Eesti lipp ümber palli. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keegi ei või pisendada Ahto Valteri saavutusi, milles polnud toona maailma mastaabis enam küll midagi täiesti erakorralist, tähelepanuväärset aga siiski. Ja vaieldamatult on Ahto Valter Eesti avamerepurjetaja number üks.

      Eestlased on läbi ajaloo olnud tublid võistluspurjetajad. Olümpiaregattidel on eestlased osalenud alates 1912. aastast, medaleid on võitnud Nikolai Veškin, William von Wirén, Georg Andreas Faehlmann, Eberhard Vogdt, Aleksandr Tšutšelov, Nikolai Poljakov, Toomas ja Tõnu Tõniste.

      Mainekal Whitbreadi (uue nimega The Volvo Ocean Race) regatil on Soome meeskonna koosseisus võistelnud ka Alar Volmer (1989). Eestlased on sõitnud Cutty Sarki regatti (esmakordselt Tiit Nõu juhtimisel 1982), mis 1992 hõlmas ka Tallinna. Samuti on eestlased, teiste hulgas ka meie tüürimees Meelis, mitmel korral osalenud ühel Euroopa suurimal regatil, ümber Gotlandi saare toimuval võidukihutamisel Gotland Runt.

      Märkimist väärivad ka paljud eestlased, kes on silmapaistvaid tulemusi saavutanud jääpurjetamises ning kellest mitmed on olnud ka edukad purjetajad: Erik von Holst, Ain Vilde, Mati Kuulmann, Tiit Haagma, Endel ja Vaiko Vooremaa jt.

      Seega, vaadates kas või eelnevat väga põgusat ja pealiskaudset taustülevaadet, on Eestil olemas põlised meretraditsioonid ja nende väärikad jätkajad tänapäeval. Nende traditsioonide edasikandmine ja elavdamine on vaieldamatult südamelähedane väga paljudele oma igapäevatöö või hobi või lihtsalt passiivse huvi kaudu merega kokku puutuvatele inimestele. Eestis on väga palju häid olümpiapurjetajaid. Kuigi väga pikka aega olid kaugpurjetamises eneseteostamise võimalused rohkem kui piiratud, on Eestis päris palju häid avameresõitjaid. Ja kahtluseta on Eestis väga palju häid inimesi, kellest mitmed on ka purjetajad ning sobiksid oma iseloomu- ning füüsiliste omaduste poolest sõitma ümber maailma. Miks sõitis sedakorda just see meeskond?

      Sel lihtsal põhjusel, et meeskonda komplekteerides ei pannud me kokku Eesti avamerepurjetamise koondist, vaid mehi, kes omavahel klapiksid, üksteist täiendaksid ja oleksid võimelised ühtse meeskonnana kodust kaugel, suurtel avarustel, aga väikeses ruumis töötama. Me ei valinud ohvitsere aurahade ja madruseid musklite järgi.

      „Missugune on hea meeskond ümbermaailmareisiks?” küsisin kunagi projekti algfaasis psühholoog Tõnis Arrolt.

      „Muidugi selline, mis endale võetud ülesandega toime tuleb,” vastas Tõnis. „See ei ole võimalik, kui meeskonnaliikmetel ei ole hea koos olla. Koos peab hea olema pärast seda, kui piiratud territooriumil on veedetud ka kaheksa või kaheksateist kuud. Niisuguse olukorra saavutamiseks on põhimõtteliselt kaks võimalust – meeskonna hoolikas valik või meeskonna koostöövõime asjatundlik treenimine ja arendamine. Inimeste valik peaks tagama selle, et meeskonnaliikmete hulka satuvad inimesed, kelle isikuomadused, hoiakud ja väärtused ees ootava ülesande jaoks ja omavahel hästi sobivad, ja ei satu neid, kellel oleks teiste meeskonnaliikmetega oluliselt vastuolulisi omadusi. Meeskonna treening peaks aga inimeste omavahel halvasti sobivad konarused maha lihvima või nendest ülesaamiseks mingid kompensatsioonimehhanismid looma.”

      Et püüda võimalikke ettetulevaid keerulisi olukordi prognoosida ja üksteist inimestena veelgi paremini tundma õppida, kutsusime Tõnise, muu hulgas ka purjetaja ja Lennuki hilisema vahetusmadruse, appi meie meeskonda treenima. Lisaks vestlustele, testidele ja muule moodsale psühholoogiale mõtles Tõnis koos Meegomäe Kaitseväe Lahingukooli ülema kapten Raivo Tammega välja lihtsa, aga väga efektiivse triki. 1999. aasta talvel veeti meid Lõuna-Eesti metsadesse, anti suusad, laoti selga mitukümmend kilo varustust ja kästi minna maailma, st Munamäge vallutama. Asetades meid nii füüsiliselt (külm, rasked kandamid, pikad päevateekonnad, ööbimine lumehangedesse püstitatud telkides) kui ka vaimselt (Mart näiteks polnud kunagi Munamäel käinud; meie teadmatus matka sihtpunkti ja eesmärkide osas) ekstreemsesse olukorda, pidid avalduma meie võimed meeskonnatööks.

