.
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу - страница 18

Название:

Автор:

Издательство:

Жанр:

Серия:

isbn:

isbn:

СКАЧАТЬ sa ühe käega saad hobust juhtida?”

      „Jajaa.”

      „Tubli poiss. Säh,” viskas ta mulle riideräbala. „Seo haav kähku kinni. Me läheme kohe. Teie kaks, pange hobused valmis,” ütles ta nirginäo ja Ruperti poole pöördudes.

      Keerutasin räbalat vastumeelselt näpu vahel.

      „Ma ei saa seda kasutada,” nurisesin. „See on räpane.”

      Ilma et oleksin näinud tema liigutust, pigistas suur mees korraga mu õlga ja tema tumedad silmad olid tolli kaugusel minu omadest. „Otsekohe!” ütles ta.

      Vabastades õla, tõukas ta mu eemale, sammus ukse juurde ja kadus kahe kaaslase järel pimedusse. Üksjagu vapustatult asusin kuulihaava kinnisidumise kallale, nii hästi kui olukord võimaldas. Kasutada selleks räpast kaelasidet oli midagi, millega mu meditsiiniline koolitus nõustuda ei saanud. Maandasin oma segadust ja hirmu sellega, et asusin otsima midagi sobivamat ning pärast kaltsuhunniku kiiret ja tulemusteta läbivaatust võtsin kasutusele oma kombinee alumisest servast rebitud kunstsiidiribad. Kaugeltki mitte steriilne, kuid antud olukorras konkurentsitult puhtaim saadaolev materjal.

      Poisi linane särk oli vana ja kantud, kuid pidas veel ootamatult hästi vastu. Pisukese vaevanägemise järel sain ka ülejäänud käiseosa lahti kistud ja improviseerisin sellest kandesilmuse. Astusin oma eksprompt-kätetöö hindamiseks sammu tagasi ja põrkasin vastu suurt kasvu meest, kes oli minu kuulmata sisse astunud, et mu tegevust jälgida.

      Ta silmitses mu tööd heakskiitvalt. „Hästi tehtud, preilna. Tulge nüüd, me oleme valmis.”

      Dougal andis naisele mündi ja kiirustas mind hütist väljuma. Minu järel tuli ikka veel plassi näoga Jamie. Järilt tõusnuna osutus mu hoolealune üsna pikaks, olles mitu tolli pikem kui Dougal, kes ometi oli pikakasvuline mees.

      Musta habemega Rupert ja Murtagh hoidsid väljas valjastest kuut hobust, sosistades neile pimedas gaelikeelseid hellitussõnu. Kuud ei olnud, kuid tähevalgus peegeldus rakmete metallosadelt nagu elavhõbe. Vaatasin üles ja peaaegu ahmisin üllatusest õhku – öötaevas kumas loendamatute tähtede säras nii, nagu ma seda iial varem näinud ei olnud. Vaadates ümbritsevat metsa mõistsin ma, miks. Kuna läheduses ei olnud ühtki linna, mille kuma oleks laotust looritanud, oli taevas tähtede jagamatu valitsuse all.

      Ja siis peatusin ma järsult, tajudes külmalainet, mis oli jäisem kui ümbritsev ööõhk. Ei mingit linnakuma. „Mis linna?” oli too naine küsinud. Olin sõja ajal pimendamiste ja öiste pommitamistega harjunud, seetõttu polnud valguskuma puudumine mind esiotsa häirinud. Aga praegu oli ju rahuaeg ja Invernessi tuled oleks pidanud paistma paljude miilide taha.

      Mehed moodustasid pimedas vormitu kogumi. Mõtlesin, kas tasuks ehk puude vahele põigata, kuid minu kavatsust ilmselt aimav Dougal rabas mul küünarnukist ja tõmbas hobuste juurde.

      „Jamie, roni sadulasse,” käskis ta. „Preilna sõidab sinuga.” Ta pigistas mu küünarnukki. „Te saate ratsmeid hoida, kui Jamie ühe käega hakkama ei saa, aga vaadake, et te meie lähedale hoiate. Nagu midagi üritate, lõikan kõri läbi. On selge?”

      Noogutasin, kuna kurk oli vastamiseks liiga kuiv. Tema hääl ei olnud väga ähvardav, kuid ma uskusin iga tema sõna. Ja kiusatus „midagi üritada” oli seda väiksem, et ma ei osanud arvatagi, mida. Ma ei teadnud, kus ma olen, kes on mu kaaslased, miks me niisuguse rutuga lahkuma peame või kuhu me läheme, kuid mul polnud kaasaminekule ka ühtki mõistlikku alternatiivi. Muretsesin Franki pärast, kes ilmselt juba ammu mind taga otsis, kuid praegu ei paistnud olevat õige aeg teda mängu tuua.

