Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda kui teist!"

      "Lähitulevikus kavatsen ma proovida sind voodisse tagasi meelitada!" Silmanurgast õnnestus teele saata kelmikas pilk. "Eks siis näe, mis edasi saab!"

      "Aga pikemas plaanis? Jääd sa linna?"

      Mardo teeskles kahevahelolekut.

      "Ma ei tea! Mõtlesin, et vaatan paar päeva ringi, enne kui otsustan!"

      "Töökohtadega on muidugi raske, aga paaril ehitusel, ma tean, võib musti otsi teha," kiirustas Küllike ütlema. "Edaspidi aga, kui hoolega otsida, leiad kindlasti midagi püsivat!"

      Püsiv töökoht oli viimane, mis momendil Mardo plaanidesse kuulus, kuid loomulikult ta naist sellest teavitama ei kiirustanud.

      "Põhimõtteliselt miks ka mitte!" venitas ta. "Linn nagu iga teinegi." Korraga tabas ta pettumusvirvendust Küllikese silmis ja mõistis, et oli teinud vea.

      "Ainult ühe suure plussiga!" püüdis ta kiiresti asja siluda. "Arva ära, mis või õigemini kes see pluss on?"

      Naise põsed lõid õhetama.

      "Meelitaja!"

      "Ei ole! Kui ma tõesti tahaksin sulle keelt kõrva ajada, kinnitaksin sulle, et armusin esimesest pilgust ja tõotaksin truudust surmani. Preagu aga ütlen ma ainult, et meeldid mulle, mul on sinuga hea ja küsin, kas ma tohiksin mõneks päevaks sinu juurde jääda?"

      Küllikese silmanurgas läigatas midagi kahtlaselt. Et seda varjata, tõusis ta kähku, pöördus pliidi poole ja hakkas kannuga askeldama.

      "Tohid küll!" kostis sealt hetke pärast summutatult.

      "Mis juhtus?"küsis Mardo murelikult, astus naise juurde ja pani talle käe ümber õlgade. "Ega ma sind millegagi ei solvanud?"

      "Ei, ei, vastupidi!" Küllike neelatas. "Lihtsalt… noh, ma just kartsingi, et sa hakkad mulle igasuguseid valesid rääkima, siis aga lased paari tunni pärast rahuliku südamega jalga. Sina aga ei püüagi mind moosida, nii hea on kuulda, et keegi räägib vahest ka lihtsalt õigust, ning nüüd ma tean, et sind võib usaldada!"

      6

      "Milline konspiratsioon!" naeris Kalle Kahro, kui Kadi ühel varjulisel põiktänaval ta autosse vupsas. "Ausõna, tunnen end praegu kui James Bond!"

      "Teil on hea naerda!" vangutas Kadi taunivalt pead. "Oleksite te kuulnud, millised epistlid ma sain, kõigepealt Thalia ja siis Tõnise enda käest! Vahepeal oli juba tunne, et mind kuulutatakse erakonna reeturiks ja lastakse kohapeal maha või vähemalt saadetakse rauduskäsi linnast välja."

      "Kohutav!" Mehe hääl oli tehtult tõsine, kuid silmades helkisid vallatud sädemed. "Lubage, et ma püüan teie kannatust veidikenegi heastada: tassike kohvi, mõned maitsvad suupisted…"

      "Hull!" kiljatas Kadi kohkunult, unustades hetkeks isegi omandatud väljapeetuse. "Kui mind peale eilset veel teiega kuskil söögikohas nähakse…"

      "Kuid me ei lähegi söögikohta. Mõtlesin esmajärjekorras teie ohutusele ja seepärast kutsungi teid hoopis piknikule, linnast väljas, mõnes varjulises kohas!" Ta viipas tagaistme poole, kus seisis spetsiifilise välimusega korv. "Palju teil aega on?"

      Kadi vajus mõttesse. Dorisele oli ta üle köögiukse hõiganud, et läheb jalutama, mille peale õhtusöögiga ametisolev majapidajanna ühmas vastu midagi umbmäärast. Tõnisel hakkab kell viis nõupidamine, tähendab, nad ei jõua poisiga kohale mingil juhul enne kella seitset.

      Muidugi, see piknik iseenesest, praktiliselt võhivõõra mehega, võimalik isegi, et potensiaalse vaenlasega, on hullumeelne idee. Kuid… kuid vahel peab inimene lihtsalt tegema midagi hullumeelset!

