Minu Tenerife. Noor pensionär. Mart Normet

Чтение книги онлайн.

      Igal reedel toimub Kompassis salongiõhtu, kus kohtuvad turistid ja kohalikud eestlased. Salongiõhtute perenaiseks on Olavi elukaaslane, plaatinablond Eike, kes on nii päikeseline inimene, et kui tema Eestist lahkus, pidi aastane keskmine temperatuur langema vähemalt ühe kraadi võrra.

      Eike keskmine nimi on orgunn. Ta on endine Põlva kultuurikeskuse juhataja, Eesti Aeroobika Liidu asutajaliige, Tenerifel kinnisvaramaakler ja fitnessitreener ning mis peamine – Kompassi saaretuuride giid. Ehk siis – kui keegi teab saare ajaloost ja tänapäevast absoluutselt kõike, siis on see tema, kes teeb igal nädalal kohustuslikus korras saarele ringi peale.

      Nagu klassiõhtule, tullakse ka Kompassi vabas vormis kulgevale salongiõhtule oma joogi ja snäkiga. Ükskord saabus rõivapoodi Cotton World pidav Meelis Kont koosviibimisele terve seajalaga – jamón ibérico! Kaasas ka spetsiaalne õhukeste viilude lõikamise nuga, ja lõikelaud, mille külge see seajalg kruviga keerata tuleb. Oli selle delikatessi kingituseks saanud ning kodus polnud selle jaoks ruumi. Ma jooksin kõrvalpoodi saia järele – ja palun väga –, tapas olemas!

      Just sel üritusel kohtusin endise jäägripealiku Jaak Mosinaga, kes tuli Tenerifele 2009. aastal, et siinses imeheas kliimas tervis korda saada. Tema esialgne plaan oli see, et lihtsalt sõita süstaga mööda rannikut ning elada telgis. Seal, kus tuju tuleb.

      Mõne aja pärast seadis pensionieas uljas härra end aga sisse El Puertito nimelise väikese külakese juurde, rajades oma kodu mäekoopasse! Kui 500 kilomeetri kaugusel Madeira saarel uputas, jõudis totaalne torm ja vihm ka Tenerifele. Vett oli taevast alla kallanud sõna otseses mõttes ämbrist. Hetkel, mil vesi koopas talle rinnuni tõusis, oli Jaak suhteliselt kindel, et sinna ta sureb.

      Kõik tähtsad ilmastikunähtused on tal kuupäeva järgi meeles. Nagu ka liinibusside ajad ja piletihinnad. Aga mis koopas toimunud uputust puudutab, siis – üle elas! Ja nüüd elutseb mees Las Galletase sadama lähedal, eikellegimaal. Tünnis! Jah, tünnis. Tünnis, mille ta ise ehitas ja mis näeb seest välja nagu sauna eesruum.

      Meenub, et ka vanakreeka filosoofid – küünikud – elasid tünnis. Nad uskusid, et ühiskonnakorraldus on võlts, ja püüdlesid loomulikkuse poole. Kas härra Mosin just küünik on, aga võitleja kahtlemata. Ta on suutnud paika panna ka Las Galletase kurikaelad, kes käisid teda tüütamas ja ükskord ta lausa paljaks varastasid.

      Mosinale, kes tänaseni kohalikku keelt eriti ei räägi, on usaldatud isegi Las Galletase jahtklubi duširuumi võti, mida üldjuhul antakse ainult neile, kes oma alusega sadamamaksu maksavad. Nii et jah, Jaak Mosin on mees, kes oskab elada ja ellu jääda. Nagu ta ise Eesti Ekspressile tunnistas: „Kui sa oled istunud kümme aastat Gulagis ja sellest aasta üksikkongis, saad sa hakkama igal pool.” Ja mille eest ta istus? Kuna üritas nõuka ajal läbi Armeenia Türki põgeneda. Tenerife eestlaste jõulupidudel on Jaak lastele ka jõuluvana teinud. Aga nüüd viimasel aastal enam mitte. Olla olnud mõne meelest liiga järsk jõuluvana.

      Kõige kauem Tenerifel elanud eestlane on aga Eesi Uuk, kes saabus saarele juba 1995. aastal. Tegu on jumeka daamiga, kes ilmselgelt ei ela tünnis ega jäta vahele ühtegi saare pealinnas toimuvat klassikalise muusika märgilist kontserti. On üldse hea kuulaja ning tunneb väga palju erinevaid inimesi üle kogu saare: Rwanda ärimeestest La Laguna ülikooli professoriteni. Sooja hääle ning pehmete žestidega interpreteerib ta Tenerifet sellises võtmes: „Parim koht, kus leida sisemist tasakaalu. Selle pealt tärkab kõik muu: vabadus, õnn, armastus.”

