.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastu maad. Mehed olid natuke aega jahmunult vait, aga kui ma pimedas riideribade otste järele kobama hakkasin, järgnesid uued kommentaarid minu keelepruugi kohta.

      „Kuule Dougal, äkki me peaks preilna püha Anna õdede juurde viima,” pakkus üks teel kükitavatest heledama näolapiga figuuridest. „Ma põle ranna äärest tulekust saadik Jamie suust ainsatki vandumist kuulnud, ja tema suuvärk oli varemalt ometi selline, et pani meremehe punastama. Neli kuud kloostris on talle mõjunud. Sa ei võta vist Issanda nimegi enam ilmaasjata suhu, on nii, poja?”

      „Ega sina ka ei võtaks, kui sa iga sellise korra eest peaks öösel karistuseks kolm tundi kivist kabelipõrandal lamama, veebruarikuus ja ainult särgi väel,” kostis mu haige.

      Mehed pahvatasid naerma ja Jamie jätkas: „Karistus oli tegelikult kaks tundi, aga kolmas kulus pärast ülessaamisele; ma arvasin, et mu… ee, et ma olen põrandakivide külge kinni külmanud, aga selgus, et olin lihtsalt kange.”

      Ta tundis ennast silmanähtavalt paremini. Ma ei suutnud muigamata jätta, kuid jätkasin sellegipoolest kindlalt: „Ole tasa, või ma teen sulle haiget.” Ta puudutas kergelt sidet ja ma lõin talle näpu pihta.

      „Ähvardad, jah?” aasis ta häbematult. „Pärast seda, kui ma olen sinuga oma viskit jaganud?!”

      Nahkplasku lõpetas tiiru meeste keskel. Dougal põlvitas mu kõrvale maha ja kallutas selle ettevaatlikult haige suu juurde. Üles pahvatas toore puskari teravat suitsust haisu ja ma asetasin käe keelavalt plaskule.

      „Rohkem ei tohi,” ütlesin ma. „Ta vajab teed või äärmisel juhul lihtsalt vett, mitte alkoholi.”

      Mulle vähimatki tähelepanu pööramata tõmbas Dougal plasku mu käest ära ja valas patsiendi kurku mehise lonksu vängelõhnalist vedelikku, nii et too köhima hakkas. Dougal ootas, kuni lamaja hingamise tagasi sai ja asus uuesti plaskut kallutama.

      „Jätke järele!” ütlesin ma ja sirutasin käe viski järele. „Kas te tahate ta nii täis joota, et ta enam püsti ei seisa?”

      Mind lükati küünarnukiga jõhkralt kõrvale.

      „Väike jonnakas mõrd, mis?” ütles Jamie toonil, nagu teeks see talle nalja.

      „Tegele oma asjadega, naine,” käsutas Dougal. „Meil on täna öösel veel pikk tee ees ja tal on vaja iga viimast kui jõuraasu, mis see jook talle anda võib.”

      Niipea kui side seotud sai, püüdis noormees ennast istuli ajada. Lükkasin ta selili ja panin põlve rinnale, et ta paigal püsiks. „Sa eitohi liigutada,” ütlesin ma vihaselt. Haarasin Dougali kildihõlmast kinni ja tõmbasin järsult, nii et ta pidi tagasi mu kõrvale põlvitama.

      „Vaadake seda,” teatasin oma parimal rindeõe toonil. Patsatasin äravisatud nätske särgikänkra talle kätte ja ta heitis selle vastikushüüatusega eemale.

      Võtsin ta käe ja panin patsiendi õlale. „Ja vaadake seda. Mingi terariist on otse läbi trapetslihase läinud.”

      „Tääk,” täpsustas patsient abivalmilt.

      „Ah tääk!” hüüatasin. „Ja miks sa mulle ei öelnud?”

      Ta hakkas õlgu kehitama, kuid jättis vaikse valuoige saatel sealsamas järele. „Tundsin, et läks sisse, aga ei saanud aru, kui hullusti; see ei teinud väga haiget.”

      „Aga nüüd teeb?”

      „Teeb,” vastas ta lihtsalt.

      „Väga hea,” kostsin, juba täiesti endast väljas. „See on sulle paras. Võib-olla see õpetab sulle, et väljas ringikolamine, noorte naiste röövimine ja inimeste t-tapmine ja…” Olin nutma puhkemas, tundsin ennast naeruväärselt ja vaikisin, püüdes enesevalitsust säilitada.

