Eesti lipp ümber palli. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suurim akvaarium (4,5 miljonit liitrit vett). Suurem osa linnakese elust käib ümber kalanduse, Hirtshals on kodusadamaks umbes 200 kalalaevale, pisematest rannasõidupaatidest kuni ookeani baaslaevadeni välja. Heeringad, makrellid, krevetid, lestad ja lõhed on selle Taani suurima kalasadama tegelikud elanikud.

      29. oktoobril läksime taas teele, kuigi ilmateade lubas kuni 22 meetrit tuult. Sättisime kajuteis kõik asjad kindlalt oma kohtadele, et nad tormis paigal püsiksid, sõime kõhud kõvasti putru täis, et merehaigust vältida. Kõige rohkem häiris kusagilt laevasisemusse immitsev vesi. Nelja-viie tunni tagant tuli pilsipumpadega kõvasti tööd teha, et enam-vähem kuiva jalaga tualetti jõuda.

      1. november, esmaspäev

      Öösel üllatas meid sinine suits salongis. Merel kasutatakse suitsusignaale küll – oranži suitsupadrunit põletatakse siis, kui oma hättasattumisest märku tahetakse anda. Sinise suitsu tähenduse õppisime nüüd siis ka ära – küttesüsteem andis märku, et ta enam ei tööta.

      Viimase paari päeva maruilmadega oleme kaotanud väikese pootshaagi, päästerõnga kronsteini, spinnakervall on end läbi närinud, purunenud on kaks reitorit, mis purje masti küljes hoiavad. Üks laevalael murdunud laine painutas kajutiluugi kohal oleva pritsmekaitse lapiti vastu luugiava, nii et salongi tuleb nüüd pugeda kui urgu.

      Vesi, vesi, vesi. Igal pool. Ümber laeva soolane meri, taevast sajab vihma, kajutipõrandal loksub diislisegune löga, lagedest tilgub kondensvett, illuminaatoritest ja masti vahelt soriseb vett koidesse, kambüüsi, kaardilauale. Püüan end lohutada teadmistega, et täiskasvanud inimese keha koosneb 75 % veest ja umbes 71 % meie planeedi pinnast on kaetud veega. Seega oleks ju vesi just kui meie normaalne keskkond. Isegi inimese hammastes on teadlaste kinnitusel 10 % niiskust ja 90 % tahket ainet. Praegu on tunne, et need viimased protsendid on vastupidised. Igal pool on vesi ja niiskus. Lisaks kõigele üsna külm vesi.

      Arutame, et ehk peaks tegema vahepeatuse Doveris, Inglismaa lähimas punktis Mandri-Euroopale, kuulsas roomlasteaegses sadamas. Doverisse jääb siit alla 300 miili. Nagu Aarne ütles, pole see midagi: purjetad korra Pärnust Haapsallu ja tagasi ning siis veel korra Pärnust Haapsallu. Aga kui vastutuul on kolmandat päeva ligi 20 m/s, vandid undavad, puri plagiseb, meri käib pidevalt üle teki, kui tulisoolane vesi silma tuhiseb, nii et oled mitu pikka hetke lihtsalt pime, ja tuulegeneraator teeb 24 tundi ööpäevas sellist häält, nagu seisaks keegi mees sul ketassaega selja taga, vaat siis tunduvad need eesolevad Pärnu–Haapsalu jupid kaunis pikad.

      Riidessepanemine ja tualetiskäimine on muutunud tõeliselt raskeks füüsiliseks tööks.

      Olime Margusega just õhtuse vahi üle võtnud, kui 20.05 kostis vöörist kõva raksakas. Mart on oma päevikus seda kirjeldanud järgmiselt: „Arvasin, et ankur pääses lahti ja lõi vastu parrast või sõitsime mõnele meres triivivale asjale otsa. Saatsin vanemtüüri vööri kontrollima, ega vett ei tule. Kohe kuulsin aga roolis oleva Pruuli häält, mis teatas, et vöörstaak on lekk. See oli kaunikesti kõhedust tekitav sõnum. Tormasin välja rooli ja pöörasin laeva allatuult, et vöörstaagilt pinge maha võtta, ja käivitasin igaks juhuks masina. Seejärel andsin käsu genua kokku rullida ja groot alla lasta, et selgust saada, milline on vigastus. Groodiga saadi kiiresti hakkama, aga genua rullrehv ei töötanud enam üldse. Lasksin eespurje, nii vähe kui seda lahti oli, kokku siduda. Oli selge, et vöörstaak on katkenud masti topi juurest ja et seda viga merel 8-pallise tuulega ei paranda. Lasksin vahestaaki foka tõsta ning panin laeva pakstaktuules kalda poole liikuma.

      Seejärel läksin kaarti uurima, et selgitada välja võimalik hädasadam. Näis, et peame kogu suure vaevaga vastutuult pressitud kõrguse kaotama ja minema Saksamaale Borkumi sadamasse. Asi oli osalt ka selles, et mul polnud varuks kõigi Põhjamere sadamate sissesõidukaarte, Borkumi kaart aga oli olemas. Laev avariikursil, andsin VHF-iga eetrisse ohutusteate Securite kõigile laevadele. Teatasin oma asukoha, kursi ja kiiruse ning hoiatasin, et olen piiratud manööverdamisvõimega. Ei läinud kaua, kui raadio teel kutsus meid eetrisse Hollandi rannavalve ja pakkus abi. Tänasin ja ütlesin, et tuleme toime ning teatame, kui peaks abi tarvis olema. Ühtlasi küsisin, kas on võimalik saada lootsi sissesõiduks Harlingeni, kuhu viib pikk ja käänuline faarvaater. Jaatav vastus andis võimaluse kurssi muuta ning nüüd oli hädasadam umbes 60 miili kaugusel.”

