Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leida. Ta võttis mu käest uuesti tugevasti kinni ja me hakkasime tee poole liikuma.

      Jamie hoidis kindlalt mul käest, tõmmates mind püstakile, kui ma üle kivide ja puhmaste ronides tasakaalu kaotasin. Ise kõndis ta nii, nagu oleks konarlik nõmm sillutatud tee ja taevas säraks päike. Tal on kassisilmad, mõtlesin ma hapult; kindel see, kuidas ta muidu mind pimedas üles nuuskida oskas.

      Nagu lubatud, ootasid ülejäänud mehed koos hobustega meid läheduses. Nähtavasti polnud keegi surma ega haavata saanud, sest kõik olid kohal. Ebaväärika rapsimise saatel üles roninud, sopsatasin ma tagasi sadulasse. Mu pea müksas kogemata Jamie haiget õlga, mis pani ta kähinal õhku ahmima.

      Olin kinnivõtmise üle pahane ja ühtlasi oli mul kahju, et olin talle haiget teinud. Püüdsin seda varjata teeseldud üliagarusega.

      „See on sulle paras, kui sa niimoodi ringi möllad ning kivide ja põõsaste vahel tagaajamisi korraldad. Ütlesin sulle, et õlga ei tohi liigutada. Nüüd on sul seal kindlasti lihaserebendid ja verevalumid.”

      Minu pragamine paistis talle meeldivat. „No ega mul palju valida ei olnud. Kui ma poleks õlga liigutanud, siis ma poleks kunagi enam üldse liigutanud. Ühe käega saan jagu ühest punakuuest, võib-olla ka kahest,” ütles ta pisut praalivalt, „aga mitte kolmest.”

      „Pealegi,” ütles ta mind oma verest läbiimbunud särgi vastu tõmmates, „sa saad ta jälle korda sättida, kui me kohale jõuame.”

      „Nii arvad sina,” vastasin jahedalt, ennast kleepuvast riidekangast eemale nügides. Ta müksas hobust ja me hakkasime taas liikuma. Mehed olid lahingust üliheas tujus, neil jätkus naeru ja nalja. Minu väiksele panusele, mis seisnes varitsuse eest hoiatamises, langes osaks palju kiitust ja minu auks öeldi mõnigi toost, kui mehed oma kaasavõetud plaskusid tõstsid.

      Jooki pakuti mullegi, kuid esialgu keeldusin ma põhjendusega, et mul on ka kainest peast raske sadulas püsida. Meeste jutust taipasin, et tegemist oli olnud väikese, umbes kümnemehelise, musketite ja saablitega relvastatud Inglise sõdurite patrullsalgaga.

      Keegi ulatas plasku Jamiele ja kui ta jõi, tungis mulle ninna terav, suitsusegune viskilehk. Mul ei olnud janu, kuid õrn meelõhn meenutas mulle, et ma olen juba pikemat aega täiesti söömata. Mu magu tegi sellise hoolimatuse peale piinlikult valju krooksu.

      „Kuule, Jamie-poiss! Kõht tühi, mis? Või on sul mõni torupill kaasas?” hõikas Rupert, pidades teda heli tekitajaks.

      „Nälg on nii suur, et võiks need paar torupilli kinni pista,” vastas Jamie, võttes häbi viisakalt enda kanda. Hetk hiljem sirutus käsi koos nahkplaskuga uuesti mu nina ette.

      „Võta õige üks väike lonks,” sosistas ta. „Kõhtu see ei täida, aga siis unustad nälja ära.”

      Ja peale nälja veel palju muudki, lootsin ma. Tõstsin plasku huulile ja kummutasin.

      Minu eskortijal oli õigus. Viski süütas mu kõhus väikese, sooja ja mõnusa tule, mis nüristas näljatunnet. Läbisime vahejuhtumiteta mitu miili, hoides kordamööda ratsmeid ja viskiplaskut. Kuid ühe lagunenud maja juures hakkas Jamie korraga õhku ahmima. Meie habras tasakaal, mis siiani oli seisnenud ühtlases kõikumises, muutus äkitselt jõnkslevaks. Olin segaduses: kui mina ei olnud purjus, siis tema ammugi mitte.

      „Seis! Tulge appi!” kisendasin. „Ta kukub!” Mulle meenus minu viimane ettekavatsemata laskumine hobuse seljast ja mul polnud mingit soovi seda korrata.

      Tumedad varjud pöördusid ringi ja kogunesid äreva pomina saatel meie ümber. Jamie vajus, pea ees, nagu jahukott, maandudes õnneks kellegi käte vahel. Kuniks ma hobuse seljast maha ronisin, hüppasid teised mehed sadulast ja panid Jamie maha.

      „Ta hingab,” ütles üks.

