Minu Tenerife. Noor pensionär. Mart Normet

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elutuppa, mille lõunapoolses küljes on klaassein, selle taga rõdu ja kohe selle taga seitse palmi. Astun rõdule, päike paistab külje pealt sisse. Meie sisehoovi ümbritseb viiest kollasest majast koosnev hoonete kompleks. Kui seda satelliidifotolt vaadata, siis meenutab meie krunt segamini paisatud Tetrise mängu – kõik hooned on erineva geomeetrilise kuju ja suurusega ning paiknevad üksteise suhtes ebasümmeetriliselt. Mis peamine: meie kompleksi keskel on kaks basseini – lastekas ja suurtekas – ning nende keskel helesinine delfiin, kelle suust purskab vett.

      Kui vanalinna on meie juurest ümmarguselt viie minuti tee, siis ligi viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asub ka meie oma hoovi bassein. Miks? Sest sinna saamiseks tuleb neljanda korruse korterist trepist alla jalutada, värav lukust lahti keerata ning siis kõndida mööda tänavat, möödudes mitmest teisest meie kompleksi majast, kuni tuleb uus värav, siis see lahti keerata, kõndida tagasi ehk mööduda teiselt poolt nendestsamadest majadest. Kuni tuleb uus värav, mis ümbritseb basseini. Keerad basseini värava lahti ja oledki kohal!

      Nii et lubage anda meie maja planeerijale loogika ja tõhususe eripreemi a – see on ju lausa super, et oma õue basseini pääsemiseks tuleb kõndida ümber kvartali.

      Ei tea, kas kellaaeg on varajane või ei viitsi keegi sinna ujuma kõndida, igatahes on minu naised seal ainukesed. Ma ise eelistan aeglasemalt aklimatiseeruda. Organism on niikuinii ületöötamisest ja kliimavahetusest šokis, mis teda ikka liialt traumeerida. Ilge pingelanguse pohmell on peal küll.

      Mida täna siis teha? Mitte midagi! Sest meil on puhkus! Puhkus!

      On ainult kaks eesmärki – hankida külmkapp toitu täis ja osta endale märkmik ning hakata päevikut pidama.

      Esimese asjana aga tõstan mikrolaineahju silma alt ära – elutoa kappi, et isegi kiusatust ei tekiks. Meil pole kodus mikrokat olnud kümme aastat. Viimased mälestused sellega pärinevad Londonist, kus tudengipõlves mõned kuud elasin ja muudkui pooltooteid soojaks lasin. Tulemus – pluss seitse kilo kaalu.

      Toiduhinnad on Tenerifel umbes samad kui Eestis. Banaan palju odavam ja piim kallim. Pikk sai on odavam, mustikas röögatult kallim. Veini hinnast pole üldse mõtet rääkida – pudeli täiesti joodavat valget veini saab kätte 90 sendiga. Keskmine hind jääb 2–3 euro vahele. Kuuldavasti on see liigsuureks ahvatluseks paljudele, mistõttu sõltuvus on kerge tulema.

      Aga milles tuleb teravalt välja Eesti ja Tenerife toidupoodide peamine vahe – toidu kvaliteedis. Puu- ja juurviljad on läbi aasta sama head kui meil suvel. Liha näeb igas poes välja värske ja mahlane. Eestlane on ju suur lihasööja-rahvas, miks siis nii, et meie poodides on liha justkui vana ja kõva? Tippkokk Peeter Pihel selgitab mulle, et peamine põhjus peitub kliimas, mispärast inimesedki lõunasse pagevad: „Samal ajal kui Eesti loomad peavad rohkem kui poole aastast laudas kükitama, näevad loomad Hispaanias sinist taevast märksa rohkem ja seda on ka lihast tunda. Sama lugu ka loomade toidulauaga – kui pead talv läbi mäluma kuivanud heina või paremal juhul silo, siis jätab see märgi külge ka lihale.”

      Kanaari kliima on ka kalade lemmik. Kanaari hoovus toob saarte ümber neile sobiva temperatuuriga vee. Nii on ka suures Mercadona-nimelises toidupoes korraga müügil mitukümmend sorti värskelt püütud kala, krevetti, kaheksajalga jne.

      Hea mõte – teeme esimesel päeval ahjus kala! Huvitav, et kalal on sama nimi nagu õllelgi – dorada. Eestikeelne liiginimi: kuld-merikoger. Anu asetab saagi fooliumi peale ja plaadile, paneb kaasa paprikat ja sidrunit ning ahju minek! Aga ahi ei taha soojaks minna. Hmm. Keerame temperatuuri juurde. Ikka ei midagi. Anu avab ahjuukse – pahmakas suitsu tuleb ahjust välja ning käib klõps. Korgid väljas. Eesti blondiinid saavad seekord vähemalt sellega hakkama, et korgid uuesti sisse lülitada ning kala pannil ära teha. Daša lubab järgmisel päeval remondimehe saata.