      Kõige ohtlikum selle juhtumi juures oli aeg, mil vöörstaak oli purunenud, aga purjed veel üleval. Kui siis oleks tuul tõusnud ja laine kerkinud, oleks võinud tekkida oht, et mast ei oleks pingele vastu pidanud ja oleks murdunud. Vöörstaagi purunemise põhjused olid tema vales paigaldamises ning Finngulf kompenseeris meile kulud, mis uue staagi saamiseks tegime. Meie süüdistasime õnnetuses muidugi läti brändit, mis Neptunile ilmselt ei meeldinud.

      Pärast tormist Põhjamerd oli Harlingeni Põhjasadamasse sissesõit, milles meid aitas Hollandi rannavalve vabatahtlik loots, kui saabumine muinasjutulinna. Juba rannikule lähenemine Lääne-Friisi kõrgete liivakallastega saarte Terschellingi, Vlielandi, Amelandi, Schiermonnikoogi ja Rottumeroogi vahelt andis vettinud ja vöörstaagita meremeestele omalaadse kindlustunde – kui selline asi juhtuma pidi, siis hea, et see just siin juhtus.

      Ja Harlingen – 20 000 elanikku, madalad majad kanalite ääres, kirikukellade helin ja traditsioonilised külgsvertidega purjelaevad. Ning muidugi kanalid, mida mööda on võimalik sõita paatidega ja kus talvel korraldatakse kuulsaid uisumaratone. Saime kaikoha päris kesklinna, jalakäijate promenaadi veerde. Imposantsed purjekad tõid muidugi kohe meelde Hollandi kui maailmariigi kõrgajad, mil Hollandi Ida-India Kompanii tegi pikki kaubareise lõunamaadesse.

      Friisi põllumeeste asujälgi on hinnatud 2500 aastat vanaks. Hollandlased võtsid Lääne-Friisimaa oma võimu alla 11. sajandil ja Kesk-Friisimaa 16. sajandil. Friisi keele saatusest ja staatusest leidis Kaido palju tähelepanuväärset. See germaani keelte hulka kuuluv keelekild püsib tänini elus, teda õpetatakse kooliski, ilmuvad kirjandusteosed. Aga vajab edasikestmiseks Võru Instituudi laadse Fryske Akademy moraalset toetust. Harlingenis avastasin muuhulgas sellise lingvistilise kurioosumi, et Kaido, kes laevas muidu ikka eesti keeles kõneles, arvas, et Friisimaa koerad saavad tast paremini aru, kui suhelda võru keeles. Selgus, et Kaido räägib kõikide maailma koertega võru keelt.

      Harlingen ei jäänud meile mitte ainult hädasadamaks. Teisele tüürimehele Tiit Riisalole ja tema kaasale Signele sai Harlingenist ka abielusadam. 6. novembril registreeris Eesti Vabariigi konsul Lauri Bambus Lennuki pardal Tiidu ja Signe abielu. Ei tea, et mõnel Eesti jahtlaeval varem sellist tseremooniat ette oleks tulnud. Tegelikult oli noortel plaan abielluda Inglismaal, aga vöörstaak tegi nende kavadesse oma korrektiivid ja pruut lendas kibekähku Hollandisse. Nii oli nüüd meeskond kenasti laevatekil rivis, alus lipuehtes, olime poest leidnud ka Mendelssohni pulmamarsi ja Mart ning EV suursaadik Brüsselis (kes meeleoluka õhtu käigus muutus me kõnepruugis Brüsseli-kutiks) Sulev Kannike ütlesid õnnitluskõnet. Õhtu jätkus kohalikus kalarestoranis, kus muidu oli kõik nagu pulmadele kohane, ainult et kelner ei suutnud kuidagi aru saada, et me tellisime lauda ka mõned pudelid vodkat, ja tõi meile järjekindlalt pudelitega water’it. Kummaline eurooplane pidas me tõsimeelseid selgitusi naljaks ja tassis aga uusi veepudeleid lauda. Karm diplomaatiline sekkumine päästis lõpuks olukorra.

      Noorpaari mesinädalad jäid paraku lühikeseks, sest me olime oma reisiga alles nõnda alguses, et kauged maad ja mered tõmbasid Lennukit kiirustades enda poole. Ja ilmaprognoosid Põhjamere jaoks läksid järjest kehvemaks. Kaugemale siit! Mõne nädala pärast algasidki Euroopas „sajandi tormid”, mis said nime Lothar. Hukkus 130 inimest, tuule kiiruseks mõõdeti kohati 210 km/h. Belgias ja Prantsusmaal olid suured üleujutused, Austrias lumelaviinid. Läti katamaraan Kaupo, kes alustas ümbermaailmareisi meist veidi hiljem, jäi nende tormide kätte ning pidi oma maailmareisikavu oluliselt ümber tegema.

      Loe lisaks:

      Nils G. СКАЧАТЬ