      Dougali oli see vestlus kärsituks muutnud. „Ühesõnaga, kas sa saad ühe jala ühele ja teise jala teisele poole hobust panna?”

      „Ta ei tohi kusagile minna!” protesteerisin nördinult. „Ta peaks haiglas olema. Päris kindlasti ei saa ta…”

      Nagu tavaliselt, ei pööratud mu protestidele mingit tähelepanu.

      „Kas sa suudad ratsutada?” küsis Dougal uuesti.

      „Jah, kui te preilna mu rinna pealt ära võtate ja mulle puhta särgi annate.”

      4

      Saabun lossi

      Ülejäänud osa teekonnast möödus sündmustevaeselt, kui nimetada sündmustevaeseks olukorda, kus sul tuleb hambuni relvastatud ja kiltidesse rõivastatud meeste seltskonnas ning haavatuga sadulat jagades öösel viisteist miili läbi karmi, sageli ilma igasuguse teeta maastiku ratsutada. Kuid vähemalt ei sattunud me teeröövlitele, meid ei tülitanud metsloomad ega sadanud ka vihma. Nende standardite kohaselt, millega ma juba harjuma hakkasin, oli teekond igavavõitu.

      Koit hakkas uduse rabamaastiku kohale heledamaid laike ja valgusvihke heitma. Taamal terendas meie sihtpunkt – heledama halli taustal välja joonistuv võimas tume kivikogum.

      Ümbrus ei olnud enam vaikne ega väljasurnud. Lossi suunas liikus kehvalt rõivastatud inimeste hõre voog. Nad tõmbusid kitsa teeraja serva, et lasta ratsudel mööda traavida, ja vahtisid suurisilmi mu võõrapärasena tunduvat rõivastust.

      Udu oli paks, mis polnud üllatav, kuid valgust pääses siiski nii palju läbi, et võis näha lossi eest läbi voolava ja veerand miili kaugusel ähmaselt läigatavasse järve suubuva jõekese kohale kummarduvat kivisilda.

      Loss ise oli rohmakas ja kompaktse kujuga. Ei mingeid ilutornikesi ega sakilisi müüriservi. Pigem nagu paksude seinte ja kõrgel asuvate kitsaste akendega üüratu kindlustatud maja. Siledate katusekivide keskelt sirutus üles mitu tossavat korstnaotsikut, andes oma panuse hallide värvitoonide küllusse.

      Lossivärav oli küllalt lai, et kaks vankrit kõrvuti läbi mahuks. Võin seda kõhklematult kinnitada, sest kui me sillale jõudsime, toimuski parajasti just selline asi. Ühel härjavankril olid vaadid, teisel koorem heinu. Meie väike kavalkaad jäi sillale passima, oodates kannatamatult, mil vankrid oma keerulise sisenemisprotseduuriga ühele poole saavad.

      Kui ratsud üle sisehoovi märjast libedate sillutisekivide klobistasid, riskisin küsimuse esitada. Sellest saadik, kui ma ta õla teeservas kiirustades uuesti kinni sidusin, ei olnud ma oma eskortijale sõnagi öelnud. Ka tema vaikis, välja arvatud mõni juhuslik vastumeelne mühatus, kui hobuse valesamm teda järsult loksutas.

      „Kus me oleme?” kraaksatasin ma, hääl külmast ja pikast vaikimisest kare.

      „Leochi kantsi juures,” vastas ta napilt.

      Leochi loss. Nojah, nüüd ma vähemalt teadsin, kus ma olen. Senini olin ma Leochi lossi tundnud maaliliste varemetena umbes kolmkümmend miili Bargrennanist põhjas. Praegu oli ta tunduvalt maalilisem, eriti tänu kantsi müüride ääres tuhnivatele sigadele ja avatud kanalisatsiooni läbitungivale lehale. Hakkasin järk-järgult nõustuma ilmvõimatu mõttega, et olen sattunud nii umbes 18. sajandisse.

      Ma olin kindel, et hoolimata pommilehtritest ei saanud 1945. aasta Šotimaal leiduda sellist räppa ja segadust. Ja Šotimaal me kahtlemata olime, inimeste kõnepruuk ei jätnud võimalust selles kahelda.

      „Hei, Dougal,” СКАЧАТЬ