Eesti lipp ümber palli. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ TRÜKI EESSÕNA

      Eile lõpetasin paar nädalat kestnud vahetusmadruse kohustused ümber maailma seilaval katamaraanil Nordea. Tänavu saab kümme aastat, kui lõpetasime oma ümbermaailmareisi jahtlaeval Lennuk. Selle kümne aastaga on toimunud mõndagi nii maailmameredel kui ka toonaste meremeeste peas ja hinges. Kindlasti vaatame praegu mõnevõrra teise pilguga tagasi ka oma tollasele merereisile. Täna kirjutatud raamat oleks kahtluseta teistsugune kui see, mis valmis reisi vältel ja vahetult pärast seda. Võib-olla kirjutaksime nüüd selgemini lahti seda, kui servakese peal oli meeskonna kokkujäämine, kui arutluse all oli Antarktikasse suundumine. Võib-olla oskaksime ja tahaksime paremini analüüsida vanemtüürimees Aarne lahkumist. Võibolla suudaksime nüüd vaadata sügavamalt ka seda, miks me sellele poolteist aastat kestnud reisile läksime ja millisena sealt tagasi tulime.

      Võib-olla keskenduksime üldse rohkem endi tunnetele ja läbielamistele kui merendus- ja kultuuriloole, mis täidab enamiku selle raamatu mahust. Ainet oleks veel päris mitme köite jaoks, tõdesin hiljuti oma reisipäevikuid üle lugedes. Aga selle taastrüki puhul oleme siiski piirdunud vaid mõnede lühendamiste ja mõne hädapärase kommentaariga, mis lugemisel abiks võiks olla.

      Olulisim muutus mu meelest on aga see, et Eestist on tõesti rannariigi asemel saamas mereriik. Väikelaevade sadamad Pirital, Pärnus, Haapsalus, Saaremaal ja mujal Eestis on täitunud moodsate aluste ja uute meremeestega. Pikale merereisile minek ei ole enam mingi eriline asi või saavutus. Merenduslikus mõttes on paljud asjad muutunud lihtsamaks, kindlamaks ja ohutumaks. Praegu sõidavad ümber maailma mehed, kes pole kunagi elus paberkaardile oma asukohta märkinud ega valli läbi põlevate peopesade lasknud. Selle töö teevad nende eest ära arvutid ja muud masinad. Aga kõik, kes merel, peavad ikkagi merd ja üksteist austama – see on suurimaid meretarkusi.

      1999. aastal kinkisid Evelin ja Toomas Hendrik Ilves Lennuki laevaarstile ingliskeelse käsiraamatu haigustest, mis võivad merel ette tulla. Teosesse kirjutatud pühendus lõppes sõnadega: „Andke see järgmistele edasi!” See teatmik on teinud lisaks Lennukile tiiru maailmale peale ka Hillar Kuke jahtlaeval Martha ning purjetab nüüd maailmameredel koos Nordeaga. Teel ümber maailma on ka esimene eestlasest soolopurjetaja Uku Randmaa.

      Kahel korral olen pärast Lennuki kojutulekut saanud veel suure mere tunnet kogeda. 2008. aastal Marthaga Vaiksel ookeanil seilates ja nüüd Nordea meeskonnaga Kariibi merel kaasas olles. See tunne algab juba sadamas, kui seisad, santsukott kail, ja küsid kaptenilt luba laeva astuda. See tunne kõditab su kurku ja tasakaalukeskust esimeste korralike lainete harjadel, teeb meele erguks ja ärevaks esimeste tormi-iilide tulekul. See erutus ja igatsus kauguste järele muutub magusaks koduigatsuseks, kui oled kaldast juba piisavalt kaugele saanud. See tunne päädib rahuliku mererutiiniga pikkadel ülesõitudel, kus paika loksuvad nii asjad kajutikappides kui omaenda peas.

      See tunne teeb haigeks mere järele.

Tiit PruuliPunta Canas 10. jaanuaril 2011

      SAATEKS

      Kord aastate möödudes saabub aeg,

      mil ookean ahelad vallandab ning

      uut mõõtmatut maad saab haarata pilk,

      piire avardab meri – Tethys – ja siis

      pole Ultima Thulegi maailma äär.

Seneca, „Medea” (värsid 375 jj)

      Selle oma tõlkekatke Seneca tragöödiast „Medea” saatis hellenist Jaan Unt kodusest Tartust Vaiksele ookeanile, jahtlaevale Lennuk, kes oli Eesti lipu all tegemas tiiru ümber maailma. Kaaskirjas, vastates me küsimustele Seneca kohta, seletas ta: „Seneca eeskujuks oli muidugi Euripidese „Medeia”, kuid selles midagi taolist pole. Hans Joachim Mette oma Pythease fragmentide väljaande eessõnas osutab ka nendele värssidele – motiivi lähteallikana (vahendajate kaudu) näeb ta meilegi südamelähedast Pytheast.”

      Ja sääl Vaiksel ookeanil, kusagil tuhat miili lähimast maalapist, avanes Lennuki teekonna viimane valtapuu, otsad hakkasid äkitsi kokpitti kokku jooksma: meie poisikeselikud maailmaavastused ja meresõidud inimkonna lapsepõlveaegadest, Pytheas ja Thule, Hõbevalge ja Lennuki sünnipaik Saaremaa, antiikmütoloogia suurim merejumalanna Tethys, tema esiema, Poseidoni tütar Thetis ja meie ümbermaailmareisi korraldav samanimeline purjetamisselts. Eesti kaugpurjetaja väike maailm oli saamas üheks osaks pisikese maakera suurest mereloost.

