Eesti lipp ümber palli. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlema,” selgitas Puhh, kui nad alla saare rannale kõndisid, „et see pole just päris tavaline laev. Sellega on lugu nii, et kord on ta laev, aga teinekord lihtsalt Õnnetus. Kõik oleneb olukorrast.”

Alan Alexander Milne, „Karupoeg Puhh”

      „Lennuk pandi laeval nimeks, et ta lendes lõhuks laineid,” hõikas Kuressaare koolitüdruk Pileri Leppik 29. mail 1999 Nasva jahtklubi kail ilusa ja kõlava häälega ning punane šampanja pritsis valgele, sinimustvalge triibuga jahikerele ja laeva ristiema lumivalgele kleidile.

      Mart oli Pileriga neid ridu ja šampanjapudelite purukslöömist paar nädalat varem Nasva sadama prügikastide vahel harjutanud. Pileri pidi treeningu mõttes hõikama „Önn kaasa!” ja järjekordse vett täis pudeli puruks lööma. Seda, kuidas laeva ristsed heade meretavade järgi toimuma peavad, õpetas meile Merehariduskeskuse õppejõud Rein Albri. See, et vahuvein just punane peab olema, tuleb vanast ja jõhkrast kombest, mille järgi uuele laevale vereohvreid toodi. Hiljem, kui barbaritest, vandaalidest, viikingitest ja saarlastest said araablased, sakslased, norralased ja eestlased, peeti inimese ja lõpuks ka loomade ohverdamist halvaks viisiks ning siis hakati vere asemel uutesse alustesse kallama mõdu, taari, kalja, vahuveini. Ehk küll paganlikud tavad on mereelus jõus siiani, palusime Lennukit ja tema pikka merereisi Saaremaale õnnistama ka piiskop Einar Soone. Eks kõik need head sõnad ja kombetäitmised kokku tegid Lennukist meile lõpuks kindla ja mugava kodu.

      Paraku oleme vähe kohanud meresõitjaid, kes on oma alusega lõpuni rahul ja õnnelikud. Sisemas kiikavad jahiomanikud ikka suuremate, merekindlamate ja mugavamate aluste poole, kiruvad vaikselt oma laeva disainerit ja ehitajat, ilmnevaid vigu võtavad kui isiklikke solvanguid. Aga jahtklubis või sadamakõrtsis või – mis kõige tähtsam – tormisel merel saab sellest kuramuse vanast lekkivast künast hea ja ustav kaaslane, kes on meeskonna välja toonud kõige rängematestki oludest. Ikka ja alati on ta armas ja kodune ja oma.

      Või nagu arutleb Mart: „Kapteni suhe oma laevaga on sarnane abieluga. Selles tuleb ette häid ja halbu päevi, ka tormiliselt väljendatud pahameelt. Kellegi teise vead ja puudused ei ärrita sedavõrd kui enda abikaasa omad. Sageli tundub, et temakese üks või teine viga on vanematelt päritud või kasvatustöö puudujääk. Nõnda on hea kerge oma pahameel kas või mõttes äia-ämma peale välja valada. Rasketel aegadel loodetakse aga ikka teineteise peale.”

      Siin tuleb ka ära selgitada üks oluline nüanss, mis koos iidsete meretraditsioonidega Eestis hääbuma kipub ja arusaamatusi tekitab. Laev, nimelt, pole eluta asi. Tema kohta ei öelda „mis”, vaid „kes”, inglise keeles „she” ehk siis naissoost hingega olevus. Ja hea laev on kapten Saarso sõnul ka välimuselt nagu ilus naine – kõrge vööri ja laia ahtriga.

      Ja miks pannakse laevadele nii palju naisenimesid? Üks ilus seletus väidab, et põhjus olevat selles, et vaid laevad ja naised suudavad viia mehi niisugustesse kõrgustesse – teadmatusse, seiklustesse, ohtudesse ja kõigesse, mis sellega kaasneb. Vaid naistel ja laevadel olevat see võim meeste üle!

      Meiegi unistused olid seda reisi ette valmistades palju suuremad kui n-ö tavaline seeriapurjekas. Sinimustvalge lipu all ümber maailma purjetav jahtlaev pidi me nägemuses olema selline, millega võiks uhkustundes sõita kuninglike kaide äärde Inglismaal, Taanis või Tongal, ükskõik, millises vanas ja auväärses mereriigis. Purjekas pidi olema puust, kahe mastiga ja ehitatud Eestis.

      Vaiko ja Endel Vooremaa, kelle poole meie tõsistest purjetajatest esimesena julgesime oma ideedega pöörduda, otsisid kohe üles oma vanad tuttavad, vennad Gougeonid, maailmas tunnustatud puitlaevade spetsialistid, kes on jahiehituses kasutusele võtnud puidu epoksüüdvaiguga küllastamise tehnoloogia. Meade Gougeon omakorda juhatas meid ameeriklasest laevakonstruktori Rob Laddi juurde.