      Kohalikud eestlased teavad Tenerife töömeestest palju uskumatuid lugusid rääkida. Üks neist on nihuke. Korterit üürivad tüdrukud avastasid, et aken on puruks. Tuli parandaja vaatama ja ütles, et see on nii väike töö, et saadab üldse oma poja. Järgmisel päeval tuli poeg ja küsis, kas üürnikel mõõdulinti on. Sest endal polnud tal seda kaasas. Paraku ei olnud ka tüdrukutel. Niisiis läks poeg mõõdulinti tooma. Aeg jooksis, piigad ootasid. Siis mõõtis tund aega, ühte akent! Ja lubas järgmisel päeval uue aknaga tulla. Tuligi. Aga see oli vales mõõdus.

      Kell on seitse õhtul, Eestis üheksa, vaatame arvutist „Aktuaalset kaamerat”: „Eelolev öö on pilves ja vihmane. Õhusooja tuleb 3–8 kraadi.”

      Kuulen justkui ka meie akna taga vihmasabinat. Lähen rõdule vaatama. Ei midagi. Aga ometi sabiseb. Selgub, et palmid. Tõesti – palmide lehed teevad tuule käes täpselt sellist häält nagu Eestis vihm.

      Avan spetsiaalselt päeviku jaoks ostetud Moleskine’i märkmiku. Jah, sellesama, mida sellesamuse firma reklaamlause järgi on kasutanud ka Hemingway ja Picasso. Noh, mehed, andke ideid ja energiat!

      Millal ma üldse viimati käsitsi kirjutasin? Töö juures tuleb anda igapäevaselt kümneid allkirju. Ka nende pealt on näha, kui loetamatuks käekiri muutunud on. Isegi ei saa aru, mida ma paberitele alla kirjutan. Esimene täht on veidi M-i moodi. Ülejäänu sarnaneb pigem sassis niidijupi kui asjaliku nimekinnitusega.

      Nii et huvitav, kas saan oma käekirja korda ehk loetavaks. Ja mis veel tähtsam – kas saan oma mõtlemise korda, lineaarseks, mitte hüplikuks. Mis viga arvutis kirjutada, kus kustutamine mugav ja vahelekirjutamine loomulik.

      Pööran ette esimese lehe ja kirjutan kõigepealt kuupäeva (2. november) ja kellaaja, 22.15.

      Ning nüüd püüan nii hästi, kui oskan (kirjatähtedega!), panna kirja ajaloolise mõtte: „Saabusime Tenerifele eile õhtupoolikul. Tunne on selline, nagu oleksime siin veetnud juba nädala.”

      KLIIMAPAGULASED

      Lased Eestist jalga? Kas sul läks olemine külmaks või kuumaks? Põgeneda võib mille tahes eest: näruse ilma, igava töö, jobust elukaaslase, aga ka võlgade ja kõrilõikajate eest.

      Minu sees elav harrastuspsühholoog usub aga, et üks väga levinud põgenemisliike on põgenemine iseenda eest. Uskudes, et mujal on parem.

      „…Ah, tead, mul on nii värdjas ülemus, et ma ei viitsi enam siin töötada.”

      Sama mure pureb järgmises töökohas, ülejärgmises jne. Äkki on probleem natuke ikka sinus endas ka?

      „…Ah, tead, see Eesti on sihuke mõttetu konnatiik, kõik on kibestunud ja virisevad.”

      Lähed üheotsapiletiga vihaselt välismaale ja avastad, et seal ei oota sind mitte keegi. Ja kõik ümber sinu on samasugused jobud nagu kodumaal. Ainult sina ise oled puhas ja kuldne inimene.

      Sageli tuleb ette ju seda, et eestlane hakkab sõimama Eestit ja eestlaseid. Enamasti ei saa ta ise arugi, et ta pole konfliktis mitte Eesti või kaasmaalastega, vaid iseendaga. See võib olla päris ränk tunne, kui vihkad ennast ja oma identiteeti.

      Seepärast polegi me varem otsinud kokkupuudet Tenerife eestlastega – et mis seal ikka seltsida inimestega, kes on jalga lasknud. Kindlasti on see mingi kibestunud tõug, kes ei saanud lihtsalt kodus hakkama.

      Jaanuaris, kui käisime kahenädalasel luureretkel, võtsin ühel hommikul ikkagi südame rindu ja sammusin Kompassi otsima. Kompass on Playa de las Américase vaiksemas piirkonnas (San Eugenios) asuv eestlaste ekskursioonibüroo ja peamine koht, kus emakeeles saare kohta infot saab.

      Olles СКАЧАТЬ