuuriga ja Tallinna kesklinna lähedaste elamurajoonide sarnasem. Kinnisvarahinnad sobivad rahakotile – praegu veel – vähe paremini kui turistilinnaosades. Imeilusad vaated merele ja suhteline turvalisus on samuti kättesaadavad.

      Juba üle saja aasta kehtib tava, et peenemaist СКАЧАТЬ