Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei olnud just sama abivalmis. Varasematest kogemustest õppinud, keeldus ta ust avamast ja helistas hoopis politseisse. Esimene patrull oli kohal juba kümne minutiga, aga kui korrakaitse kolleegid korterisse sisse pääsesid, ei olnud meditsiiniline sekkumine enam põhjendatud. Selle asemel pandi äsja lesestunud mehe käed raudu ning kohale helistati kriminalistid ja uurijad, et asuda politseitöö formaalsema poole kallale.

      Juba järgmisel hommikul toimunud esimesel ülekuulamisel oli lähim leinaja oma süüd tunnistanud. Kõik üksikasjad ei olnud tal küll päris klaarid, eks õhtu jooksul oli ühte koma teist toimunud, aga ta tahtis neile siiski selgeks teha, et ta tundis oma naisest juba puudust. Naine oli küll jonnakas, pika vihaga ja üleüldse kooseluks kõlbmatu – ennekõike kuna ta jõi nagu loom –, aga hoolimata kõigist neist vigadest ja puudustest tahtis mees ikkagi rõhutada, et tunneb temast puudust, tegelikult ka.

      „Suur tänu,” ütles Bäckström rahulolevalt, ja tõenäoliselt siis, hetke lummuses, ta ämbrisse ka astus. Selle asemel et kuulutada koosolek lõppenuks, tõmbuda oma kabineti vaikusesse ja teha aegsasti ettevalmistusi ees ootavaks lõunasöögiks, noogutas ta sõbralikult oma lähimale kaasvõitlejale ja esitas täiesti vale küsimuse.

      „Siis sedaviisi,” ütles Bäckström. „Nüüd oleme vist ühel pool? Või on sul veel midagi, enne kui proovime tegeleda ka vana hea politseitööga?”

      „Mul on kaks asja,” vastas Annika Carlsson. „Pehmelt öeldes kummalist asja.”

      „Ma kuulan,” ütles Bäckström ja noogutas innustavalt. Õndsas teadmatuses, nagu ta oli.

      „Jah,” ütles Annika Carlsson ja kehitas mingil põhjusel oma laiu õlgu. „Esimene juhtum puudutab küülikut. No vähemalt alguses.”

      „Küülikut,” kordas Bäckström. Mis kuradi juttu see inimene räägib, mõtles ta.

      „Küülikut, kelle läänivalitsus on konfiskeerinud, sest omanik on ta hooletusse jätnud,” selgitas Annika.

      „Mis kuradi moodi saab küülikut hooletusse jätta?” küsis Bäckström. „Kas meie kurjategija pistis ta mikrolaineahju?” Kas nii ei alusta oma karjääri tulevased sarimõrvarid, mõtles Bäckström. Jänesed mikrosse ja kassid kuivatisse? Üha paremaks läheb, mõtles ta, ja ilmselt ei olnud tema ainus, kes niimoodi arvas, kui arvestada ka muude juuresviibijate ilmeid. Kõik äkki hämmastavalt elevil ja huvitatud, hoopis teist nägu kui inimestest ohvrite ja nende kannatuste üle arutades.

      „Ei,” ütles Annika Carlsson pead raputades. „Kardetavasti on see lugu veelgi kurvem.”

      4

      „Meie kurjategija on seitsmekümne kolme aastane naine. Proua Astrid Elisabeth Linderoth, sündinud 1940, hüütakse Elisabethiks,” alustas Annika Carlsson. „Üksik, lapsi ei ole, viis aastat lesk, elab Solnas Filmstadenis isiklikus korteris. Puhtast uudishimust kontrollisin teda registritest. Heal majanduslikul järjel, pärast mehe surma paistab vägagi kobedat pensioni saavat, varem karistamata. Meie juures pole ühtki täpikest. Nüüd on talle esitatud süüdistus loomapiinamises ja veel paaris asjas, mis eelmisel nädalal lisandusid. Mina isiklikult arvan, et nende muude asjade tõttu ta siia meie, raskete kuritegude lauale sattuski.”

      „Mis see muu siis on?” küsis Bäckström.

      „Vägivaldne vastupanu, vägivald ametniku vastu, peksmiskatse, kaks ebaseaduslikku ähvardamist.”

      „Oota-oota nüüd,” protesteeris Bäckström. „Sa nagu ütlesid, et mutt on seitsekümmend kolm.”

      „Nagu öeldud,” ütles Annika Carlsson. „Tegu on vana daamiga, nii et see on väga kurb lugu. Kui sa jaksaks kuulata, võtaks ma selle kiirelt kokku.”

