Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohta, mis tegelikult juhtus?” ütles Annika Carlsson jäisel häälel ja teraval pilgul, mis mingil hämaral põhjusel puuris end ilmsüüta Bäckströmisse.

      „Jah, vabandust, valgus natuke laiali,” nentis Jenny Rogersson, kes ei paistnud pahaks panevat. „Kui lühidalt öelda, siis on meil üks meessoost isik, kurjategija, kes on väga ärritatud, vannub ja karjub teise mehe ehk siis meie ohvri peale, vehkides samal ajal millegagi, mida ta käes hoiab ja mis paistab meie tunnistajale alguses nagu jäme torujupp. Siis astub mees lähemale ja virutab teisele lihtsalt otse näkku, nii et too kukub pikali, ja seejärel hakkab ta parklas käpuli ronivat kannatanut jalgadega peksma, samal ajal ka torujupiga virutades. Siis proovib ta seda toru nagu oma ohvrile jalge vahele pista ja annab talle lõpetuseks korraliku hoobi tagumikku. Seejärel läks mees sealt minema, istus autosse ja sõitis ära. Kummivilinal. Samal ajal kui ta ohver end uuesti jalule ajas ja sündmuskohalt minema jooksis.”

      „Kas ta auto registreerimisnumbrit nägi?” Annika Carlssoni hääl oli endiselt puine.

      „Ei. Ta ei jõudnud seda märgata. Kuigi ta on üsna kindel, et viimane number võis olla üheksa, ja talle jäi mulje, et ka eelviimane number oli üheksa. Nii et siis lõpus kaks üheksat, ja et tegu oli suure musta autoga, mis nägi välja kallis. Selles on ta täiesti kindel.”

      „Aga see torujupp? Löögirelv. Ma saan aru, et see jäi parkimisplatsile maha.”

      „Jah, seda küll.” Rogersson noogutas vaimustunult. „Uskumatu lugu, sest ilmnes, et see ei olnudki torujupp.”

      „Ei olnudki torujupp?” Annika Carlsson tema vaimustust ei jaganud.

      „Ei, ta oli löönud rulli keeratud kunstikataloogiga ja sellepärast tunnistaja seda torujupiks pidaski. See on kuulsa Inglise oksjonifirma kataloog. Maailmakuulsa muide. Ma mõtlen seda kunstifirmat. Ma guugeldasin seda, selle nimi on Sotheby’s ja see asub Londonis. Müüvad kalleid maale ja mööblit ja vaipu ja antiiki, ja selles kataloogis on hulk pilte esemetest, mis müüdi maha mai algul Londonis korraldatud oksjonil. Kõigest neliteist päeva enne seda, kui meie kurjategija paistab olevat selle abil oma ohvri kallal füüsilist vägivalda tarvitanud. See on mul muide siin olemas,” ütles Jenny Rogersson ja tõstis üles läbipaistva kiletasku, milles oli roheliste kaantega kataloog, kaanel tekst „Sotheby’s”. „Meie anonüümne allikas oli selle kaasa pannud. Ta leidis selle parkimisplatsilt ja taipas, et küllap seda ta nägigi. Kataloog ja tema avaldus olid tavalises paksus ümbrikus, mida saab postkontorist osta. Lisaks on sellel vereplekid, siis kataloogil. Nii pritsmeid kui ka laiali läinud jälgi. Tunnistaja ütlusi arvestades suure tõenäosusega ohvri veri.”

      „Kuidas sa tead, et see veri on?”

      Annika Carlsson keeldus ilmselt alla andmast. Ei vähimatki südamesoojust suguõe vastu, mõtles Bäckström.

      „Palusin kolleeg Hernandezel, kes töötab tehnilises osakonnas, testi teha. Plekid andsid vere suhtes positiivse tulemuse. Ta saatis muide ühe vatitupsu ka laborisse, et DNA-d määrata.”

      „Arvad, et ohvri andmed võivad meil olemas olla,” nentis Bäckström. Milleks see veel hea peaks olema? Lugu oli ju selge nagu seebivesi, mõtles ta. Üks pepupoiss kolgib teist pepupoissi. Tüüpiline pedekisma, ja küllap oli tüli tõusnud mingile kolmandale pepupoisile kuulunud antiikse dildo hinna pärast. Ühelegi normaalsele inimesele ei tuleks ometi pähe kukkuda oksjonikataloogiga tümitama?

      „Ei, ega ei ole,” vastas Rogersson. „Mis ongi selle avalduse juures täiesti enneolematu. Avalduse esitaja tundis nimelt kannatanu ära. See on tema naaber. Ta on teda juba aastaid tundnud, nii et ta on täiesti kindel. Ta kirjutab ka, et nad elavad teineteisest kõigest paari kvartali kaugusel. Vaatasin nime järgi registrist. Ühegi karistuseta. Paistab olevat sümpaatne inimene. Võib-olla kuninga sõber. Ega kunagi ei tea.”

