Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tonn? Kellele sa võlgu oled?”

      „Sepale.”

      „Jessas!”

      „Ära jessata midagi! Kaalul on minu elu ja tervis.” Viimaste minutite jooksul oli nende väärtus paraku katastroofiliselt langenud. Olin parajalt perses. „Kas sa tead, kuhu mamps läks?”

      Kaisa raputas pead. „Ei.”

      Ma ohkasin. „Mis ma siis nüüd teen? Ah?”

      „Kas Sepp ei oota?”

      „Sepp on maru täpne vend. Temale juba sõna ei murta.”

      „Laena kelleltki,” andis Kaisa täiesti mõttetu soovituse.

      „Milline loll annab mulle kiiremas korras tuhat eeku võlgu?”

      „Aga Mauri?”

      „Tema ei laena kellelegi,” ütlesin kiirelt.

      „Isegi sulle mitte?”

      „Isegi mulle mitte.”

      „Aga te olete ju suured sõbrad?”

      „Ära targuta niisama! Olen juba küllalt närvis.” Tõusin püsti ja tundsin, kuidas adrenaliin veres pulbitses ning väljapääsu otsis. Tahtsin märatseda. Tõmbasin öökapil seisnud lambi ühes juhtmega seinast ning virutasin vastu seina kildudeks.

      „Joel!” hüüatas Kaisa kohkunult.

      Ma ise ka ehmatasin. Kildude klirin kumises mõni aeg mu kõrvus. Siis tuli mul tahtmine selle nõmeda toa omanik ära kägistada. Oleks ma vaid teadnud, kust teda sel hetkel leida.

      Kell on halastamatu masin. Ta kamandab sekundeid ja venitab neist üha uusi minuteid. 22.58. Aega jäi aina vähemaks. Kartsin juba, et Sepp tuleb mulle ihulikult järele. Ja ma pappi ei saa, ja ma pappi ei saagi! Pankrot! Kartsin, et ka minu elu tabab sel neetud õhtul pankrot. Olin omadega läbi. Närvid tukslesid mu kehas. Kuid otsustasin siiski, võib-olla esimest ja viimast korda elus, Kaisa nõu kuulda võtta. Mul oli pihus viimane õlekõrs. Ja ma helistasin sõbrale.

      Valisin raske südamega Mauri numbri. Kutsuv signaal. Veel üks. Ja teinegi. Viimaks ta vastas.

      „Jah?”

      „Eeeh… Sorri, et nii hilja kõllan, ma, noh, tahan sinult ühte teenet.”

      „Okei, kuigi ma olen juba voodis,” sõnas Mauri. Ta kaobki tavaliselt juba kümne paiku õhtul teki alla. Mõnikord koos Katrega.

      „Piinlik lugu juhtus,” ütlesin. „Tead, mul oleks veel… pappi vaja.” Oleksin meelsamini keevasse õlisse hüpanud, kui need sõnad lausunud.

      „Palju?” küsis Mauri viivitamata.

      Nimetasin talle summa ning kuulasin telefonist kostnud kuratlikku vaikust.

      „Tahad juba homseks?” päris ta siis.

      „Kas kiiremini ei saa?” Minu hääl oli väga närviline. „Näiteks viie minuti pärast.”

      „Ära rebi!” hüüatas Mauri. Njah, mu appihüüd kõlas tõesti nagu nali, kuid paraku oli tuju kildude puistamisest enam kui kaugel.

      „Kui ma seda summat ei saa, lööb Sepp mu lõualuu sodiks.” Pidin ma seda niimoodi ütlema! Mauri võttis mu sõnu kindlasti ultimaatumina.

      „Rahune maha,” sõnas ta oma tavalisel kindlal ja julgustaval moel. „Ma mõtlen midagi välja.”

      „Mõtle kähku,” anusin teda ja vaatasin kella. Tablool seisid numbrid 23.01. „Noh?”

      „Kas Sepal oli kamp kaasas?”

      „Mis see siia puutub?”