      Kinnisvaramaakler Marko Põlluäär kolis saarele koos perega 2006. aastal ja tema meelest jääb paljudel paaridel kolimise otsus just selle taha, et sageli ei saa või taha üks töö, kodu, vanemate, sõprade või laste pärast seda ette võtta. „Ma tean peresid, kes on tulnud nii-öelda poolvägisi ja siis mõne aja pärast Eestisse tagasi läinud.”

      Marko meelest kardetakse kindlasti eeskätt seda, kuidas majanduslikult hakkama saada.

      Näiteks Helemai ja Antti Ild, kes tegelesid Tallinnas ja Pärnus rõivaäriga, vabanesid laenudest ja liisingutest, müüsid Tallinna korteri maha, lendasid oma nelja-aastase Richardiga siia kohale, panid püsti pisikese riidepoe Fashion Del Mar ning juba viiendal kuul said endale palka maksta. Eestis käivad nad suviti, nagu teisedki kliimapagulased.

      „Eestis oli meil kõik hästi ja kõik olemas, aga siis hakkas mu peas kasvama küsimus – kas nii siis jääbki meie eluga? Et siiasamasse korterisse nüüd siis jäämegi? Või ostame maja? Aga mitte midagi ei muutu,” meenutab elava loomuga Helemai.

      Nii nende kui Marko pere oli sooja kliima otsinguil valmis kolima ka palju kaugematesse ja ekstreemsematesse paikadesse, Tenerife otsa komistati juhuslikult. Stabiilselt meeldiv suvine ilm aasta ringi ning Euroopa Liit – need ongi kliimapagulaste peamised argumendid.

      Kuueaastane Elli tahtis minna kuhugi, kus saaks iga päev ujuda! Kaks kuud oli enam kui piisav aeg selleks, et tema ema Merike Teder saaks Eestis kõik vajaliku korda ajada: korteri välja üürida, lapsele passi ja vajalikud load hankida, lasteaialepingu lõpetada ja muidugi tööandjalt kaugtöö luba saada.

      Nii et kui te loete hommikul Postimehe veebiküljelt uudiseid, siis teadke, et sageli on just Merike need teie jaoks Tenerifel kell 5 hommikul kokku pannud. „Olime lapsega juba ammu unistanud elust kuskil soojal maal – paraku olin siiani arvanud ikka, et elu unistuse saab alles siis täide viia, kui laps suureks kasvatatud.” Nüüd käib Elli kohalikus koolis ja paneb hispaania keelt nagu pohli.

      Muidugi on võõras keeleruum, võõrad inimesed, võõrad kombed, tundmatud kohad ja teistsugune liiklus inimestele suur muutus. Ja nii on noortel ja üksikutel seda sammu astuda märksa lihtsam kui peredel.

      Helemai ja Antti vanem laps, 24aastane linalakk Christella on elanud peale Eesti ka Austraalias, Ameerikas ja Tenerifel. Temasugusel noorel on hoopis teistsugune mõttemaailm ja arusaam normaalsusest kui neil, kes ei reisi. Nagu on kirjas Christella Facebookis: „Maailm on raamat ja need, kes ei reisi, loevad sellest vaid ühe lehekülje!”

      Ma usun, et sellistes noortes ei tekita turvatunnet mitte kindel koht, kindel kinnisvara, kindel töö, vaid oma elu juhtimise vabadus. See uus põlvkond on kogu maailmas esimene globaalne põlvkond, nagu sõnastab tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa. Nad suhtlevad inimestega üle kogu maailma, räägivad keeli, tunnevad end igal pool koduselt. Nemad on need, kellele pole piirid määravad, liikudes vabalt erinevate kohtade vahel, luues endale ise elurütmi, mis ei ole kindlasti kella kaheksast viieni kontoris istumine.

      Kas nad on õnnelikud?

      Näib nii.

      Sest nad pole krampis.

      Märkimisväärne osa saarel elavatest eestlastest ongi veidi üle kahekümnesed noored, kes töötavad peamiselt baarides ja restoranides. Kes kelnerina, kes köögis, kes baaris, kes sisseviskajana. Viimane tähendab siis ametit tänaval: turistide sissemeelitaja. Väidetavalt on see töö heas piirkonnas vägagi tasuv.

      Baaritöötaja teenib kuus kätte keskmiselt 800–1100 СКАЧАТЬ