      Kuigi meile endile said selle reisi jooksul paljud keerulised asjad märksa selgemaks ja lihtsamaks, pidime siiski – olles läbi lugenud kümneid, kui mitte sadu köiteid merekirjandust – tõdema, et merest ja meresõidust on neetult raske midagi uut ja ainulaadset kirjutada. Alates loomise kolmandast päevast, hetkest, kui olid olemas maa ja meri, pole ju ookeanis just palju muutunud. Jah, Noa-aegsete puulaevade asemele on tulnud kiired plastist alused, alumiiniumi asemele on tulemas süsinik, lühilainejaamade asemele satelliitside, sekstandi asemel kasutatakse GPS-i, ruupori asemel VHF-i, kummeeritud kaluriülikondade asemel goretex’i, ja on palju muid taolisi komplitseeritud tehnilisi muutusi. Aga taevane töödejuhataja laseb ikka puhuda samasugustel tuultel, tormidel ja orkaanidel kui aegade alguseski, ja meremehe ürgset üksindust ei leevenda ei vedelkristallidest radariekraan ega teadmine automaatselt avanevast päästeparvest.

      Meie raamat ei ole päriselt ei reisikiri, ei purjetamisõpik, ei turismiteatmik. See on jahtlaeval Lennuk aastatel 1999–2001 toimunud reisi lugu, rõhuga merel, mis oli meie ümber nii ruumis kui ajas. Eks see raamat ole natuke selline nagu tema inspiratsiooniallikas – maailmameri – isegi: kord lihtne ja tüün, järgmisel hetkel tormlev ja hüplev ja arusaamatu. Eelkõige on järgnevad leheküljed mõeldud innustuseks neile, kes ihkavad, nagu meiegi, teada saada, mis on silmapiiri taga, ning tänuavalduseks neile, kes aitasid projekti „Eesti lipp ümber maailma” finantseerida, korraldada, kes meile kaasa elasid ja head soovisid.

      Sel raamatul pole autorit. Siia on koondatud pilte, mõtteid ja arvamusi, mis pea pooleteise aasta jooksul kõlasid jahtlaeva Lennuk salongis, kambüüsis, kajuteis, tekil. Kolmel ookeanil, 21 riigis, ligi 50 sadamas ning ankrupaigas. Siin on kasutatud kapten Mart Saarso poolt täidetud laeva logiraamatut ja tema märkmeid ajakirjas Eesti Loodus, Mardi ja esimese tüürimehe Meelis Saarlaiu vanu merelugusid, Aarne Tuisu ja madrus Kaido Kama reisikirju Lääne Elus ja Võrumaa Teatajas, teise tüürimehe Tiit Riisalo päevikuid ja tema ning teistegi sissekandeid meie koduleheküljele Internetis (www.lennuk.ee), kolmanda tüürimehe Margus Kasteheina kirju kodustele, nimetatute kui ka paljude vahetusmeeste intervjuusid ja artikleid Eesti Päevalehes, Eesti Ekspressis, Äripäevas, Postimehes, Oma Saares, Pärnu Postimehes, Õhtulehes, Sõnumilehes, Meremehes ja muudeski meediakanaleis.

      Kogu seda materjali pidi keegi süstematiseerima, valima ja sellest vähemalt toimetajale lugemiskõlbliku tooriku koostama. Selle mehe nimetasime me Kokkukirjutajaks. Meeskond püstitas Kokkukirjutajale järgmise ülesande: anda sündmustest laias laastus tõepärane, aga samas positiivse-heroistliku hoiakuga üldpilt. Nii ei kirjuta me Marguse soovil, et vältida tema hilisemat ahistamist koduses köögis, sellest, et ta oskab hästi süüa teha. Jutustusest jääb välja lõbus episood, kuidas madrus Pruuli esines Mar del Plata hooramajas filipiinlasest laevakokana. Me ei peatu pikemalt Mardi murel, kui ta kohtus Tšiili senaatoritega, et ega ta Moment-liimiga kokkulapitud esinduskingade tallad ära ei lagune. Kahjuks ei saa lugeja midagi teada ka tüürimees Riisalo ja madrus Halleri kahepäevastest seiklustest Valparaísos ega sellest, miks kantsler Tarand liikus südasuvise Salvadori tänavail, purjetamiskindad käes. Hämaraks jäägu ka lugu Aarne solistikarjäärist, taustaks jõululaule hõiskav neegrilaste laulukoor. Ja kui keegi küsib, siis me eitame, et Kaido kihutas hobusel mööda Samboromboni väljasid, seal, kus igal pühapäeval laata peetakse.

      Samuti soovitati Kokkukirjutajal juhinduda meretaguse reisimehe Ülo Tuuliku õpetusest, et „kui eestlane kirjutab reisikirja, peab ta ilmtingimata näitama, et issand jumal teda vaimuvalgusest ilma pole jätnud. Mõned tsiteerimised, paar võõrkeelset lauset ning kaks-kolm kauget romantilist nime, rohkem pole taiplikule lugejale vajagi.”

      Ühtlasi otsustas meeskond, demonstreerimaks suurepärast ühisvaimu, et kui ses teoses СКАЧАТЬ