Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn. Malle Koido

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga ka Riosse. Armeega juba teismeeas liitumine on üks viise kodukandi väljavaadete puuduse eest põgeneda. Gurgel on Miss Rio Grande de Norte ehk osariigi iluduskuninganna naaber ning mainib seda nii sageli kui võimalik. Üleüldse meeldivad talle ilusad naised ning vaatamata – või tänu? – tema pisut hullumeelsele olekule sõidavad nood talle külla mitmest osariigist. Peabki vist vähe hull olema, et nagu Gurgel elukutseliseks paraplaanipiloodiks hakata.

      Mulle kirdebrassid meeldivad, sest nad on üldjuhul lihtsad ja vahetud. Hoolimata kesisest inglise keele oskusest võtab Gurgel enda kanda minu seltsielu korraldamise, Brasiilia kommete tutvustamise, portugali keele õpetamise ning üleüldise integratsiooniprogrammi.

      Ent õige pea pärast saabumist saan aru, et ma pole sattunud niisama ühiskorterisse. Vibu ja Danilo julgevad paari nädala pärast tunnistada, et põhimõtteliselt on tegu hosteliga – alati on ruumi ühele sõbrale veel. Pidevalt võib diivanilt või köögis vedelevalt madratsilt magamas leida veel mõne Unimütsi, Toriseja või Aevastaja.

      Neist ühtlasi lemmikuks ja suurimaks hirmuks kujuneb Pipoca. Brasiilia koondislastel on lahedad hüüdnimed, kuid ka tsiviilisikute puhul pole värvikas nimi erand. Pipoca tähendab popkorni ning kirjeldab täiuslikult noormehe ettearvamatut, särtsakat loomust. Päevasel ajal käitub Pipoca väga kohusetundlikult ja hoolitsevalt. Õhtu arenedes hakkab ta mööda ruumi põrkama ja võib kõige plahvatuslikumaid asju korda saata. Tema Uskumatut Hulki meenutav kehaehitus ei aita pahanduste vältimisele just kaasa. Talle lähenedes üritan alati eemalt hinnata, kas ta on veel maisitera olekus või juba küpsemist alustanud.

      COPACABANA!

      Rio turismibrošüüridel figureerib esimeste seas alati kuulus Copacabana rand, kus iga õige reisisell enamiku ajast mööda saatma peaks. Kuid kas ikka peaks?

      Esimesel hommikul tõuseme Rios kell seitse. Kontekstiks lisan, et magama läksime kell neli ning tegu on laupäeva hommikuga, nii et igas mõistes saabub hommik üle mõistuse vara. Ent päike särab juba taevas nagu Eesti suvisel keskpäeval ja magamisisu kaob aknast imeilusat vaadet nähes kohe ära.

      Gui koputab mu uksele ja teatab, et kohe on minek. Ah et kuhu? No muidugi randa!

      Kümne minuti pärast hüppamegi kolmekesi Vibu autosse, surfilauad katusel. Tüüpilise eurooplasena tahan juba hakata kaebama, ega kusagil kohvi saada pole, et aju ikka ka üles ärkaks. Brasiilias kui kohvimaal ei tohiks sellest ju puudust olla. Aga juba peatumegi, et saaksin kohtuda oma uue elu armastusega.

      Assai ehk açai – ta on saatnud mind heas ja halvas, hommikul, lõuna ajal ja õhtul, päikeselisel ja vihmasel päeval, Rios ja Riost eemal, kui mul suur Rio-igatsus peale tulnud on.

      Ei, tegu pole mitte mõne päevitunud surfariga. Üks Rio tradit-sioonilisemaid hommikusööke on külmutatud assaide vilja-liha müsliga. Assaion mustjaspunane palmi otsas kasvav väga toitev mari, millest tehtud preparaati ka mujal maailmas kui kaalukaotamise imerohtu reklaamitud on. Ei tea, kas temast kaalujälgimisel kasu on, sest juba väike assaiportsjon sisaldab sadu kaloreid. Igatahes on minu jaoks tegu armastusega esimesest suutäiest. Kahjuks ei säili assai hästi ja värskel kujul seda Euroopasse tuua on seetõttu pea võimatu.

      Maailma parim hommikusöök ja esimene tass kohvimaa kohvi tarbitud, on aeg edasi liikuda. Ning tol hommikul näen esimest korda, justkui muuseas, Copacabanat.

      Keerame autoga kõrghoonete vahelt rannapromenaadile. Esimesena märkan sadu enamjaolt kuuekümnele lähenevaid grillkanapruune inimesi ujukate väel kiires tempos kõndimas.

      „See on Copacabana,“ ütleb mulle Gui. Mu esimene emotsioon on pettumus. Ma ei tea, mida ma ootasin, ent mitte seda. Copacabana rand asub Rio kõrghoonete vahetus läheduses, linna ühe peatee ääres. Ta on nii linnarand, kui üks rand vähegi olla saab. Ja bikiinides supermodellid? Ei, hoopis lühikestes pükstes vanurid!