      "Võin ära olla kella viieni," sõnas ta vastust ootavale mehele, jättes endale mõistlikult ka väikese ajavaru.

      "Tore!" rõõmustas Kahro. "Siis on meil aega rohkem kui piisavalt! On teil mõni lemmikkoht, mida eelistaksite, või jätate valiku minu teha?"

      Kadi kehitas õlgu. Linna ümbrus oli talle ikka tundmatu maa, vähesed vabad hetked eelistas Tõnis veeta kodus või siis, kui aega rohkem käes, sõita kuhugile kaugemale, enamasti mere äärde.

      Kahro, vastupidi, tundus asjaga hästi kursis olevat. Vaevalt veerand tunni pärast pööras ta maanteelt kõrvale, vaevumärgatavale rajakesele võpsiku vahel ja peale mõneminutilist loksumist peatus varjulisel künkanõlval, mille all voolas isegi väike ojake.

      "Loodetavasti on siin piisavalt turvaline!" Mees avas Kadile galantselt autoukse. "Kui teie mees pole endale just helikopterit hankinud…" Vilunud liigutusega laotas ta murule suure ruudulise teki ja ulatas siis naisele kümmekond väljaprinditud paberilehte.

      "Siin see artikkel on! Lugege, mina teen siin senikaua kõik valmis!"

      Kadi lasi pilgul üle ridade libiseda. Ei, tõepoolest, siinkirjutatule pole vähimatki ette heita, tema eilset juttu moonutatud pole, kõik on aus ja objektiivne. Nojah, mõne asja oleks ta ise vast teisiti sõnastanud, aga see on juba norimine!

      Selleks ajaks, kui ta lõpetas, oli Kahro linale laotanud tikusuupisted ja väikese puuviljavaliku. Nähes, et naine on omadega ühel pool, küsis ta veidi kõhklevalt:

      "Peale kohvi on mul veel veini, ainult et mina kahjuks seda nautida ei saa, auto!" Ta tegi kahetseva grimassi. "Loodetavasti pole teil midagi selle vastu, kui pakun seltskonda ainult alkoholivaba õllega?"

      "Loomulikult mitte!" raputas Kadi pead ja sõnas siis tunnustavalt: "Te olete nii palju vaeva näinud!"

      Kahro laiutas naeratades käsi.

      "Pean kahjuks tunnistama, et siin pole midagi omavalmistatut, kogu kraam pärineb meie toimetuse lähedalt kohvikust. Sealne menüü on aga kõigile meeldinud, nii et proovige julgesti."

      "Tõesti hõrgutav!" kiitis Kadi. Samal ajal täitis mees ta veiniklaasi.

      "Räägime nüüd artiklist," tegi mees ettepaneku. "Ma loodan, et teil ei ole selle kohta palju pretensioone."

      "Ausalt öeldes mitte ühtegi!" raputas naine pead. "Mind valmistati eile põhjalikult ette paskvilli jaoks, kus mind kujutatakse õnneküti või millegi veel hullemana, nii et see siin oli lausa palsamiks!"

      "Arvasite tõesti, et ma kasutan teie usaldust kurjasti?"

      "Ma ei tea!" tunnistas Kadi ausalt. "Südames vist mitte, kuigi raske on endale kindlaks jääda, kui mitu inimest veendunult vastupidist tõestavad. Ning eks ole ju loogiline, et antud olukorras võib oodata just nimelt paskvilli!"

      "Ja ikkagi usaldasite mind eile. Miks?"

      "Ei tea isegi!" laiutas naine käsi. "Võib-olla on minus, vaatamata viimase aja ägedale vastupropagandale, säilinud siiski veel veidike sinisilmsust ja heasüdamlikkust, mis ütleb, et inimestesse tuleb uskuda!"

      "Ma sooviksin, et see teis veel kaua säiliks!" ütles Kahro tõsiselt ja kergitas veidike, justkui toostiks, oma õllepurki. "Olgu siis ausus aususe vastu. Ma loodan, et ma teie usku inimestesse omakorda ei kõiguta, kui pihin, et tegelikult polnudki see artikkel nii omakasupüüdmatu kui pealtnäha paistis!"

      "Kuidas nii?" Kadi käsi tikuvõileivaga jäi suu juurde pdama.

      "Väga lihtsalt! СКАЧАТЬ