Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaljud ja kameeleonid - Marek Kahro страница 6

Название: Kaljud ja kameeleonid

Автор: Marek Kahro

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949270408

isbn:

СКАЧАТЬ mulle möödunud jõuludeks kinkinud. Pärisin õelt, mida ta sellega ette võtta kavatseb. Kaisa vastas, et tahab sõbrantsidel lasta end Rate jaoks pildistada ja kaabu tema peas lisaks fotole veidi stiili või midagi sellist. Jäin nõusse, kuigi hoiatasin, et ta kallist peakatet ära ei määriks. Ma ise pole seda veel kandnud, aga kui peaksin kunagi Rio karnevalile sattuma, kulub selline tore kaabu marjaks ära.

      Muuseas, mul endal on ka Rates konto. Pildiga ja puha. Panin koos Matsuga tema Opeli kapotil poosi ja sain edetabelis kohe esimese 20 sekka. Õnnetuseks kestis kuulsus hea paarkümmend minutit ning pärast seda libises mu pilt kolinal TOP 300-st välja. Vedamise värk. Eks see Rate üks suur edevuse laat ole. Mõned kutid-plikad koorivad ennast või ihualasti, et võimalikult kõrgeid hindeid korjata. Porno ülesriputamine on keelatud, aga kahtlase sisuga fotod pole sel saidil haruldused. Näiteks Taavi oma. Ühel pildil istub ta vööni vannivahus, jalad-käed vaataja suunas sihitud. Tegelikult ei ole selles erilist pornot, sest vahu seest midagi ei paista, aga teise pildi peal poseerib ta mererannas kõrvetava päikese käes, lumivalged alukad iga hetk puusadelt kukkumas. Oleks okei, kui ta strateegilise tähtsusega arsenal nii häirivalt punnis poleks. Aga tüdrukud annavad sellele pildile veel mitu aastat järjest maksimumpunkte.

      Kui Taxil viis õlut või pool pudelit viina keres on, hoopleb ta rajult oma saavutustega – näiteks on ta enda arvates keppinud korraga kolme totsi. Ühe kantossiga. Ja imenud ühe abituriendi tutti. Ja andnud paarile seitsmenda-kaheksanda klassi tüdrukule suhu. Ja nii edasi. Ma ei usu, et ükski tema kepijuttudest tõele vastab.Tahab lihtsalt kõva meest mängida, et keegi teda süütuks ei peaks. Seni pole minu käest (õnneks) keegi küsinud, kas ma olen neitsi. Ja kui küsitakse, siis olen sunnitud valetama. Mis seal salata: olen veel täiesti rikkumata poiss. Iga harjavart ma keppima ei kuku, ootan seda ühte ja õiget, kellele oma süütus kinkida. Aga ma ei hakka kiirustama, küll see aeg tuleb. Tuleb-tuleb.

      Olen viimase kahe päeva jooksul õppinud ka. Akadeemilises mõttes. Näiteks tegin ajaloo koduse töö täiesti oma mõistuse baasil ära. Ja tutvusin pisut füüsika uue osaga (neetult keeruline! – Einsteini minust ei saa). Avastasin, et õppetükkidele keskendudes ei tule teised mured meeldegi. Alles pool tundi tagasi, kui Mauri tõi mulle „tšeki”, meenus mulle, et pean täna Sepaga silmast silma kohtuma.

      Matsu tuli mu ukse ette ja surus punnis ümbriku pihku. „Siin on su laen.”

      „Kohe nii ametlikult?” imestasin ümbrikku uudistades.

      „Neh,” ütles Mauri ning lisas, et tal on väga kiire ja ta soovib mulle kõike head. Ta lausa põgenes minu mädaneva maja lähedusest.

      Ruttasin oma tuppa. Pistsin käe ümbrikusse ja tõmbasin pataka rahatähti lagedale. Lugesin tšipsid üle ning kui olin jõudnud sinnamaale, kus ühes hunnikus lebas viisteist sajalist ja teises kaheksa viiesajalist ning minu käes oli ikka veel viis Koidulat-Jakobsoni, tahtsin minestada. Mauri, sa vana tõbras! Kuidas sa võid nii mõnus vend olla?! Paar muret on nüüd ühe raksuga murtud. Aga mu sõrmed hakkasid värisema, kui taipasin, et horisondil varitseb uus probleem: kuidas ma kogu selle sumaka Matsule tagasi maksan? Kokku 6800 eeku. Põrgu!

      Papp ja sellest rääkimine on nagu vastik sügelus trussikute all. Tahaks küll hullumoodi sügada, aga avalikult ei saa. Ja veel raskem on seda sügelust maha suruda. Pappi on ikka ja igavesti vaja, kuid seejuures on teda ALATI vähe. Ei möödu ühtegi kuradi õhtut, kui ma teki alla vajudes papi peale ei mõtleks. Põrnitsen tumedat lage neil tumedatel tundidel ja püüan pisutki helgemat mõtteratast veeretada.