      „Räägi,” ütles Bäckström. Tema sõber supersalaami näis olevat maha rahunenud. Küllap see koolnud peni, mõtles ta. Või võtsid need kaks anaalakrobaati tal pinge maha.

      „Ta nimi on Hans Ulrik von Comer, vabahärra, selline aadlikutüüp, kuuskümmend kolm aastat vana. Abielus, kaks täiskasvanud last, kaks tütart, kes on mõlemad abielus. Elab üürimajas. See asub lossist ainult paarisaja meetri kaugusel ja ilmselt haldab seda õukonna majandusosakond. Seos õukonnaga paistab tal ka olevat. Ta on mingisugune kunstiasjatundja, kunstiajaloo doktor, aitab vist õukonnas kunstiteoseid ja antiigikogusid üle vaadata ja hooldada. Lisaks on tal firma, mis kaupleb kunstiga, teeb hindamisi, aitab inimestel kunsti osta ja müüa ja nii edasi.”

      „Kas ta ise on ka avalduse esitanud?” küsis Bäckström, kuigi teadis juba vastust. Abielus, kaks tütart, ja miks ometi naisukesele ilmaaegu peavalu valmistada? Tere talv, eks ole, mõtles Bäckström.

      „Ei, see ongi kõige imelikum,” vastas Rogersson. „Ma ei leia temalt mingit avaldust. Nii et ma helistasin talle ja teatasin, et meile on laekunud anonüümne avaldus tema peksmise kohta, ja küsisin, kuidas ta sellesse suhtub. Ta eitas seda kaljukindlalt. Väitis, et ei olevat koduski olnud, kui kirjeldatud sündmus aset leidis. Hääle järgi tundus võrdlemisi ärritatud.”

      „Surprise, surprise,” ütles Bäckström ja vaatas demonstratiivselt kella. „Hea küll,” jätkas ta. „Kui sa minu käest küsid, siis kõlab nagu tüüpiline mahakandmisjuhtum. Kanna avaldus maha, „kuriteo koosseis puudub”, et me statistikat tarbetult lörtsima ei peaks hakkama. Tõmban ise krõnksud alla. Siis lõpetame koosoleku. Kui kellelgi peaks veel midagi südamel olema, siis ma olen kuni lõunani oma kabinetis. Seejärel pean ma kahjuks lääni kriposse koosolekule minema, nii et peate katsuma omapäi hakkama saada.”

      7

      Oma kabineti suletud ukse taha varjunult vajutas ta kõigepealt häirimist keelavat nuppu. Siis hingas ta kolm korda sügavalt, enne kui kirjutuslaua ülemise sahtli lukust lahti keeras, oma kontoripudeli välja võttis ja korraliku klõmaka pani, lõpetades kahe kurgupastilliga, niipea kui tema väärt Vene viin oli maos rahu leidnud. Alles seejärel tegi ta oma ennelõunast kokkuvõtte.

      Miski, mis oli saanud alguse sellest, et üks vanamutt oli unustanud oma küülikule süüa anda, oli nüüdseks paljunenud üle kümne avalduseni raske kuriteo kohta, kus kurjategijaks paistis olevat mutike, kes oli jõudnud otsaga tagasi lapsepõlve, ning ainsana jäi nüüd üle teha katse avaldused maha kanda, ilma et need tema enda osakonna kuritegude avastamise protsenti alla tõmbaks.

      Kahjuks paistis aga mingil seletamatul kombel sedamoodi, et seesama vana tädike oli ajanud liikvele ühe tõeliselt õõvastava tüübi, keda tal ei olnud vähimatki tahtmist samasse kohta saata kui oma opakaid kolleege südalinna küüliku- ja hamstriosakonnast. Mis imenipiga võib temasugune naine tunda seesugust meest, mõtles Bäckström. Need asjad ei käi lihtsalt kokku, ja lapsi mutil ju kah ei olnud. Mis meil veel on, mõtles ta, ohkas sügavalt ja valas kindluse mõttes veel ühe sortsu, kuigi üldjuhul ta endale enne keskpäeva selliseid mööndusi ei teinud.

      Kaks peenemat sorti pepupoissi olid teineteist Tema Majesteedi kuninga lossi kõrval toginud. Kusjuures tundmatu kurjategija olevat kasutanud kunstikataloogi, ja kusjuures tema geiaadlikust ohver eitas, et asjast üldse midagi teab. Mis kurat pesapallikurikal või tavalisel kirvel viga on, mõtles Bäckström ja ohkas, samal hetkel kui keegi hoolimata punasest tulest tema uksele koputas.

      Siin majas on ainult üks inimene, keda see ei koti, mõtles ta. Koristas lauapealse tühjaks ja keeras sahtli lukku hetk enne seda, kui Annika Carlsson kabinetti sisse astus.

      „Tunne ennast nagu kodus, Annika,” ütles Bäckström, tõstmata pilku paberitelt, mille lugemist ta teeskles.

      „Aitäh,” СКАЧАТЬ