Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minuni. „Vaheta plaati!”

      Võtsin publiku soovitusi kuulda. Lasin neil nautida õhulist, ehkki üksluise biidiga trance’i.

      Klubi vibreeris valju musa rütmis, mehed šeikisid ja plaksutasid. Ometi polnud keegi neist õnnelik. Tants oli vaid mask, mis aitas peita ebakindlust. Nad olid pidevalt valvel, täis umbusku ja võibolla lihtlabast hirmugi. Ruumis hõljusid suitsukangas, higilehk ja hingekripeldused.

      Vali, elektrooniline, metsik… Vabalangemine… Ilus… Igavesti… Koli… Tuli… Põgenemine… Õnneks oli see plaat tsenseerimata ja muusika helid voolasid tantsijatest läbi nagu lõõgastav elektrilaeng.

      Leopard tuli pulti, patsutas mulle turjale ja ütles midagi, mis mul esialgu kuulmata jäi.

      „Ninasarvik viidi Kollase Mamma juurde,” kordas Leopard mu pärimise peale. Ta oli näost täiesti ära. „Ma ei uskunud, et asi nii kaugele läheb.”

      „Millal ta ära viidi?”

      „Täna enne lõunat.”

      Mu soolikas tõmbus krampi. Kes juba Kollase Mamma sülle potsatab, sellel pole enam lootustki… Tõstsin käe Leopardi õlale, et väljendada kaastunnet, mida tuli siin väga ettevaatlikult tarvitada. Džungliseadustikus on siirus ja kaastunne ohtlikud klauslid. Aga Leopard oli mu sõber, keda oleksin usaldanud ka siis, kui ta soovitanuks mul sõrmed tulle pista.

      Ninasarvik oli Leopardi kongikaaslane, turske ja vintske sell, kes ei lasknud ennast käsutada. Tema korduvad tülid valvuritega saidki talle ilmselt saatuslikuks. Kuigi saatusesse siin ei usuta.

      „Varaan!”

      „Jah?”

      „Mina olen vist järgmine.”

      „Järgmine…? Ei, ei, miks? Sa oled ju ennast hästi ülal pidanud?”

      Leopard vaatas mulle otsa ilmel, nagu tahtnuks mulle midagi sõnadeta selgeks teha. Lõin kartma, et tema keevaline veri oli sünnitanud mõne lolluse, mis talle nüüd õige kalliks minna võis.

      „Leopard?”

      Kaamerasilmad ja supertähelepanelikud valvurid nende taga jälgisid iga väiksematki liigutust pentagoonikujulise klubi viie seina vahel. Ilmselt tundis ka Leopard end nende vahel kehvasti. Ometi oli klubi ainus koht, kus võisime segamatult vestelda, ilma et võõrad kõrvad meie jutuni ulatuksid.

      „Ma andsin eile ühele krantsile litaka,” lausus Leopard üsna vaikselt. „Ta otsis meie, minu ja Ninasarviku kongi läbi. Ja tuli minuga ülbitsema. Ma ei saanud ennast tagasi hoida.”

      „Mida krantsid su kongist otsisid?” pidin imestama.

      „Ei tea.” Leopardi silmad läiklesid uduselt. „Nad ei öelnud.”

      Ühtäkki välgatas mu peas kahtlane mõte. „Pääsusaba…” sosistasin. Leopard seda ei kuulnud, ta arvas ilmselt, et maigutasin vaid huuli. Nad otsivad Pääsusaba! Vahest tuhnitakse ka minu kong sel eesmärgil põhjalikult läbi, kuid sealt ei leita värsket õhkugi. Kui kellelgi meist, kas minul või Leopardil, õnnestuks leida Pääsusaba enne ebardeid! Kel on võti, sel on võim. Kuid Pääsusaba päästab vaid selle, kes teda väärt on… Minul ei jätku tema otsimiseks julgust, kindel see.

      Matsin mõtte kiiresti maha – hakkasin juba kartma, et valvurid võivad mu ajus toimuvat märgata, ning lohutasin jõuetult jõuetut Leopardi.

      Järsku, nagu vaheda noaga lõigatult, kadusid neoonvalgus ja muusika ning kogu suitsuvines ruum täitus räige valguspahvakaga. Mehed tõstsid kollektiivselt kämblad silmade ette ja kissitasid väljapääsu poole.

      Pidu sai läbi, mõtlesin kurvalt, kui koerakoonlased, Vangla väsimatud valvurvärdjad, lävele ilmusid ja klubi tühjaks teha käskisid. Oli aeg ronida tagasi kongi, kobida koikule ja vaadata päeva jooksul alateadvusesse kogunenud košmaare.

