Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ all, ja juba paar päeva hiljem kohtusid nad ühe südalinna peenema kõrtsi tagaruumis, et süüa-juua ja natuke äriasju ajada.

      Ehitusettevõtjal oli vaja abi seoses oma viimase projektiga, mis oli suunatud nimelt pensionäridele. Saja eksklusiivse korteriomandiga maja, Karlbergi kanali ääres rannal ja puha, lisaks väga turvaline elukeskkond, kus nad on kuritegude eest kaitstud. Sinna ei pidanud elama asuma ka mingid suvalised pensionärid. Kõige õigem oli neid kirjeldada materiaalselt hästi kindlustatud seeniorkodanikena, kes jagasid oma aega purjetamise ja golfi, veinidegusteerimise, kontserdikülastuste, välismaakruiiside ja pikkade lõunasöökide vahel Toscana maalilisel maastikul laste ja lastelaste ringis.

      Bäckström oli siiski kahtleval seisukohal, kuna kirjeldus ei klappinud eriti tema isikliku nägemusega liiga suurest liiga vanade ja nüüdseks ärakasutatud kodanike grupist, kes oli korralikele kodanikele üksnes koormaks. Mis tähendab materiaalselt hästi kindlustatud seeniorid? Tema maailmas eksisteeris üksnes kari suus kõlksuvate proteeside, käimisraamide ja kuuldeaparaatidega sante ja nõdra vaimuga vanureid, keda ümbritses uriini nõrk, kuid eksimatult äratuntav hõng. Kes vingusid pidevalt, et tahavad rohkem raha ja uut puusaliigeseoperatsiooni, kelle lühimälu oli nagu kõdunenud lippidest aed ja kes olid enamasti oma rahakoti koju unustanud. Ainult pimedal ja raske vaimupuudega röövlil võiks tulla pähe mõte rünnata sellist ohvrit.

      „Kui sa teaksid, kui väga sa seekord eksid, Bäckström,” ütles ta tuttav, valades Bäckströmi klaasi veel ühe korraliku sortsu Vene viina.

      „Ma kuulan.” Bäckström noogutas ja kummutas pool klaasi sisust hinge alla.

      Need ei ole tavalised pensionärid, kordas tema võõrustaja. Tema rääkis nimelt umbes sajast tuhandest üle kuuekümne aasta vanusest kodanikust, kellele kuulus rohkem kui pool kogu riigi varast ja kes pühendasid märkimisväärse osa oma ärkvel veedetud ajast muretsemisele, et võivad sattuda kuriteo ohvriks. Vägivald, röövid, vargused või lihtsalt keegi, kes juhtub nende Mercedese värvikihti kriimustama, ning pärast Bäckströmi palju tähelepanu pälvinud panust kuritegevuse ohjamisel ja ülesastumisi meedias oli tema esikohal nende soovinimekirjas inimestest, kes võiksid neile sellistes küsimustes hüva nõu anda.

      „Seal tuledki mängu sina,” nentis tuttav ja lisas oma sõnadele kaalu kaheksateistaastase viski klaasi tõstmisega. „Sul ei ole aimugi, kui populaarne sa oled. Mõte on selles, et sa peaksid nad nii parasjagu ära kohutama ja siis maha rahustama, rõhutades turvalise elukeskkonna tähtsust. Selle poole eest, turvalise elukeskkonna eest hoolitsen mina. Tekitan sulle valmis kirjutatud teksti, millele saad tugineda. Ma luban ja kinnitan, Bäckström, et kui keegi proovib sellesse majja sisse murda, võib see tuleneda ainult kurjategija enesetapukalduvusest.”

      „Ma saan aru,” ütles Bäckström. „Ma saan aru,” kordas ta igaks juhuks.

      Siiski oli asja juures konks, ja sugugi mitte vähetähtis. Bäckströmi jaoks kehtivate reeglite kohaselt oli see tegevus, mille eest ta ei tohtinud raha võtta, ja kuna ta pühendas praktiliselt kogu oma ärkvel oldud aja politseitööle, hoidis ta vähesed eraeluks jäävad tunnid kiivalt endale. Ainus, mida tööandja sellise tegevuse puhul võis pakkuda, oli paar tundi palgalist puhkust. Kuhu oma niigi pungil graafikusse suudaks ta veel säärase asja pressida?

      „See on küll ikka kuradi värk, Bäckström,” ütles tema tuttav ja pilgutas silma. „Nii pole ma küll kunagi mõelnud. Teeme ehk samamoodi, nagu me tavaliselt oleme teinud, ja mis puudutab puhtpraktilist poolt, siis ei pea sa üldse muretsema. Räägime ühesõnaga väikesest, nii viieteist-kahekümne minuti pikkusest sissejuhatusest, mille ma mõtlesin lasta oma pressiosakonnal valmis kirjutada, ja seejärel veel viieteistkümnest minutist, kus sa vastad küsimustele. Mis arvad?”

      „Kõlab hästi,” vastas Bäckström, kes nägi juba vaimusilmas pruuni ümbrikku.