      Käisime Robi disainitud 60-jalase ketši joonistega tükk aega uhkelt ringi, vahetasime temaga e-posti ja kalkuleerisime selle laev-iluduse hinda. Saaremaa laevaehitaja Laumi Peeter, kelle jaoks miski pole võimatu, oli valmis oma puuseppadele kohe kirved kätte jagama ja nad Loode tammikusse mastimände langetama saatma. Võib vaid õnnelik olla, et me selle, tagantjärele hinnates tõsihullumeelse projektiga jändama ei hakanud. Olgem vaesed, aga ausad – ei oleks sest üle käinud ei meie rahakott ega laevaehitajate jõud. Küll kunagi, aastate pärast, tulevad ka eesti kahe- ja kolmemastilised, kata- ja trimaraanid, puit- ja titaankerelised. Praegu on plastpaatide, plastpudelite ja virtuaalse maailma aeg. Nii nagu armastab märkida allveearheoloog Vello Mäss, pole laev olnud kunagi pelgalt meresõiduvahend, vaid ta oli ja on alati ka kultuurikandja.

      Meie leidsime lahenduse aktsiaseltsi Saare Paat ja Soome suuruselt kolmanda jahiehitusfirma Finngulf Yachts OY 1997. aastast alanud koostööst. Soome ettevõtjad, kelle kodumaal tööjõud kallis, leidsid endale sobiva ja usaldusväärse partneri saarlaste näol. Ja vastupidi – head Saare Paadi töömehed leidsid endile soomlaste näol väljavedaja Euroopa plastpaaditurule. Nüüdseks on juba ilmnenud ka selle ühistöö esimesed viljad – Finngulf 28e hääletati kuni 30-jalaste purjekate klassis maailma 1999. aasta parimaks jahiks saksa mõjuka purjetamisajakirja Yacht poolt, samuti valiti ta parimaks ka Helsingi paadimessil 2000.

      Jahi ehitamine on nagu osalemine Vana-Kreeka tragöödias. Siin kohtuvad ülev ja madal, ihalused ja IMO standardid, kirg ja raamatupidaja Helve kalkulatsioonid, armastus ja Finngulf OY armutud arved. Mart, kes oli Lennuki loomise juures kõige vahetumalt algusest peale, armastab rõhutada, et ükski laev ei sünni ainult ellingul. Tema peamised omadused pannakse paika projekteerimisel. See staadium otsustab ära need asjad, mida hiljem muuta on väga raske ja suures osas võimatu.

      Finngulf 44 on bermuuda luup-taglasega avamere kiiljaht, seeriapaat, mida oli enne Lennukit valmistatud kuus alust. Projekti autori Håkan Södergreni taotlus oli leida mõistlik kesktee võistlusjahi käiguomaduste ja nn tuurilaeva merekindluse vahel. Lennuki kere koos kõigi tugevust tagavate konstruktsioonielementidega nagu floorid, stringerid, vaheseinad ja koide põhjad ehitati Soomes Finngulfi tehases. Seal valmisid ka tekk, raskuskiil ja rool. Need jahi peamised osad toodi Saaremaale Nasva külasse. Kogu jahi sisustus ja tekiplangutus saabus Nasvale saematerjali ja vineeritahvlitena. Sellele lisandus hulgaliselt erinevaid vaike, klaaskiudu, värve, lakke, hermeetikuid ja lugematu arv polte, kruvisid, mutreid, seibe ning muid kinnitusdetaile. Nimekatelt tootjatelt osteti luugid (Lewmar), illuminaatorid, elektriseadmed, sanitaartehnika, tekiseadmed (Andersen) ja rooliseade (Whitlock) ning elektroonika (Leica, Raytheon, Sailor, Magellan) jm.

      Meie reisi jaoks kohandasid disainer ja tootja purjeka pisut ümber. Merekindluse tagamiseks tehti mast harilikuga võrreldes meetri jagu lühemaks (21 m), kiil veidi raskemaks (4,3 tonni), kajutitesse planeeriti ühe suure koi asemele kaks väiksemat, salongi ehitati vaheseina taha kapteni koi. Algselt ette nähtud teise tualettruumi asemele lasksime teha väikese töökoja ning riietekuivatamise kapi. Veetankide mahuks lootsime saada 1000 liitrit, tuli aga napilt 600. Eriliselt huvitas meid nii pika reisi puhul panipaikade rohkus ja ruumikus, iga õnarus ja kumerus tuli kasutada tagavaraosade, konservide, raamatute ja muu paigutamiseks. Olulisimate täiendustena lisati Mardi nõudmisel veel veekindel vahesein vöörikajuti ja salongi vahele.

      Lennuki kere ehitati kolmekihilise nn sandwich-konstruktsiooniga. Välimise ja sisemise klaasplastist kihi vahel asub balsapuukiht. Niisugune konstruktsioon on tugev ja suhteliselt kerge. Meie projekti puhul lisati sisemisele kihile täiendavad tugevdused, kasutades ühesuunalise kiuga klaaskangast. Kere vormiti polüestervaigust ning veealune osa kaeti epoksüüdvaiguga osmoosi (merevee tungimine klaasplasti pooridesse) vältimiseks. Analoogiliselt valmistati ka tekk. Raskuskiil valati pliist ning kaeti klaasplastiga. Roolileht vormiti klaasplastist roostevabast terasest sõrestikule. Stepsi all on spetsiaalne kuumtsingitud terasest konstruktsioon mastilt kerele antava koormuse ühtlasemaks jaotamiseks.

      Lennuki peamised andmed on järgmised:

      Üldpikkus 13,30 m

      Veeliini СКАЧАТЬ