Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näed hea välja, Rolle,” ütles Bäckström muhedalt naeratades. „Jätsid joomise maha või?”

      „Parem kui kunagi varem,” nõustus legend ja vaatas Bäckströmile otsa silmadega, mis olid äkki sama kitsad kui laskeavad. „Tänan küsimast, ja kui sul peaks tekkima isu ühe kolmeraundise matši järele, siis võta aga julgesti ühendust. Luban, et ei lase sul kaua piinelda.”

      Täitsa ogar ikka, eluohtlik vend, mõtles Bäckström ja piirdus mõtliku noogutusega, kuna tal ei oleks tulnud mõttessegi lasta Rollel ja tema sepahaamri moodi rusikatel astuda tema ja pruuni ümbriku vahele, mis siinsamas nurga taga ootas.

      Siis üritus algaski. Firma pressi- ja avalike suhete juht tutvustas õhtu esinejat, publik tervitas teda aplausiga, mis oli pikk ja soe, muutumata siiski liiga omamehelikuks.

      Bäckström sooritas oma ülesande igati eeskujulikult. Kohutas neid parasjagu, jutustades neile valitud õudusi oma rikkalikust isiklikust kogemusest politsei eesliinil. Seejärel rahustas nad maha, puistates täpselt samast varrukast nägemusi sellest, kuidas peaks tõhus võitlus kuritegevusega välja nägema. Lõpetuseks rõhutas ta üldist vajadust selle järele, et väljapaistvad kodanikud – kellel oli vajalikke vahendeid ja kellest paljud istusid just selle publiku hulgas – kaitseksid ka ise ennast kuriteo ohvriks langemise eest. Nimelt sellega seoses sooviski ta eriliselt rõhutada turvalise elupaiga tähtsust.

      „Pättidega ei tohi kunagi tingida,” lõpetas Bäckström ja silmitses publikut Clint Eastwoodi ilmel. „Kui annad pätile sõrme, siis võtab ta kogu käe, ja nii lihtne see ongi,” tõdes ta, ja lõpuaplaus oli tema sõnumist sündinud entusiasmipuhangus vaat et liigagi omamehelik.

      Lõpuks sai publik küsimusi esitada, Bäckström vastas neile bravuurikalt, ning teel välja said talle osaks nii käepigistused, õlalepatsutused kui ka soojad sõnad. Isegi tema vanad tuttavad, Ristiisa Grimaldi ja Rolle Terasmees, avaldasid oma heakskiitu. Lisaks oli Mariol kaasas naistuttav, kelle oleks ehk isegi Bäckströmi supersalaami heaks kiitnud, oleks too vaid kolmkümmend aastat varem välja ilmunud. Muljet avaldav blondiin, kes oli Mariost kümmekond sentimeetrit pikem, välimuse järgi otsustades oma kavalerist märksa noorem, aga muidu täpselt samasugune kui kõik tema suguõed, kes saatsid neid üle kuuekümneaastaseid mehi, kellele Rootsi ilmselt kuulus.

      „Ma tahaksin sulle, Martin, tutvustada oma armsamat,” ütles Mario ja välgutas mõlemat hambarida. „Sa oled Pyttani suur lemmik. Ta vaatab sind alati telekast.”

      „Ega komissar ei ole mõelnud poliitikasse minna?” küsis Pyttan, vehkides saleda pruuni käsivarrega, millel olid raskuseks küljes pähklisuurused briljandid.

      „Ei ole,” vastas Bäckström. „Mul on oma tavalise töögagi tegemist.” Nii lihtne see siis oligi, mõtles ta ja vaatas naeratavat rahanoolijat, kes naise kõrval poosetas. Papp tuleb hoopis Pyttani käest. Peaks majanduspettuste osakonna kolleegidele vihje andma.

      „Kurb,” nentis Pyttan. „Ma olen kindel, et komissarist saaks suurepärane justiitsminister. Jumal taevas teab, et praegusel ajal kulub emakesele Sveale ära igasugune võimalik abi. Luba, et sa vähemalt mõtled sellele,” lisas ta ja patsutas Bäckströmi käsivart.

      „Ma luban,” kinnitas Bäckström. Veel üks, mõtles ta. See ei lõpe mitte kunagi.

      „Sinus on kindlasti poliitiku soont,” nõustus Rolle Stålhammar talle silma pilgutades, samal ajal parema käe nimetissõrmega üle nina libistades. „Piisab, kui sind paar minutit kuulata, ja juba ongi selge, et sul on selleks sünnipärane anne. Karjata ainult, ja ka mina luban ennast valimiskasti juurde lohistada. Saaksid vähemasti ühe hääle. Pluss Pyttani oma muidugi. Mis teeb kokku kaks, kui ma õigesti arvutan.”

