Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn. Malle Koido

Чтение книги онлайн.

      Kergemalt hingama hakkan alles siis, kui jõuame suure värava ette, mida valvab neli relvastatud turvameest.

      „Mis on teie nimi? Kuhu te lähete? Kelle juurde?“ pärib üks neist taksojuhilt. Võin nüüd oma puudulikku portugali keelt praktiseerida.

      Hiljem saan aru, et vaevalt too info kappidele korda läheb. Nimelt on Morada do Sol üks Rio de Janeiro suurimaid ja kuulsamaid condominio’sid ehk elamukooperatiive, kus viies kõrges paneelmajas elab üle viie tuhande inimese. Nähes välja nagu Lasnamäe elumajad üksteise otsa panduna, on säärased elamukooperatiivid kohaliku keskklassi seas elukohana vägagi hinnas.

      Sisse sõites avaneb eestlasele harjumatu vaatepilt. Kell ligineb keskööle, ent õu on täis mängivaid lapsi ja koduseid toiduvarusid täiendavaid või niisama lobisevaid täiskasvanuid. Euroopas oleks kõik endast lugupidavad vanemad oma võsukesed ammu koju kamandanud. Ent Rios mängud hilisest tunnist hoolimata alles algavad.

      Gui ootab mind juba all ja ei suuda uskuda, et tulin Brasiiliasse vaid ühe käsipagasi mõõtu kohvriga. Uksehoidja juures end kirja pannud, sõidame liftiga 17. korrusele, et kohtuda minu ajutiste korterikaaslastega.

      Siin üllatused alles algavad. Juba koridori kostab peomuusika ning sisenedes tervitab meid laes sillerdav diskokera, värvilised valgusvihud ja kolm elutoas ennastunustavalt tantsu vihtuvat musklis kutti, kes meie sisenedes ümber pööravad.

      „Ai-ai-ai-ai-ai! Oi! Bemvindo!“2

      Ja nii algab minu elu koos nelja vapra sõdurpoisiga.

      LUMIVALGEKE JA SEITSE PÖIALPOISSI

      Tutvustagem siis minu Brasiilia loo esialgseid peategelasi, nelja õhuväelast, kellega ma Morada do Soli 17. korruse korterit jagan. Just need neli, kes mu saabumisõhtul diskokuuli all tantsu vihuvad ning cachaça’t ehk brasiilia rahvusalkoholi klõmmivad.

      Gui, kellele paneme pöialpoisinimeks Ninatark, on minu endine ülikoolikaaslane Inglismaa-päevilt. Ta on pärit Lõuna-Brasiiliast Rio Grande do Suli osariigist, kus pesitseb kõige rohkem Euroopa immigrante. Seal on ukrainlaste, sakslaste ja muude immigrantide külad, mis loodud peamiselt 20. sajandi alguses. Kui näete iludusvõistlustel blondi ja lumivalget Miss Brasiiliat, siis on ta pea kindlasti lõunast pärit. Millegipärast idealiseeritakse Brasiilia meedias põhjamaise välimusega naisi ja pea kõik kohvimaalt pärit supermodellid nagu näiteks Gisele Bündchen on heleda nahaga. Tegelikult annab hoopis meeste jalgpallikoondisele pilgu heitmine parema pildi sellest, kui mitmekesine siinse rahva välimus tegelikult on.

      Guid ennastki peetakse pika kasvu ja heledate juuste tõttu sageli gringoks ning uuritakse, kas ta portugali keelt mõikab, eriti kui ta minuga koos on. Ta töötab üle maailma tuntud sporditarvetefirmas juhtival kohal ning on karjääri tõttu pidanud perest ja armsamast kaugele São Paulosse kolima, kuid käib sageli Rios.

      Ülejäänud seltskonda tunneb ta sõjaväe päevilt, kui ta enne oma spordiäri unelma teostamist armees karjääri tegi. Meie seltskonnast on ta kõige vaoshoitum ja tõsisem, jäädes peol sageli nurka, rääkima juttu tõsistel teemadel nagu Brasiilia ebaõiglane kõrghariduspoliitika. Eriti meeldib talle sageli ninatargalikult ja mulle närvidele käivalt selgitada, et olen kõigest täiesti valesti aru saanud.