      Ilmselt tajus Dougal mu noogutust, sest ta lasi mu käsivarre lahti ja kummardus ootamatult mu kõrvale. Seisin nagu ohmu ja vahtisin ta kukalt, kuni ta sisistas: „Jalg, preilna! Andke oma jalg! Vasak jalg,” lisas ta nördinult. Tõstsin kiirelt parema jala ta peost ja asetasin sinna vasema. Vaikse mühatuse saatel viskas ta mu Jamie ette sadulasse ja poiss tõmbas mu oma terve käega enda vastu.

      Ehkki mu olukord oli tervikuna võttes võrdlemisi piinlik, olin ma noorele šotlasele tema kehasoojuse eest tänulik. Ta lõhnas tugevasti puusuitsu, vere ja pesemata mehekeha järele, kuid ööjahedus näpistas mind läbi õhukese kleidi ja ma toetusin heameelega tema vastu.

      Hakkasime valjaste vaikse kõlina saatel läbi tähevalge öö minema. Juttu ei aetud, valitses üldine tähelepanelikkus ja valvsus. Niipea kui teele välja jõudsime, aeti hobused traavi ja see pani mind nii ebamugavalt loksuma, et võttis minultki igasuguse tahtmise kõnelda, isegi kui keegi oleks kuulamas olnud.

      Hoolimata sellest, et mu ratsanik ei saanud kasutada oma paremat kätt, ei paistnud tal erilisi probleeme olevat. Tundsin enda taga tema reisi, mis ratsut juhtides aeg-ajalt liikusid ja survet avaldasid. Klammerdusin paigalpüsimiseks lühikese sadula kaare külge. Olin oma elus varemgi sadulas istunud, kuid ma ei olnud kaugeltki selline ratsanik nagu too Jamie.

      Mõne aja pärast jõudsime ristteele, kus me korraks peatusime, kuniks kiilaspea ja juht vaiksel häälel nõu pidasid. Jamie heitis ratsmed hobuse kaelale ja lasi tal rohumaa servale lonkida, ise aga hakkas mu seljataga väänlema ja nihelema.

      „Ettevaatust!” ütlesin. „Ära väänle niimoodi, side tuleb maha! Mida sa teha üritad?”

      „Üritan oma pleedi lahti saada, et sind selle alla võtta,” vastas ta. „Sa ju lõdised. Aga ma ühe käega hästi ei saa. Kas sa ulatud mu sõleni?”

      Mõnesuguse nügimise ja kohmerdamise järel sain ma ta pleedi lahti päästetud. Ta tõmbas selle ootamatult osava keerutusega laiali ja heitis nagu salli endale õlgadele. Seejärel sirutas ta pleediotsad üle mu õlgade ja toppis need sadulaserva alla, nii et me olime mõlemad soojalt sisse mässitud.

      „No vaat!” ütles ta. „Ei tahaks, et sa kringliks külmad, enne kui kohale saame.”

      „Aitäh,” tänasin hõlma alla võtmise eest. „Aga kuhu me läheme?”

      Ma ei näinud ta nägu, mis oli minu taga ja minu kohal, kuid ta vaikis hetke.

      Siis naeris ta lühidalt. „Kui päris aus olla, preilna, siis ma ei tea. Kukub sedaviisi välja, et me mõlemad saame siis teada, kui kohal oleme, ah?”

      Maastikus, mida me läbisime, oli midagi ähmaselt tuttavlikku. Päris kindlasti teadsin ma seda eespool paistvat kaljurüngast, mis meenutas kukesaba.

      „Kikkahänna kalju!” hüüatasin.

      „Jajaa, arvata on,” noogutas mu eskortija põrmugi üllatumata.

      „Kas inglased seda mitte varitsusteks ei kasutanud?” küsisin ma, püüdes meenutada kohaliku ajaloo süngeid üksikasju, millega Frank mind läinud nädalal tundide kaupa ohtralt oli kostitanud. „Kui siin kuskil peaks olema Inglise patrull…” ütlesin ja jäin siis kõhklema. Kui siin kuskil on mõni Inglise patrull, siis on võib-olla vale sellele tähelepanu juhtida. Ja pealegi – ühe pleedi all oma kaaslasega olen ma varitsusse sattudes temast sama hästi kui eristamatu. Mulle meenus jälle kapten Jonathan Randall ja ma võpatasin tahtmatult. Kõik, mida ma olin näinud kivilõhest läbitulekust saadik, osutas absoluutselt mõistusvastase järelduse suunas, mille kohaselt see mees, keda ma metsas kohtasin, oli tõepoolest Franki kuuendat põlve vaarisa. Võitlesin järeldusega jonnakalt, kuid ei suutnud ka formuleerida ühtki teist, mis oleks tõsiasjadega sobinud.

      Esialgu olin arvanud, et näen lihtsalt keskmisest realistlikumat und, kuid Randalli jõhkralt tuttav ja vahetult füüsiline suudlus oli selle kujutelma hajutanud. Ka ei СКАЧАТЬ