Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

      „Tkk,” tegi ta meie ratsule, ajas selle salgajuhi võimsa kogu kõrvale ja rääkis tollega tasasel häälel gaeli keeles. Hobused läksid sammu.

      Juhi märguande peale tõmbusid Dougal, Jamie, Murtagh ja väike kiilaspea tagasi, ülejäänud kaks aga andsid kannuseid ja galopeerisid veerand miili kaugusel paremat kätt kõrguva kaljurünka suunas. Taevasse oli tõusnud poolkuu, mille valgus oli küllalt hele, et valgustada teeveeres kasvavate rõngaslillede lehti, kuid pimedad kaljulõhed võisid endas peita mida tahes.

      Niipea kui galopeerivad kogud kaljust möödusid, sähvatas kaljuõõnsusest musketituli. Otse mu selja tagant kõlas verdtarretav sõjahüüd ja meie hobune sööstis paigalt, nagu oleks teda terava oraga torgatud. Ühtäkki kihutasime, Murtagh ja too kolmas samuti, läbi kanarbiku kalju poole ning meie karjumine ja möirged panid ööõhu värisema.

      Hoidsin oma kalli elu nimel sadulakaarest kramplikult kinni. Korraga peatas Jamie ratsu ühe suure astelhernepõõsa juures, haaras mul ümber piha ja viskas mu tseremoonitsemata põõsasse. Hobune tegi järsu pöörde ja kappas jälle minema, et mööduda kaares kaljurünkast ja läheneda sellele lõunast. Jõudsin veel näha, kuidas ratsanik sadulas madalale kummardus ja siis kadusid nad mõlemad kalju varju. Kui ratsu endiselt galopeerides varjust uuesti välja ilmus, oli sadul tühi.

      Kaljupinda katsid pimedad õnarused; kuulsin hüüdeid ja üksikuid musketipauke, kuid ei saanud aru, kas kaljul paistev liikumine tuli meestest või olid need kõigest kaljupragudes juurdunud igerikud tammed.

      Ronisin põõsast vaevaliselt välja, noppides juustest ja kleidilt ogalise astelherne tükke. Lakkusin verele kriimustatud kätt ja mõtlesin, mida põrgut ma nüüd peaks tegema. Üks võimalus oli oodata, kuidas lõpeb lahing kalju juures. Kui šotlased võidavad või vähemalt ellu jäävad, tulevad nad mind ilmselt otsima. Kui nad kaotavad, võin inglaste juurde minna, kes aga võivad arvata, et kui ma juba koos šotlastega tulin, siis olen ma ka nende poolel. Nende poolel ürituses, millest mul aimugi ei olnud, kuid võttes arvesse meeste käitumist majakeses, oli neil kavas midagi, mis pidi inglastele väga ja väga vastukarva olema.

      Ehk oli selles tülis kõige targem poole valikut vältida. Nüüd ma vähemalt teadsin, kus ma olen, ja see tekitas võimaluse jõuda mõnda mulle tuttavasse linna või külla, isegi kui ma peaks kogu tee jala minema. Hakkasingi tee suunas minema, komistades lugematutele graniidikamakatele, mis olid aja jooksul Kikkahänna kalju küljest lahti murdunud.

      Kuuvalgus oli petlik; kuigi ma nägin maapinna iga üksikasja, puudus mul ruumitaju – madalad rohulibled ja püstjad kivinukid tundusid ühtviisi kõrged, pannes mind tobedalt kõrgelt üle olematute takistuste astuma ja samas varbaid vastu maapinnast üles kerkivaid kive ära lööma. Kõndisin nii kiiresti kui võimalik, kuulatades, ega seljatagant ei kosta tagaajajate hääli.

      Kui teele jõudsin, oli lahingukära kaugele jäänud. Mõistsin, et olen teel liiga hästi nähtav, ent kui tahtsin linna jõuda, pidin tee üldsuunda järgima. Mul polnud selles pimedas aimugi õigest suunast ja ma ei olnud Frankilt õppinud ka tähtede järgi orienteerumise kunsti. Frankile mõeldes oleksin tahtnud nutma hakata ja et sellest üle saada, hakkasin ma pärastlõunaseid sündmusi läbi mõtlema.

      See tundus võimatuna, kuid kõik nähtu osutas sellele, et viibin paigas, kus tänase päevani püsivad 18. sajandi lõpu kombed ja kestab tolleaegne poliitika. Oleksin seda pidanud mingiks suureks kostümeeritud etenduseks, kui poleks olnud Jamie-nimelise mehe vigastusi. Kui otsustada välimuse järgi, siis tolle haava oli tõepoolest tekitanud miski, mis väga meenutas musketikuuli. Ka majakeses viibinud meeste käitumine ei olnud mingi näitemäng. Need olid tõsised mehed ja nende pussnoad ning mõõgad olid päris.

