Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ joon lõbu pärast.”

      „Üksinda ei joo keegi lõbu pärast.”

      Vaat kus filosoof!

      „Mina joon.”

      „Kus su seltskond on? Heas seltskonnas võib küll kahetsust tundmata trimbata.”

      „Mina olengi iseenda parim seltskond.” Hehee! Olin oma sõnade üle päris uhke. Tõstsin klaasi huultele ja tõmbasin korraliku londitäie õlut.

      „Kuidas koolis läheb?” küsis kutt.

      „Tavaliselt.”

      „Saad normaalselt hakkama?”

      „Jah.” Mõtlesin, miks ta mind rahule ei jäta. Rippus oma tobedate küsimustega mu küljes nagu takjas krantsi kasukas. Täielik tüütus!

      „Kuidas kodus on?”

      „Mis see sinusse puutub?” nähvasin. Minu mõõt oli just täis saanud. Mida ta endast õige mõtles, et järjest intiimsemaid küsimusi esitama hakkas? Ei olnud osanud kahtlustadagi, et satun külitsi kohaliku pervariga.

      Ta heitis pilgu kiirelt õlleklaasi. „Üritasin ainult vestlust arendada,” vabandas ta ennast. Järgmise viie minuti jooksul ei teinud ta enam suud lahti. Aga mulle näis, et kutt siiski piilus mind silmanurgast ja mine sa tea, mis kõlvatud mõtted tal samal ajal peas keerlesid. Oh, kurat, kuidas ma sealt minema pääseda tahtsin! Kuid Seppa polnud veel kusagil. Pidin pervo kõrval edasi passima.

      Baari astus silmipimestava dekoltee ja üliminiseelikuga blondiin. Olnuks tema hallikassinine kostüüm ülevalt- ja altpoolt veel paar sentimeetrit lühem, võinuks teda nudistiks nimetada. Aga luuser, kes üksinda viskit kulistas, läks järsku õhku täis. Ta astus vupsti blondiini juurde ja palus teda naeratades oma lauda. Iseenesest päris tark tegu – ega sihukesi üksikuid poolpaljaid hambaorke õnnestu iga päev rajalt maha tõmmata! Täna oli tal siiski pisut vedamist, sest blondiin jäi nõusse. Istus luuseriga ühte lauda, lõi jala uhkelt üle põlve ning sellest piisas, et mul avaneks oivaline vaade tema valgetele alukatele. Ausalt öeldes oli ta päris kenake ja mitte tänu aluspesule. Aga kahjuks avastasin teda terasemalt silmitsedes, et tegemist on minu naabrimehe noore armukesega. Hoidsin viskivennale pöialt, et too härg sellest õhtust midagi teada ei saaks. Minu naaber on nimelt kohutavalt neurootiline tüüp. Blondiin ja luuser vestlesid elavalt, kuigi vaevalt nende jutt kana kaagutamisest sisukam oli. Kutt püüdis lihtsalt vastassugupoolele muljet avaldada ja ennast kõvaks meheks rääkida. Tüüpiline ju. Blondiinile tema jahvatamine aga meeldis – ta muudkui lõhverdas ja luksus naerukrampides.

      Järsku hakkas kutt mu kõrval nihelema. Ta kobas oma nahktagi taskuid ja kadus kiirelt ukse taha. Ilmselt kopsuvähki toitma. Ma hingasin kergendatult, vaatasin moblalt kella (22.35) ning rüüpasin korraliku sõõmu õlut. Sepp laseb ennast oodata. Tema ise ei oota kedagi. Mõtlesin, kui kaua ma veel siin istuma ja vaevlema pean. Õlu mu klaasis kahanes põhjani, tuues endaga etteaimatava tagajärje: pidin kempsu külastama.

      Selle koha pellar ei vastanud just euronõuetele, aga nuriseda ka ei saanud. Astusin „purskkaevu” juurde ja tõmbasin asja püksist välja. Ma ei hakka järgnenud protseduuri täpsemalt kirjeldama. Värk voolas kenasti ja kui juga kuivale jäi, suundusin kraanikausi juurde. Loputasin kiirelt käsi, kuid kui mu pilk sattus peeglisse kraanikausi kohal, tundsin, kuidas kramp korraga mõlemasse jalga lõi. Minu selja taga seisis Tema Majesteet Sepp isiklikult. Kuidas ta nõnda märkamatult siia oli sattunud, jäi mulle mõistatuseks.