      Vibu ehk Doktor – alati kõigi ja kõige eest hoolitsev ja vastutustundlik ehk grupi kaine autojuht – on armee helikopteripiloot. Jah, just selline mees, kes rohelistes tunkedes ja mustade Ray-Banidega mõnes action-filmis keskendunud näoga angaari poole sammub, kiiver kaenla all. 25aastaselt oli ta juba lahutatud, kuna brassid kipuvad väga sageli hilisteismelisena mehele minema või naist võtma. 20aastaseks saades aga avastatakse, et peale oma teismeea armsama leidub igal sammul ka teisi ahvatlusi, ning sellest tõdemusest jääb lahutuseni vaid üks samm. Sõjaväelasi liigutatakse lisaks iga paari aasta tagant mööda riiki ringi ja sageli pole naised nõus sama tihti kolima. Tundub aga, et Vibu siiski igatseb oma eksnaist.

      Danilo ehk Häbelik töötab insenerina São Paulos ehk Sampas, kuid elab Rio de Janeiros. Vahemaade skaalal põhimõtteliselt sama, mis on töötada Stockholmis ja elada Tallinnas.

      „Sampa sobib ainult tööks, tõeline elu käib ikka Rios. Ja kallis on seal ka!“ teeb ta oma esmaspäevast reedeni elupaiga maha, ning hüppab igal esmaspäeva varahommikul lennukisse, et enne üheksat Sampasse tööle jõuda.

      Alguses saab Danilost tänu tagasihoidlikule, kuid sõbralikule olemisele mu lemmikbrass. Ta on pigem eestlaslik kui ülevoolavalt ekstravertne latiino. Ta küsib minult igal võimalusel tüdrukute kohta Tšehhis, Rootsis, Eestis, kus tahes. Eelmisel aastal käis ta Prahas ja tuli vaimustunult tagasi. Danilo on veendunud, et kusagil Saksamaast ida pool elab tema hingesugulane, ning ta kavatseb selle neiu, maksku mis maksab, üles leida.

      Ilmselt tunnen Daniloga ka kõige rohkem hingesugulust. Palju aega Eestist väljaspool teiste kultuuridega kokku puutudes saan tunda, kui palju rahvuslikud temperamendid siiski erinevad. Eestis peetakse vaikimist ja tagasihoidlikkust vooruseks. Inglismaal arvatakse seevastu, et kui sa vestlusesse agaralt ei sekku ning kõige olulisem, teisi inimesi ohtrate küsimuste abil tundma ei proovi õppida, oled sa ülbe ja ennast täis. Kõige hullem patt on seltskondlikest üritustest mitte osa võtta. Püüdliku integreerujana üritasin siis kõigest väest rohkem lobiseda ja esitada teistele isiklikke küsimusi, mida Eestis ebaviisakaks peetakse. Brasiiliasse saabudes olen ma seega Eesti mõistes ekstravert, Inglismaa mõistes ikka veel natuke vaikne ja Brasiilia mõistes ikka väga vaikne. Ega keelebarjäär sellele kaasa ei aita.

      Mitte kuidagi ei saa aga unustada Gurgeli ehk alati positiivset Õnneseent. Ilmselt ei suuda keegi, kes kunagi toda tüüpi kohanud, teda peast pühkida. Iseasi, kas heas või halvas mõttes.

      Äratuskella pole meie korteris vaja. Selle asemel kobib Gurgel tavaliselt alukate väel – sest brassid juba alastust ei häbene – stereo juurde, et funkynejo täisvolüümil mängima panna.

      Sertanejo on hetkel kõige populaarsem muusikastiil Brasiilias, millest Eestis ilmselt kõige tuntum lugu „Ai, Se Eu Te Pego“ kuulsa refrääniga „Nossa, nossa, assim você me mata!“3. Terve maailm teab seda 2012. aasta hitti. Sertanejo’t laulavad geelitatud juustega kahekümnendates lembelaulikud ning selles võib leida kantri alatoone. Fank – mis Brasiilias kujutab endast midagi hoopis muud kui USAs – on teine popp muusikastiil, mida viljeldakse eriti palju vaesema rahva seas. Brasiilia fank meenutab pigem pehmemat räppi kui klassikalist fanki. Neid kaht kokku pannes saab suhkruvatimaigulise rütmika kantri nimega funkynejo, mis läägusest hoolimata peol kedagi nurka seisma ei jäta. Mingi ime läbi pole naabrid kunagi harjavarrega vastu lage tagunud ja tervitavad toda isehakanud diskorit alati ülisõbralikult.

      Gurgel, СКАЧАТЬ