      Kas võis see olla mõni isoleeritud enklaav, kus külarahvas perioodiliselt oma ajaloosündmusi uuesti läbi mängib? Olin midagi sellist kuulnud Saksamaa, kuid mitte Šotimaa kohta. Ja sa pole vist kunagi kuulnud ka näitlejatest, kes üksteist musketitest kõmmutavad, mis? hõikas üks ebamugav ratsionaalne ajusagar pilkavalt.

      Vaatasin oma asukoha määramiseks tagasi kalju poole, seejärel silmapiirile, ja veri tardus mu soontes. Ees ei paistnud mitte midagi peale okkalise, tähistaeva taustal läbitungimatult pimedana näiva männipadriku. Kuhu jäi Invernessi kuma? Kui see siin minu selja taga oli Kikkahänna kalju – ja ma teadsin, et oli –, siis pidi Inverness asuma vähem kui kolme miili kaugusel kagus. Selle maa pealt pidanuks linnatulede helendus taevalaotusel näha olema. Kui seal kuskil üldse on mõni Inverness.

      Väristasin ennast närviliselt ja panin käed külma kaitseks ümber keha. Isegi kui sekundiks oletada täiesti ilmvõimatut, nimelt et ma olen sattunud mingisse teise aega, oli Inverness ometigi seisnud oma kohal juba vähemalt kuussada aastat. Nii et ta pidi praegugi olema. Ainult et pime. Millest asjaolusid arvestades tuli järeldada, et linnas puudus elektrivalgus. Järjekordne killukene tõendusmaterjali, kui tarvis. Aga tõendusmaterjali õieti mille kohta?

      Pimedusest astus välja mingi kuju, kusjuures nii lähedalt, et ma talle peaaegu otsa põrkasin. Karjatust alla surudes üritasin jooksu pista, kuid suur kämmal haaras mul käsivarrest, takistades põgenemist.

      „Ärge peljake, preilna. Mina olen.”

      „Just seda ma kartsingi,” vastasin tõredalt, ehkki mulle oli tegelikult kergenduseks, et see on Jamie. Ma ei kartnudki nii väga teda, kui neid teisi, ehkki Jamie nägi välja täpselt sama ohtlik. Kuid ta oli noor, ilmselt minust nooremgi, nagu mulle tundus. Pealegi oli mul raske karta kedagi, keda ma äsja olin ravinud kui patsienti.

      „Ma loodan, et sa ei ole oma õlale liiga teinud,” sõnasin ma vanemõe noomival häälel. Kui suudan võtta piisavalt autoriteetse tooni, ehk saan siis teda veenda, et ta mul minna laseks?

      „Too kõks talle jah head just ei teinud,” tunnistas ta teise käega õlga masseerides.

      Sel hetkel astus ta kuuvalgusse ja ma nägin ta särgi rinnaesisel laia verelaiku. Arteriaalne verejooks, otsustasin. Aga kuidas ta siis üldse püsti püsib?

      „Sa oled haavatud!” hüüdsin ma. „Kas sa oled vana haava lahti tõmmanud või on see uus? Istu maha, las ma vaatan!” Tõukasin teda kivihunniku poole, mõeldes kiiruga läbi hädaolukorra protseduure välitingimustes. Ei mingit varustust peale selle, mis mul seljas oli. Sirutasin juba käe oma kombinee jäänuste poole, kavatsedes seda kasutada verejooksu peatamiseks, kui ta naerma hakkas.

      „Ärgen’d ehmatage, preilna. See pole minu veri. Ja pole teist nii palju ka,” lisas ta verest läbi imbunud kangast ettevaatlikult keha küljest lahti tõmmates.

      Tundsin iiveldust ja neelatasin. „Ahah,” sõnasin nõrgalt.

      „Dougal ja teised ootavad teel. Lähme.” Ta võttis mul käest, mis ei olnud niivõrd galantne žest kui käsk temaga kaasa minna. Otsustasin proovida ja surusin kannad maha.

      „Ei! Ma ei tule sinuga!”

      Ta jäi mu vastuhakust üllatunult seisma. „Tuled küll,” kostis ta. Mu keeldumine ei paistnud teda pahandavat; tegelikult paistis see talle isegi veidi nalja tegevat, et mul järjekordsele röövimisele vastuväiteid oli.

      „Ja mis siis, kui ei tule? Kas sa lõikad mu kõri läbi?” küsisin ma pealetükkivalt. Ta kaalutles hetke ja vastas rahulikult:

      „Ei, miks. Sa ei paista raske olevat. Kui sa ei tule ise, võtan ja viskan su üle õla. Tahad seda või?” Ta astus sammu minu poole ja ma taganesin kiirelt. Mul polnud mingit kahtlust, et hoolimata oma vigastustest seda ta ka teeb.

      „Ei! СКАЧАТЬ