      „Oleme rääkinud,” ütles ehitusettevõtja. „Ja pärast ülesande sooritamist teen ühe uhkemat sorti õhtusöögi välja.”

      Siis surusid nad kätt ja tõstsid tehingu märgiks klaasi ning kuu aega hiljem jõudiski see aeg kätte.

      9

      Kohtumine toimus ehitusfirma peakorteris, mis asus Solna jalgpallistaadioni naabruses, ning raha magus ja samas küllastunud hõng võttis Bäckströmi vastu juba siis, kui ta suurde marmorseintega vestibüüli astus. Sadakonnast inimesest koosnev publik sobis samuti tema tööandja kirjeldusega väga hästi. Naistel olid seljas kašmiirdžemprid, kaelas pärlid ja kirevad prantsuse siidsallid, nende meestel olid sinised pintsakud, värvilised püksid ja väikeste nahktupsudega kingad. Suudeldi põsele, sädistati ja räägiti läbi nina, ning kõik olid juba vaikselt šampanjat libistama hakanud. Valged kuued, kes olid katnud taustal ilutseva hiiglasliku suupistelaua, andsid samuti üheselt teada, et järgneb koosviibimine, kus ei ole puudust vähisabadest, kalamarjast ega pardipasteedist, ja seda niipea, kui Bäckström oma sõnumi edasi on andnud. Kui ta on pannud nad nägema tõde ja valgust ning eelkõige mõistma turvalise elupaiga tähtsust ja kirjutama alla juba ette valmistatud korteri ostulepingutele.

      Need pole tavalised pensionärid, mõtles Bäckström, ja tegelikult häiris üldpilti ainult kaks neist. Kaks kohalikku legendi, ja seda eriti tema töö juures politseimajas. Lisaks vanad tuttavad, kes olid servapidi seotud ühe tema paari aasta taguse mõrvajuurdlusega, Mario Grimaldi ehk Ristiisa ja tema vana kannupoiss Rolle Stålhammar ehk Teras.

      Sama Mario Grimaldi, kellele politseimaja kõlakate kohaselt kuuluvat variisikute kaudu pool kogu vallast, kuigi tegu oli kurikuulsa maksudest kõrvalehoidjaga, kes oli paar aastakümmet trooninud ka majanduskuritegude uurimise osakonna soovinimekirjas. Katsed jäid siiski viljatuks, sest Ristiisa Grimaldiga oli asi nii lihtne, et ta ei olnud oma pika elu jooksul saanud isegi mitte pisikest parkimistrahvi, ja nüüd ei tuntud tema vastu juba mitu aastat üldse huvi, kuna mitme arstitõendi kohaselt olevat tal Alzheimer ning arstiteadus väitis üheselt, et teda ei ole võimalik üle kuulata. Tema olematut sissetulekut arvestades oli siiski eriti arusaamatu, mida temal siin tegemist võiks olla.

      Hoolimata haigusest ja tühjadest pihkudest oli tema välimus püsinud siiski muutumatu. Sama pruuniks päevitunud ja peen nagu tõeline maffiaboss oma mustas ülikonnas ja valges linases särgis, mustadel läikivatel kingadel ei paistnud olevat ühtki tupsu.

      „Sind tean ma küll,” ütles Ristiisa ja torkas maniküüritud nimetissõrme õhtu peaesinejale rindu. „Oot-oot, ära ütle midagi,” ütles Ristiisa, naeratades hammastega, mis olid sama valged kui kraanikauss Bäckströmi kodus, samal ajal näpuga tema poole viibutades. „Ma tean! Beck, komissar Beck, oligi. Komissar Evert Beck. Ma teadsin. Ma vaatan telekast seda su sarja2.”

      Sina ole kohe väga ettevaatlik, spagetiõgija, mõtles Bäckström ja läkitas tema poole Clint Eastwoodi pilgu.

      „Tore sind siin näha, Beck,” jätkas Ristiisa. „Kas võib loota, et meist saavad naabrid? Esimesel korrusel pidavat olema üks talutava hinnaga ühetoaline, kui sa peaks …”

      „Bäckström tuli siia ettekannet pidama,” katkestas teda Rolle Stålhammar, kes oli töötanud omal ajal Stockholmi vägivallaosakonnas uurijana. Mitmekordne Rootsi raskekaalu meister poksis, kuulus oma kehalise jõu poolest, mida olid saanud omal nahal tunda ka tuhanded kurikaelad, kelle ta oli neljakümne politseis töötatud aasta jooksul oma kätega arestikambrisse heitnud. Rolle Stålhammar ehk Teras oli mees, kellel oli hea kuulsus mõlemas leeris.

      Nüüd oli ta juba aastaid pensionär. Sündinud ja kasvanud Solnas, koos oma vanematega viiekümnendatel esimese võõrtööjõulaine ajal Rootsi tulnud Mario Grimaldi lapsepõlvesõber ning samast ajast alates tema pidev saatja. Lisaks oli ta Solvalla hipodroomi СКАЧАТЬ