      „Olen üksainus suur kõrv,” ütles Bäckström ja seadis ennast toolil paremini istuma.

      Rohkem kui kuu aega tagasi oli Stockholmi läänivalitsus otsustanud konfiskeerida ühe küüliku, kes oli kuriteos kahtlustatava omandis. Selle ajendiks oli omakorda politseile tehtud avaldus, mille oli esitanud vanadaami naabrinaine kõigest neliteist päeva enne seda, kui läänivalitsus oma otsuse langetas. Loomapiinamisest otseses ja aktiivses tähenduses ei olnud siiski juttu. Rohkem hooletusse jätmisest ja puudulikust järelevalvest. Muu hulgas olevat küüliku omanik sõitnud mõneks päevaks puhkusele ja unustanud loomale enne ärasõitu süüa anda. Mitmel juhul olevat küülikut kohatud ka trepikojas tulenevalt sellest, et omanik oli unustanud oma korteriukse sulgeda ja loom oli juhust kasutades välja lipsanud. Ühel nendest kordadest oli teda hammustanud ühele teisele majanaabrile kuuluv taksikoer.

      „Mulle jääb mulje, et küüliku perenaine peaks olema märksa vanem kui rahvastikuregistri andmetes märgitud,” ütles Annika Carlsson ja tegi mingil põhjusel parema meelekoha juures parema nimetissõrmega kerge ringikujulise liigutuse. „Esmane avaldus tehti muide meie uuele südalinna loomakaitseosakonnale. Seal olevat ootamatult kiiresti reageeritud ja üks põhjus võib muidugi olla see, et proua Linderothil on samasugune saavutus kirjas juba selle aasta jaanuarist. Sama inimene esitas avalduse, läänivalitsus tegi sama otsuse, kuigi tol korral olevat asi olnud kuldhamstris.”

      „Mutt on vist tuurid üles võtnud,” kõhistas Bäckström naerda. Mugavalt seljatoele naaldunud ja äkitselt suurepärases tujus.

      „Tuurid üles? Mis mõttes?”

      „No et küülik on ju vähemalt kaks korda suurem kui kuldhamster,” selgitas Bäckström. „Järgmine kord veab ta võib-olla elevandi koju. Kurat teda teab. Küll aga ei saa ma siiamaani aru, miks ta meie juurde sattus.”

      „Siis ma selgitan,” ütles Annika Carlsson. „Eelmise nädala teisipäeval, siis teisipäeval, 21. mail, kui kaks meie südalinna loomakaitserühma politseinikku läksid koos kahe läänivalitsuse ametnikuga proua Linderothi korterisse küüliku äratoomise otsust täide viima, keeldus proua kõigepealt ust lahti tegemast. Pärast mõningast veenmist tegi ta ukse lõpuks praokile, kuigi turvakett oli peal, pistes samal ajal uksepraost välja püstoli ja öeldes, et nad otsemaid kaoksid. Politseinikud taandusid ja kutsusid lisajõude.”

      „Erikomandost või?” Bäckström vaatas vaimustunult Annika Carlssonile otsa.

      „Ei, kahju kohe sulle pettumust valmistada. Saatsime kaks meie enda korrakaitse autot. Üks meie kolleegidest pidavat proua Linderothiga tuttav olema, tema ema oli vist proua sõbranna, nii et pärast pisukest veenmist oli proua ukse avanud ja nad sisse lasknud. Ta oli küll ärritatud, aga mitte vägivaldne. Püstol osutus tegelikult mingiks antiikseks 18. sajandi riistapuuks. Kolleegide andmetel oli see laadimata ja küllap ei olnud sellest viimased kakssada aastat ka pauku tehtud.”

      „Või nii,” ütles Bäckström.

      „Lugu pole veel läbi.” Annika Carlsson raputas pead.

      „Sa kujuta pilti,” ütles Bäckström.

      „Kõik on kaunis rahulik, kuni läänivalitsuse veterinaar hakkab küülikut puuri pistma. Siis tormab nimelt proua Linderoth kohale, teekann pea kohale tõstetud, ja ähvardab loomaarsti. Ta tehakse relvituks, paigutatakse diivanile, südalinna kolleegid ja läänivalitsuse esindajad lahkuvad korterist koos küülikuga. Meie politseinikud jäävad sinna ja räägivad prouaga. Aruande kohaselt on ta rahulik ja mõistlik, kui nad lahkuvad.”

      „Kena kuulda,” ütles Bäckström. „Lihtne küsimus. Kust kõik need avaldused pärit on?”

      „Südalinna kolleegidelt,” vastas Carlsson. „Järgmisel СКАЧАТЬ