      Oleksin talle vist suurest viisakusest teregi öelnud, kuid tema jõudis minust ette: „Papi tõid?” Tema toon oli väga järsk ja kaugeltki mitte sõbralik.

      Pöörasin end kähku ümber ning vastasin jaatavalt.

      „Okei, köhi välja!” mörises Sepp. Sa mu meie, ta polnud tõesti päikselisimas tujus!

      Kobasin jakitaskus ning tõmbasin säravvalge ümbriku hämara peldikuvalguse paistele. Sepa ilme näis sulama hakkavat. Ta lausa rabas ümbriku oma küünte vahele ja luges selle sisu imekähku üle. Mind üllatas tõsiselt, et ta üldse arvutada oskas. Ning järgmine üllatus kõlas Sepa esituses järgmiselt: „Aga protsendid?”

      „Mis… mis protsendid?” kokutasin. „Kõik viis tonni on olemas.”

      „Ma ei tee siin heategevust! Kui laenan, tahan ka protsente.”

      „Palju?”

      „Tonn.”

      „Tonn?” Kuradi vereimeja! „Aga… mul ei ole nii palju kaasas…”

      „Ei ole vä?” pilkas Sepp. „Mis me siis teeme?”

      „Võin homme tuua, siinsamas…”

      „Leppisime kokku, et kolmapäev, 13. september. See tähendab – täna!”

      „Aga…”

      „Tuleb tonn või ei tule?”

      „Ma käin kähku kodus ja toon ära,” pakkusin talle.

      Sepp jäi vist mõttesse. Igal juhul oli ta mõne sekundi vait. „Saad pool tundi,” ütles ta siis peaaegu armuliselt.

      Olin vaat et tänulik, kui baarist välja tormasin ja oma kulunud majalogu poole kihutasin. Komistasin paar korda konarlikul kõnniteesillutisel ning vandusin omaette, aga jõudsin siiski viie minutiga eesmärgini. Jooksin välisjalanõudes oma tuppa, panin tule põlema ja tõmbasin lahti kirjutuslauasahtli, kus Maurilt saadud ülejäänud papp seisma pidi. Tuhnisin veidi paberites ja muus kilas-kolas, mis sinna oli kogunenud, ning kui tšipsidest veel haisugi polnud, pöörasin terve sahtli pahupidi. Ainus, mida ma ei leidnud, oli… RAHA!!

      Oh põrguvürsti litsike! Ma läksin täiega närvi ja sööstsin nagu pöörane hunt kapi kallale. Veel mõni minut hiljem oli kogu tuba riideid täis (nii vähe-palju, kui mul neid oli ja on), kuid ühegi hilbu taskust papp välja ei ilmunud. Koolikotist ka mitte. Voodi all ka ei olnud. Raamaturiiulis samuti mitte. Ometi teadsin surmkindlalt, et olin pannud papi kirjutuslaua esimesse sahtlisse. Ma ei käi papiga kunagi kergekäeliselt ümber. Aga nüüd, hüüa või taevast appi! Kuhu mu papp kadus? Kuhu see kadus?!

      Mind tabas õõvastav mõte. Meelekohad paisusid vihast. Jooksin mampsi tuppa – teda ennast ei olnud seal. Pöörasin ka selle ruumi pea peale, kiskusin kõik tema kaltsud kapist välja, kobasin taskud läbi ja sitapurugi leidmata heitsin hilbud põrandale. Tuhnisin kõigis sahtlites ja kappides, aga ei kohanud roostes sentigi. Mul tekkis tahtmine kogu tuba segi peksta, kuid õnnetuseks ilmus lävele Kaisa. Ta valvas täna isa järele. Ilmselt oli ta mu pisikest lärmi kuulnud.

      „Mis mässad siin?” küsis ta kohkunult, kui sassis tuba nägi.

      „Mamps, kuradi lits!” räuskasin ma. „Ta rottis kogu mu papihunniku!”

      „Mis papi…?”

      „Selle, mis… ma tööst kõrvale panin,” seletasin kähku. Ma ei hakanud Kaisale papi täpset päritolu tutvustama. Eriti kui see nüüd mampsi käes hallitas.

      „Kust sa tead, et tema võttis?”

      „Kes siis veel? Sina ju ei võtnud?”

      „Muidugi mitte,” sõnas Kaisa solvunud toonil.

      Kukkusin СКАЧАТЬ