      „Sellest on tõesti palju abi,” nähvasin, otsides meeleheitlikult käsikaudu pulssi. Lõpuks leidsin, see oli kiire, kuid üsna tugev. Panin käe rinnale ja kõrva suu juurde ning tundsin korrapärast kerkimist ja langemist; ahmivat tooni oli vähem. Ajasin end püsti.

      „Ma arvan, et ta lihtsalt minestas,” ütlesin ma. „Pange talle sadulakott jalge alla ja kui siin leidub vett, siis tooge.” Minu üllatuseks täideti need korraldused viivitamatult. See noor mees oli neile ilmselt oluline. Ta oigas ja avas silmad, mis olid tähevalgel nagu mustad augud. Nõrgas valguses meenutas ta nägu oma silmakoobaste ümber pingule tõmmatud nahaga surnupealuud.

      „Minuga on kõik korras,” ütles ta ja püüdis end istuli ajada. „Ainult veidi uimane.” Panin käe ta rinnale ja lükkasin ta tagasi pikali.

      „Lama vagusi,” käskisin teda. Tegin kompides kiire ülevaatuse, ajasin end siis põlvili ja pöördusin enda kohal kõrguva kogu poole, kes kasvu järgi otsustades pidi olema Dougal.

      „Kuulihaav on jälle veritsema hakanud ja siis on seda lollpead veel pussitatud ka. Ma arvan, et mitte tõsiselt, aga ta on kaotanud päris palju verd. Ta särk lirtsub verest, kuigi ma ei tea, kui palju sellest on tema oma. Tal on vaja puhkust ja rahu; me peame vähemalt kuni hommikuni siia laagrisse jääma.” Kogu tegi keelduva liigutuse.

      „Ei. Me oleme garnisoni tegevuspiiridest väljas küll, aga vahtkonda tuleb ikka karta. Meil on veel tubli viisteist miili minna.” Eristamatute näojoontega pea aeti kuklasse, mees heitis hindava pilgu tähtedele.

      „Vähemalt viis tundi, tõenäoliselt seitse. Me võime kinni pidada nii kaua, et sa saad rahulikult verejooksu kinni panna ja haava uuesti ära siduda, aga mitte palju kauem.”

      Asusin omaette pomisedes tööle, samal ajal kui Dougal tasasel häälel määras ühe mehe teele hobuste juurde valvet pidama. Ülejäänud lasid end lõdvaks, võtsid lonksu viskit ja ajasid vaikselt juttu. Tuhkrunäoline Murtagh tuli mulle appi, käristas linaribasid, tõi vett juurde ja kergitas patsienti, kui ma siduma hakkasin. Jamiel oli kõvasti keelatud end liigutada, ehkki ta pidevalt porises, et tal pole häda midagi.

      „Sul on häda küll ja veel, ja siin pole midagi imestada,” sisistasin oma hirmule ja ärritusele voli andes. „Milline idioot laseb end pussitada ja siis isegi ei pea kinni, et haavaga tegelda? Kas sa siis aru ei saanud, kui tugev see verejooks on? Täna õnne, et sa surnud ei ole, kui sa niimoodi ööd läbi mööda metsi ja mägesid ringi kihutad, laamendad ja võitled ja hobuse seljast alla kukud… püsi paigal, sa igavene lollakas.” Kunstsiidi- ja linaribad, millega ma toimetasin, olid pimedas vihaleajavalt halvasti näha. Nad libisesid ära ja kadusid näpu vahelt nagu väiksed kalakesed, kes valge kõhu välkudes tagasi vetesügavusse lipsavad. Külmast hoolimata tilkus higi mööda mu kaela alla. Lõpuks sain ühe otsa kinni seotud ja sirutasin käe teise poole, mis visalt patsiendi seljataha libises. „Tule nüüd tagasi, sa… oh sa kuradi-kuradi viimane värdjas!” Jamie oli ennast liigutanud ja esimene ots oli uuesti lahti tulnud.

      Hetkeks valitses rabatud vaikus. „Issa ristike,” ütles paks Rupert. „Ma pole elu sees kuuln’, et üks naine sedaviisi räägiks.”

      „Siis sa pole kokku trehvanud minu kalli tädi Griseliga,” sõnas kõigi naeruks teine hääl.

      „Naine, su mees peaks sul naha kuumaks parkima,” teatas karm hääl puu alt pimedusest. „Püha Paulus ütleb: „Naise asi on vaikida ja…””

      „Sina võid oma suumulgu kinni panna,” käratasin ma, higi üle näo voolamas, „ja püha Paulus samuti.” Pühkisin käisega üle otsaesise. „Keerake ta vasakule küljele. Ja kui sina,” ütlesin ma oma patsiendile, „kui sa sidumise ajal ainsamatki lihast liigutad, siis ma kägistan СКАЧАТЬ