      Copacabana legend on üle terve maailma nii üles haibitud, et ootustele vastata on sellel kuulsal rannal põhimõtteliselt võimatu. Rio rannad on maailma kõige kihvtimad. Seal toimub alati midagi, ükskõik millise ilmaga, ning nad on kõigile kättesaadavad. Aga inimesed tulevad sinna ülisuurte ootustega jõuda mingisse ebareaalsesse rannaparadiisi. Võtame ikkagi arvesse, et Copacabana rand asub ühe Lõuna-Ameerika suurima linna keskuses.

      Vaatan aknast välja nagu uudishimulik laps, samal ajal kui Vibu meid Lääne-Rio poole juhib. Möödume Ipanemast ja Leblonist, ilma et ma sellest arugi saaks. Läbi ameerikaliku Barra jõuame lõpuks välja oma sihtkohta – Praia da Macumbale.

      Vaat see on juba rand, mis minu ettekujutusele rannast vastab. Rahvast on helekollasel liival vähe ning üks kõrvarõngaste, massaaži või hennatätoveeringute müüja ei aja teist taga. Ka joogimüügipunkte leidub meie vahetus läheduses vaid üks. Istun üksi rannaliival ja vaatan, kuidas Gui ja Vibu surfilaudadel lainete poole suunduvad. Need on kõige suuremad lained, mida ma oma senises elus näinud olen, ning nad mühisevad üksteise järel kaldale. Paar korda isegi nii lähedale, et pean kärmelt oma asjad kokku korjama ja mõned meetrid tagasi jooksma, et mitte Atlandi ookeanis lõpetada. Päike, meri, vaikus ja lainete kohin – see on vabadus.

      Pärast surfamist istume kolmekesi ainsas rannakohvikus, kus oleme ka ainsad kliendid. Ning seal proovin esimest korda kookospähklipiima kõrrega otse kookospähklist. Kuna piimapähkel on roheline, mitte pruun nagu Eesti poodides, ei jaga ma kohe äragi, et tegu on kookospähkliga. Mõtlen, et mõni muu eksootiline Brasiilia puuvili. No tõesti! Vaadake, mis juhtub põhjamaa inimesega troopikas maandudes. Viimastel aastatel on kookospähklipiimast saanud üle maailma tuntud ülikallis moejook. Rios saab selle endiselt nii-öelda otse allikast paari reaali eest kätte.

      Just sellised ehedad päevad heade sõpradega turismi-Mekadest eemal pakuvad Rios enim naudingut. Carioca’d ammutavad energiat elu väikestest rõõmudest: varahommikune surf või rannavolle, sõpradega grillimine, koos Caipirinhade4 joomine ja õhtul Lapas tantsimine. Midagi muud polegi vaja.

      Rand on Rio elu lahutamatu osa. Iga Lõuna-Rio resident üritab vähemalt kord päevas ookeani ära näha. Inimesed ütlevad sageli, et meri toob neile meelerahu, ning tean täpselt, millest nad räägivad. Isegi kui sul on olnud katastroofiline, stressirohke päev, tuled selle lõpus mõneks minutiks randa. Vaatad ookeani ja muremõtted kaovad. Veel parem, kui jõuad enne tööpäeva algust kiire jooksuringi pehmel liival oma rutiini pigistada.

      See ei tähenda, et tõeline carioca Copacabanale kunagi ei lähe. Kuigi seal on tõesti üks turist teises kinni, on siiski tegu Lõuna-Rio tuiksoonega. Copacabana randa võib võrrelda Piccadilly Circusega Londonis, Times Square’iga New Yorgis või Raekoja platsiga Tallinnas. Seal toimuvad kõik olulised üritused, alustades Rio suurima uusaastapeoga. Ent linna keskpunkti ei tasu rahu otsima minna – pigem elamusi ja igasugu karvaseid ja sulelisi.

      Copacabana rannapromenaadi tähtsaimaks ikooniks võib lugeda hotelli Copacabana Palace. Tegu on elava monumendiga, kus on peatunud kroonitud pead ja tähtsaimad Riot väisanud suurkujud. Kolmandal päeval Rios esimest korda omapead randa minnes otsustan just selle hotelli ees rannaribal end sisse seada.

      Turistlikumat paika annab otsida. Välismaalased tunneb Rios nahavärvi järgi ära ja olen neist ümbritsetud. Oma blondide kiharatega on mul raske ka endalt turistidele omaks saavat tähelepanu eemal hoida. Ning turist on muidugi igasuguste nännimüüjate ja muidu õnneotsijate lemmik.

      „Hei-hei, kuidas läheb?“ Mu ees peatub rannal väga aeglast sörki tegev breketitega vanaonu.

      „Kas te olete Venemaalt? Mina olen argentiinlane! Mis СКАЧАТЬ