      Tõnis ise kirjeldas meiega tehtut nii:

      „Iga väike inimgrupp on arenev kooslus. Kõrgeimale arengutasemele – niinimetatud koostööfaasi – jõudnud grupile on iseloomulik aus ja avatud suhtlemine liikmete vahel, oma rollide ja ülesannete põhjalik teadmine-tundmine, üksteise nõrkuste teadmine ja arvestamine, isiklike inimestevaheliste ebasümpaatiate vähesus ja nende minimaalne mõju ühiste ülesannete lahendamisele, vaidluste vähesus või puudumine, kiire ja valutu jõudmine vajalike otsusteni. Veidi enne seda, kui Lennuki teekond oli jõudnud poole peale, leidsin ma vahetusmadrusena meeskonnaga liitudes eest just niisuguse grupi. Kuidas sinna jõuti?

      Grupis on alguses erinevad inimesed, kes kõik üksteist ühtmoodi ei tunne. Väikeste gruppide uurijad kinnitavad, et enamik gruppe ei jõuagi kunagi koostööfaasi, vaid hoopis lagunevad enne ära. Tutvumis- või formeerumisfaasis tulevad inimesed kokku, määratlevad eesmärgid ja rollid, saavad üksteisega tuttavaks. Sel perioodil tunnevad kõik mõningast sisemist ebakindlust, mida eelistatakse mitte välja näidata. Ebamugavuse ja segaduse tunne surutakse alla, keegi ei tea veel täpselt, mis inimestega tegemist on, mida teistelt oodata või mida teised sinust tahavad ja mõtlevad.

      Niisuguses situatsioonis olime 1998. aasta veebruaris. Meeskonna tuumiku moodustas üksteisega erinevate tutvusja sõprussidemetega tugevalt läbipõimunud nelik – kaks Tiitu, Mart ja Margus. Lisandus kaks uut inimest, kes kumbki ei tundnud kõiki ülejäänuid või, täpsemalt öeldes, tundis lähemalt vaid ühte neljast. Vanemtüürimees Aarne tundis rohkem (kuigi ka mitte väga lähedalt) kapten Marti, madrus Kaido aga oli madrus Tiidu vana sõber ja võitluskaaslane, tundmata ülejäänud meeskonnast eelnevalt kedagi teist. Nii oli võtmeküsimuseks see, kuidas need kaks „väljaspoololijat” meeskonnaga kiiresti kokku sulatada. Huvitav on märkida, et nende kahe inimese taust ees ootava ülesande suhtes oli risti vastupidine. Aarne oli kogenud meresõitja, Kaido seevastu paadunud maarott, kes polnud varem purjejahi tekile jalagagi saanud. Üks teine erinevus oli veel – Kaido oli vana matkasell, Aarne aga kogenud jahtkapten. Tõlkigem – Kaido oli kogenud meeskonnaliige, Aarne aga harjunud olema a ja o, otsustaja ja määraja.

      Meeskondade treenimisel pannakse inimesed mingisse olukorda, kus neil piiratud aja jooksul ja mitmesugustes pingelistes olukordades tuleb omavahel suhelda ja mitmesuguseid ühistegutsemist eeldavaid ülesandeid lahendada. Ideaaljuhul jäetakse meeskond muust maailmast spetsialistide vaatluse all iseendaga olema nädalateks või kuudeks. Meil selleks aega ei olnud, lisaks järjest enam konkretiseeruvale reisiplaanile oli kõigil veel oma elu ja töö, mis ärasõiduks valmistumise taustal mitte vähem, vaid pigem rohkem aega tõotas nõuda. Arusaadavalt oli plaanis suvine purjetamine, mis nii meeskonna kui laeva valmisolekut testima ja tõstma määratud. Enne seda oli aga vaja midagi, mis käivitaks meeskonna kui psühholoogilise grupi arengu. Arutasin asja tollase Kaitseväe Lahingukooli ülema kapten Raivo Tammega, kes ootuspäraselt sai probleemist lennult aru. Kaitseväe ohvitseride väljaõpe ongi ju tegelikult väga suures ulatuses juhtimistreening, koolitus selleks, kuidas rasketes oludes meeskonnaga taktikalisi ülesandeid lahendada. Rääkisime Raivo Tammega asjast mõned korrad ja leppisime kokku sobiva pika nädalavahetuse, mil kogu meeskonnaga Meegomäele lahingukooli pidime tulema. Kapten Tamm valmistas oma abilistega ette täielikus sõjaväevarustuses rännaku ümbritseval maastikul. Täisvarustus tähendas paarkümmend kilo ebamugavat (ja tegelikult rännakul mittevajalikku) kola mehe kohta (seljakott, katelok, automaat) ja veel paarkümmend kilo kogu meeskonna peale, mida pidi kandma kordamööda (ahi, dessanttelk). Plaan oli tekitada lühikese ajaga (3 päeva) füüsilise ja vaimse kurnatuse seisund, mis peaks looma soodsa fooni võimalike meeskonnasiseste pingete ja konfliktiallikate avaldumiseks. Üldiseks rännakuülesandeks oli leida kaardi ja kompassi järgi maastikul teatud punktid. Kontrollpunktides ootasid lahingukooli ohvitserid, kelle juhendamisel tuli meeskonnal lahendada ühistegutsemist ja füüsilist pingutust nõudvaid ülesandeid. Elukutselistele maaväelastele tundus ümbermaailmareis 44-jalasel purjekal suhteliselt ränga ettevõtmisena, mistõttu ootused meeskonna füüsilisele valmisolekule olid mõnevõrra liialdatud. Nii oli kavandatud kogu distantsi pikkuseks suhteliselt vahelduval maastikul (mäed, СКАЧАТЬ