Minevikust olevikku. Jaan Mikweldt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Inga kannatus katkes.

      "Lõpeta irvitamine! Ausõna, sinus ei ole kübetki romantikat, varsti oled samasugune krõbisev kuivik nagu su Tõniski! Sul pole vist ühteainustki romantilist seiklust olnud, panid vanamehele käpa peale ja sellest piisas!"

      "Tasa! Doris on majas!" hoiatas Kadi, demonstreerides, et midagi konspiratsiooni vallas ta Thalialt siiski õppinud on. "Võib-olla ma olengi kuivik, kuid õhata nagu eelpuberteediealine plikake šampa ja rooside järele ning arutada riista pikkust mehel, kellega sa isegi tuttav pole, ei ole mitte romantiline, vaid sulaselge rumalus!" Hingeõhk lõppes otsa, ta pidi pausi tegema. Telefon kasutas ruttu juhust ja helises.

      "Tere, proua Kadi!" Seksikas mehehääl oli kummaliselt tuttav. "Küsin kõigepealt, kas olete momendil üksi? Saate vabalt rääkida?"

      "E-ei!" venitas Kadi kõhklevalt. Rääkija ühteaegu võlus ja erutas teda, ainult kes pagan ta ikkagi oli?

      "Ega teil eile minu pärast suuri pahandusi ei tulnud?"

      Kalle Kahro!

      "Ei… see tähendab mõnevõrra!" kinnitas Kadi nüüd juba hoopis agaramalt.

      "Mul on kahju!" Tundus, et see pole ainult sõnakõlks.

      "Pole hullu!"

      "Tahtsin öelda, et artikkel on mul nüüd valmis ja ma sooviksin seda teile näidata. Teil meiliaadress on?"

      "Arvuti.." Pilk Ingale manitses ettevaatusele. "Mu abikaasal on läptop."

      "Selge! Paneksin ta posti, aga ma tahaksin juba täna asjaga ühele poole saada. Äkki kohtume kuskil neutraalsel pinnal?"

      Kadi kõhkles. Kui Kahro intervjuud juba talle lugeda pakub, tähendab, et sellega peaks kõik põhimõtteliselt korras olema. Öelda, et ta ei pea ülelugemist vajalikuks, et ta usaldab meest? Kuid samal ajal tahaks teda näha, ei tea isegi, miks!

      "Hästi, see sobib! Me arutame seda abikaasaga ja helistame siis tagasi."

      "Selge!" sõnas Kahro rahulolevalt. "Jään teie kõnet ootama! Kuulmiseni!"

      "Kes see oli?" nõudis Inga kohe, kui ta oli toru hargile pannud, endal silmad põnevusest hiilgamas.

      "Pakutakse soodsalt arvutit müüa!" vastas Kadi ja näitamaks, kui tüütu selline kõne talle oli, haigutas suure suuga.

      5

      Kell kuue paiku hommikul läks Mardol uni ära.

      Naine ta kõrval alles magas, käsivars päikese eest silmadele varjuks. Tekk oli poolenisti maha libisenud, paljastades hädasti raseerimist vajava kaenlaaluse ja juba närtsima hakkavad rinnad.

      Eile õhtul baaris oli tal vedanud peaaegu kohe. Naine, kelle kõrvale ta end otsekui juhuslikult istuma sättis, võttis kergesti vedu, jutt klappis, peale paari-kolme tantsu ja samapaljusid napse oli ta meelsasti nõus jätkama üritust enda pool.

      Või mis üritusest seal enam juttu olla saigi! Niipea, kui uks nende taga kinni langes, haaras naine tema järele, surus oma suu tema huultele niisuguse hooga, et hambad oleksid äärepealt vastamisi laksatanud, ise samal ajal vaba käega riideid seljast rebides. Mardo tajus oma keha ägedat vastureageeringut ning pidi end kõvasti vaos hoidma, et mitte võtta naist enne, kui nad magamistuppa jõudnud olid.

      Naine polnud enam esimeses nooruses ega ka mitte mingi kaunitar, kuid seda, mida teha, teadis ta väga hästi. Nii juhtuski ime: Mardo unustas enesekontrolli, unustas ka kõik muu enda ümber ja lihtsalt nautis ürgseima tungi rahuldamist. Ka naine tundis nähtavasti sama ning nii uinusidki nad alles siis, kui päike juba kõrgel taevas.