      Unistan, et minu akna all kasvaks vana oigava vahtra asemel uhke lopsakas rahapuu, minu isiklik rahapuu, isegi kui peaksin teda enese verega kastma ja kasvatama. Võib-olla õnnestub minulgi maitsta tema imemagusaid vilju, millest kogu maailm vesistades ja kadetsedes räägib. Võib-olla olen minagi tulevikus üks neist vähestest fortuuna soosikutest, kes saab teistele ülalt alla vaadata… klaasist ja terasest kokkuklopsitud büroohoone viimaselt korruselt. Kes näeb maailma läbi mustade päikeseprilliklaaside, Mercedese rool pihus, Sony-Ericssoni uusim mudel kõrva ääres, Rolex randmel ja taskud dollaritest krabisemas. Money, it’s a gas, grab it with both hands. Kui oleksin rikkur, ei orjaks ma enam sekunditki. Ainult hängiksin mööda maailma ringi, käiksin Dubais, Hawaiil, Sri Lankal… Ostaksin endale mõne Vaikses ookeanis asuva saarekese sirgete palmide ja korraliku rannabaariga, korraldaksin seal pidusid, kus kõige VIP-imaks ja ühtlasi ainsaks külaliseks oleksin mina ise. Telliksin endale mõned hulatüdrukud ja külma kokteili, laseksin päikesel end üle kogu keha hellitada ja pruunistada, supleksin ja surfaksin kõige sini-sinisematel lainetel, millesarnast ükski teine nurk sel planeedil ei paku… Püherdaksin kuumal, kuid sulgpehmel liival ning suleksin rahulolevalt silmad.

      Ja kui ma need taas avan, avastan ennast oma vanas voodis, vanas toas, vanas elus ja hüüan enesele kurvalt: „Halloo, reaalsus! Tulge kuuldele!” Elu ei saa olla nii lihtne. Vähemalt minu oma küll mitte.

14. SEPTEMBERNELJAPÄEV16.57

      Teravahõngulised heitgaasid hõljusid ümber baari ja selle esise parkla kohal. Kell oli tiksunud viisteist minutit üle kümne, kui ma musta klaasiga ukse avasin ja kerges suitsuvines seisvasse avarasse ruumi astusin. Ühtegi turvameest ei olnud haistmisulatuses. Pärast mu papsiga juhtunut pole see lävepakk vist ühtki valvurit näinudki. Teismelised lastakse sisse ilma igasuguste piiranguteta, mõned mitte-veel-täiskasvanud lausa töötavad selles urkas. Näiteks Enela. Tema valab siin jooke reede- ja laupäevaõhtuti. Istusin puki otsa ja tellisin tavalise Saku õlle. Kirevad lipukesed mu pea kohal liigatasid vaikselt, justkui tunnustavalt. Baaridaam asetas õlleklaasi minu nina ette ning küsis alles nüüd, kas olen juba kaheksateist. Ma tundsin seda umbes kolmekümneaastast naist üsna hästi, vähemalt nägupidi, aga tema ei teadnud minust kuigi palju. Tegin pisut solvunud grimassi ning vastasin, et sain juba kolm kuud tagasi täisealiseks. Näis, et naine jäi mind uskuma. Ta keeras oma päris kenakese tagumiku minu poole ja toimetas isekeskis edasi.

      Kõlaritest kostis haigutamaajavat musa. Kaheksakümnendatest. Mingi Rootsi bänd vist. Nädalavahetustel võib siin aga moodsamat värki kuulata, olgugi et üle kahe-kolme kuulatava loo õhtu kohta DJ välja ei pigista.

      Katsusin jakitaskut, et kontrollida, kas papiga ümbrik on endiselt oma kohal. Oli küll. Vaatasin ringi. Seppa ei olnud kusagil. See ei üllatanud mind. Ühe linnalegendi järgi ei saabu Sepp baari kunagi enne poolt ühtteist õhtul. Mul oli veel veidi aega end soojendada.

      Läbukeskus oli täna kesknädalale kohaselt kundedevaene. Paar suvalist habetunud tegelinskit mörisesid omavahel ning vestlesid ilmselt teemadel, mida nad kodus naiste ja laste kuuldes arutada ei söandanud. Seks, õlu ja kiired autod. Või midagi räigemat. Teises lauas istus uhkes üksinduses kahekümnendate lõppu jõudnud kutt, kes kulistas ahnelt mingit roostekarva vedelikku. Küllap uputas ta täna, siin ja praegu isiklikke muresid. Võib-olla jättis tüdruk ta maha. Võib-olla olid tal näpud põhjas ja plekki jätkus veel vaid mõne klaasi viski jaoks. Võib-olla oli ta hinnanud üle oma võimet aasta eest võetud üüratut pangalaenu tagasi maksta. Võib-olla oli ta lihtsalt üks tavaline luuser, nagu mitmed teisedki selles neetud linnas, mina nende hulgas. Imestan, et keegi meist pole veel tulnud mõttele asutada luuserite klubi. Aga me oleme selleks liiga suured luuserid.

      Tundsin end ebamugavalt. Selle koha aura ei ole mulle kunagi meeldinud. Teadagi, miks. Tahtsin siit juba välja pääseda ja kahetsesin, et olin nii vara kohale tulnud.

      Mingi kutt ujus mu kõrvale ja võttis istet. Ta tellis heledat õlut. Ning sügas rahulolevalt oma tumedat habemetüügast. Ma tean teda küll: kutt töötab kohalikus puidufirmas, sealsamas, kus ma ise vahetevahel puid lõhkumas käin, ja tema nimi on vist Andres või Andrus või Andreas (küllap viimane).

      „Kuidas elad?” küsis ta, nagu oleksin tema ammune tuttav ja seltsimees.

      „Elan kah,” vastasin. Mul ei olnud erilist СКАЧАТЬ