      „Kui ta üksi on, patsutab ta sulle väikese viivituse pärast ainult õlale. Kambata ei julge ta sind läbi klohmida.”

      „Kust sa tead? Ta oli täna rämedas tujus…”

      „Ära pabista, Joss! Saame kolme, no ütleme nelja minuti pärast sinu maja ees kokku. Sobib?”

      „Jah,” vastasin üsna tasa. Mul ei olnud enam valikuid.

      Kell 23.05 peatus maja ees jalgratas, Matsu sadulas. Kapuutsiga dressipluus seljas, plätud jalas.

      „Hei, Joss!” hüüdis ta mulle ja ulatas kaks Jakobsoni, seekord ilma ümbrikuta. „Võta, ja ära enam nii tee.”

      Ma teadsin väga hästi, mida ta selle „nii” all mõtles.

      „Sa oled mu elupäästja!” Oleksin teda äärepealt kallistanud, kuid selleks polnud tõesti aega.

      „Hüppa nüüd raamile, ma viin su ära,” lausus ta kapuutsi kiivriks pähe tõmmates. „Baari, jah?”

      „Just!” ütlesin ratta pärale ronides.

      Öine linn koos oma põlevate tänavalaternate, mõne üksiku valgustatud akna ja eksinud autoromuga lausa lendas meist mööda, kui Matsu jalgratas meetreid neelas.

      Jõudsime baari ette täpselt kell 23.07. Ühesõnaga, õigeks ajaks. Kargasin rattalt maha ning tänasin Maurit veel kord. Seejärel naasin baari.

      Esialgu ei märganud ma Seppa kusagil. Võib-olla oli ta jälle vetsus? Kontrollisin sellegi koha üle, kuid asjata. Ehk tahtis ta mind pisut praadida? Püüdsin rahulikult sisse-välja hingata ning pingule tõmbunud lihaseid lõdvestada. Aga õlut ma selle tarbeks tellima ei hakanud. Pappi võib mujalegi kulutada.

      Istusin jälle baaripukile. Viskivend ja blondiin olid kadunud, habetunud tegelased samuti. Ainult kaks kutti mängisid piljardit ning tegid seda nii lärmakalt, et jäi mulje, nagu torgiks palle terve meeskoor. Kohalik lesbipaar oli kah kohal – nad lakkusid teineteist hämaras nurgalauas ning kilkasid iga momendi tagant, et nende kohalolekut ikka märgataks. Üldiselt ei ole mul lesbide vastu midagi. Homode vastu ka mitte, kui nad just mulle külge lööma ei tõtta.

      Aga Seppa ei olnud. Pidin teda tahes-tahtmata otsima minema. Tegin hingelistki leidmata baarile mitu tiiru peale. Kuid olin unustanud vana tõetera, mida tuulgi selle linnakolka majade vahel vihisedes sosistab: „Sa ei leia Seppa, Sepp leiab sinu!” Ja nii juhtuski. Sepp ilmus jälle nagu vaim minu selja taha. Judinad jooksid üle mu keha, kui tema külm ja madal hääl teatas: „Sa jäid hiljaks!”

      „Ei jäänud,” ütlesin mina. „Mul kulus täpselt pool…”

      „Jäid hiljaks!”

      „Ma ei leidnud sind kohe ja…”

      „Jäid hiljaks, poisu!” kõmistas Sepp. Tõtt-öelda mulle ei meeldi, kui minust vaid mõni aasta vanem tegelane nimetab mind poisuks, aga sel õhtul ei hakanud ma protestima. Sepp astus paar sammu lähemale ja tema suunurgas hõõgunud pläru lõi mulle kibeda suitsusopsu silma.

      „Aga ma tõin papi,” seletasin kähku. Ei teagi, kas ma pabistasin või mitte. Olin nii segaduses, et ei saanud vist arugi, mis toimub või toimuma hakkab. Pistsin käe südamepoolsesse jakitaskusse ja… ma ei leidnud sealt tolmurulligi! СКАЧАТЬ