      „Ärka, Joel!” hüüdis Kaisa nagu ooperit röökiv sopran. „Kell on varsti pool kaheksa!”

      Neetud! Miks ta peab igal kuradi hommikul mulle meelde tuletama, et poole tunni pärast algab kool? Keegi ei oota ju mind sinna. Ja ma ise ei taha seal käia. Aga miks, armas saatan, korjan ma iga argipäeva hakul oma väsinud kondid voodist kokku ning tuigerdan ikkagi alandlikult kooli poole?!

      6

14. SEPTEMBERNELJAPÄEV21.52

      „Võluv prints ja kaunis Tuhkatriinu kohtusid Eiffeli tornis Pariisis Prantsusmaal,” kaikus emakeele õpsi hele hääl üle klassi. Etteütlus oli täies hoos, põhirõhk suunatud suurele ja väiksele algustähele. Kuigi mul polnud muhvigi õpitud, ei valmistanud teema erilisi raskusi. Emakeeleoskus antakse ju juba sündides kaasa. Peamiselt on mu hinnetelehel sõnapaari „eesti keel” järel ainult neljad ja kolmed – äärmisest „lohakusest ja tähelepanematusest”, nagu õpa mulle tihti nina alla hõõrub. Suurimaks murelapseks eelkõige komad ja teised kirjavahemärgid – need unustati mulle sünnihetkel kaasa anda. Nii ei jäägi muud üle kui kasutada naturaalset kõhutunnet ja panna bingot lootuses, et märgid lähevad täppi.

      „Prints uuris ajalehte Pariisi Uudised ning Tuhkatriinu luges raamatut „Seitse aastat Aafrikas”. Prints nägi restoranis Kuldhaug itaallasi ning tervitas neid saksa keeles. Tuhkatriinu jalutas Ladina kvartalis ja Montmartre’i puiesteel ning külastas Notre Dame’i katedraali.” Naiivsed laused, aga küllap ei oska emakeele õps midagi targemat välja mõelda. Selle võib talle andeks anda: kahekümne seitsme eluaasta kohta on ta veel päris kobe tots. Ja mõnituste kõrval ei ole ta ka kiitusega kitsi. „Tubli, Joel!” on tema suust vaat et iganädalane väljend. Nii juhtus ka täna: sain kiita sõna „blamaaž” lahtimõtestamise eest. Mis seal ikka – minu jaoks on see tuttav sõnake.

      Saksa keele tunnis nii ladusalt ei läinud. Saksa õps, kelle sarnasus lambaga on nii välimuse kui ka mõistuse poolest hämmastav, ajas mind nende tüütute der-die-das’idega depressiooni äärele. Ta määgis igat lauset, mille lokkide alt leidis, vähemalt kolm korda ja andis mulle ühe tunni jooksul kümme korda sõna, et saaksin talle oma olematut saksa keele oskust näidata. Nats ja psühh selline!

      Arvuti õps kukkus mind aga sõimama, sest tulin tundi räpastes tossudes, kuigi välisjalanõudes arvutiklassi sisenemine on keelatud (ja klassi odav linoleumpõrand alati värskelt pestud). Niisiis pidin end sokkide väele kiskuma. Paraku lehkasid mu sokid nagu Korsika juustud – olin need juba teist nädalat unustanud pessu panna. Muuseas, arvuti õps on üleüldse igavene ülbik. Ta on küll pikk ja kõhn nagu valguskaabel, kuid õpilaste ette mahub koos oma kümne egoga hädavaevu ära.

      Füüsika oli enam-vähem allaneelatav, mis sest, et hirmigav – vähemalt sain paarkümmend minutit magada. Füssa õps on peaaegu sama vana kui relatiivsusteooria – ta ei kuule ega näe. Ühesõnaga, tõeline taeva kingitus! Spikerdamine pole üheski tunnis nii lihtne nagu füüsikas. Isegi kui õps põrandalt kellegi mahapillatud spiku leiab, kirjutab ta selle hooletu koristaja arvele. Seevastu mata õpsil jätkub meeleelundeid igale õpilasele: tal on silmi-kõrvu vähemalt viis paari. Pluss narkokoera haistmine. Ükski tegelane selle kooli pedagoogilisest personalist ei suuda spikreid nii kiirelt ja kindlalt üles leida kui proua matemaatik.

      Kehaline kasvatus sai kirsikeseks tänase magustoidu otsas. Keka õps, paadunud pervert, sundis meid kolme tonni liduma. Ta on nagu täissöönud lutikas – ma tahaks näha, kuidas ta ise selle „lühikese” distantsi maha jookseks. Meie aga ähime vere maitse keelele, peaasi et korralik aeg СКАЧАТЬ