      Vana on ikka täielik psühhopaat, ja kes viitsikski sellisega jahuda, mõtles Bäckström. Selle asemel piirdus ta Mariole ja Rollele noogutamisega ning lõpetas kerge suudlusega Pyttani juba välja sirutatud ja väga jahedale paremale käele. Teel välja keeldus ta konverentsikorraldaja järjekordsest kutsest suupistelaua äärde. Tal oli tähtsaid asjaajamisi, mis nõudsid tema kohalolekut Solna politseimajas, ning kui ta tänavale astus, ootaski teda juba must limusiin.

      „Tere tulemast, komissar,” ütles autojuht ja tegi talle tagumise ukse lahti.

      „Super, Bäckström,” nentis tema võõrustaja, niipea kui nad olid istet võtnud sellesama kaetud laua taga, kus kuu aega varemgi. „Ma just rääkisin ühe oma töökaaslasega ja ta oli tõeliselt ülevas meeleolus. Kuigi eks seda oligi ju arvata,” lisas ta ja tõstis tervituspitsi.

      „Aitäh,” ütles Bäckström ja tõstis oma klaasi, võttes samal ajal kätte paksu pruuni ümbriku, mis oli diskreetselt tema taldriku alla pistetud, ja paigutas selle oma pintsaku põuetaskusse kindlamasse kohta.

      „Mul oli tegelikult üks küsimus ka,” ütles Bäckström, kuna talle turgatasid pähe Mario ja Rolle.

      „Olen üksainus suur kõrv,” vastas ta võõrustaja.

      „Sattusin seal ühe vana tuttava, Mario Grimaldiga kokku, kes ilmselt samuti sinu turvakorterit noolib.”

      „Ristiisa,” ütles ta vestluskaaslane ja noogutas kergelt naeratades. „Ma saan aru, mida sa mõtled, ja kui sa töö juures arvutisse vaatad, siis selgub sealt kindlasti, et ta on nüüdsel ajal puupaljas ja peast segi.”

      „Midagi sinnapoole,” ütles Bäckström. „Kuidas siis tegelikult on?”

      „Täpselt vastupidi,” vastas võõrustaja ja keerutas klaasi käes. „Lisaks on ta osutanud mulle aastate jooksul nii mõnegi teene. Sellise, millest ei ole võimalik keelduda.”

      „Marioga koos oli üks minu endine kolleeg, kelle nimi on Rolle Stålhammar, see käib tal alati kannul. Mis sa tema kohta tead?”

      „Pole kunagi kuulnud,” vastas võõrustaja. „Endine politseinik, ütled sa? Marioga on asi nii lihtne, et ta tunneb absoluutselt kõiki, ja kindlasti nii mõndagi sinu kolleegi.”

      „Vahet pole,” ütles Bäckström õlgu kehitades. Eks elu näitab, ja ei tea, kes need teised kolleegid veel olla võiks, mõtles ta.

      Kui Bäckström paar tundi hiljem voodisse heitis, oli ta juba oma pruuni ümbriku lahti teinud ja sisu kokku lugenud. Kes see kurat suudaks ainult justiitsministri palgast ära elada, mõtles ta pead vangutades ja pistis ümbriku padja alla. Siis ta uinus, magas sügavalt ja unenägudeta, kuni ärkas vastu magamistoa aknaplekki trummeldava vihma peale.

      10

      Felicia Pettersson oli kakskümmend kaheksa aastat vana. Ta oli viis aastat politseis töötanud ja oleks pidanud õieti ikka veel korrakaitseosakonnas olema, kui ta poleks juhtunud paari kuu eest saalihokivõistlusel oma põlvesidet rebestama. Raske juhtum, nagu selgus, ja keeruline ühendada korrakaitsepolitseiniku välitööga. Selle asemel sattus ta politseimaja valvelauda ja seal oli ta istunud juba üle kuu, kui Bäckström teda äkitselt märkas. Lisaks oli see reede ennelõunal, kui Bäckström oli suurepärases tujus, sest oli parajasti teel Kungsholmenile tähtsale lõunasöögile.

      „Mida kuradit sina siin teed?” küsis Bäckström üllatunult ja nädal hiljem viidi Felicia üle Bäckströmi enda raskete kuritegude osakonda.

      Bäckströmil oli Felicia vastu kerge nõrkus, mis oli väga ootamatu, arvestades naise tausta ja kurje keeli, mis Bäckströmi selja taga politseis jutte levitasid. Nimelt oli Felicia sündinud Brasiilias. Lastekodulaps São Paolost, ja kui ta oli alles üheaastane, siis lapsendas ta üks Rootsi abielupaar, kellest mõlemad СКАЧАТЬ