      Praegu peaks õigupoolest jalad alla võtma ja minema luuretööd jätkama. Ent kuidas seletaks ta oma varast lahkumist naisele – vist oli ta nimi ikka Küllike? Muidugi võiks lahkuda ka ilma mingisuguste seletusteta, kuid sellisel juhul muutuks pinna säilitamine juba problemaatiliseks – ja probleeme on tal selletagi piisavalt. Niisiis tuli kinni pidada eile õhtul baaris esitatud legendist, mille kohaselt on ta hiljuti läbi elanud nii lahkumineku kalgisüdamelise ja mõistmatu naisega kui ka koondamise töökohalt, kõigile käega löönud ja siirdunud otsima uut elu, kaasas ainult väike spordikott mõne isikliku asja ja riidehilbuga. Paistis, et lugu läks Küllikesele peale, naine oli kiresööstude vaheajal rääkinud midagi abistavast käest ja ühisest tulevikust. Nagu öeldakse – metštat ne vredno ja kui naisel on tõesti nii kaugeleulatuvad plaanid, peaks pinnaga olema hea tükk aega muretu.

      Vajadus tualettruumi minna sundis ta voodist tõusma. Tagasiteel märkas ta oma esikupõrandal vedelevat nahktagi ja surus alla vandesõna: püstol oli taskust välja libisenud ja lebas nüüd sealsamas kõrval, täiesti lagedal. Pagana pihta, selline hooletus võinuks kalliks maksma minna! Aga õnneks oli naisel eile õhtul küllap muudki teha kui esikus nuuskida! Nüüd aga tuleb relv kähku silma alt ära panna. Kumb oleks kindlam, kas tagasi taskusse või ajutiselt hoopis kotti?

      "Ah niimoodi siis!"

      Küllike seisis uksel, juuksed salkus, sitskittel paljale ihule tõmmatud. Hetkega tajus mees oma olukorra piinlikkust: võõras esikus ilma ainsagi hilbuta, ainult püstol peos. Veri uhkas põskedesse, sõrmed pigistasid automaatselt püstolipära. Nähtavasti märkas naine seda liigutust, sest ta taganes hirmunult seljaga vastu seina.

      Tahtepingutusega sundis Mardo end rahulikuks, suutis koguni naeratuse huultele manada.

      "Jäta, rumaluke! Kui ma kavatseksin sind röövida või tappa, oleksin kõigepealt vast ikka püksid jalga tõmmanud!"

      "Aga… aga… miks see?" Küllikese hääl värises, samuti ka käsi, kui ta püstolile osutas.

      Kõige mõistlikum oli kõnelda tõtt.

      "Ma ei märganudki eile õhtul, kuidas ta mul taskust välja kukkus! Tahtsin tagasi panna, enne kui sina tuled ja ehmatad!"

      "Jah, aga… Miks sa teda üldse kaasas kannad?" Naise keha lõtvus, kuid pilk oli endiselt ebalev.

      "Miks mitte!" Mardo tõstis põrandalt tagi, torkas püstoli oma kohale põuetaskusse ja riputas tagi varna. "Paljudel mu tuttavatel on relvad. Hankisin ta mõned aastad tagasi, tõsi, ebaseaduslikult, kuid see oli üks neist vähestest asjadest, mida ma naisele jätta ei kavatsenud."

      Küllike ohkas sügavalt.

      "Ma ei salli selliseid mänguasju… Olgu pealegi, lähme kööki, ma teen sulle selle ehmatuse peale tassikese teed!"

      "Ei tahtnud sind üles ajada," vabandas mees ja vaatas otsivalt pükste järele. Nähtavasti olid need tuppa jäänud. "Lähme ehk magama veel natuke või pead järsku tööle minema?"

      Pearaputus.

      "Täna mitte. Ma õmblen tekikotte ja muud sarnast kraami, meil on vahetustega töö ja täna on mul vaba päev. Ma olen lihtsalt harjunud vara tõusma, sina mine ja maga edasi kui tahad."

      Ausalt öelda eelistanuks Mardo teele tõepoolest und, kuid kuidas võinuks ta praeguses olukorras magama keerata! Põiganud korraks magamistuppa oma pükste järele, kõmpis ta naise kannul kuulekalt kööki.

      Küllike tõstis vanamoodsa kannu gaasipliidile, otsis lagedale teekotikesed ja kaks kruusi.

      "Mida sa edasi teha mõtled?" küsis ta toosi suhkrut juurde valades.

СКАЧАТЬ