Minu Tenerife. Noor pensionär. Mart Normet

Чтение книги онлайн.

      „Sel majal pole ust!” on meie tütre Nele esimene reaktsioon, kui oma uue kodu ees autost välja ronime. Tõepoolest – neljakorruselisel kortermajal ulatub tänava poole kaks trepikoda, mis algavad kohe värava tagant, ehk et trepikojad kõrguvad vabas õhus.

      Vinname 15kilosed kotid-kohvrid kangelaslikult neljandale korrusele. Siin selle punakaspruuni ukse taga see siis on – meie uus kodu. Kahe kuu raha on ette ära makstud, taganemisteed pole. Keerame ukse lahti.

      Esimesena jookseb muidugi sisse Nele. Kui jõuan asjad sisse tõsta, on ta elamisele tiiru peale teinud. „Meil on kaks vetsu,” rõõmustab ta. „Kumma ma endale saan?”

      Meile on aga esmatähtis, kas lubatud internet on ikka sees. Toanurgas särab uus valge Vodafone’i ruuter. Toksime parooli telefonidesse ning uskumatu küll, töötabki! Olime valmis selleks, et internet tekib heal juhul nädala-paari jooksul. Aga nüüd – voilà! – netiuudised ühe klikiga kohal!

      „Konkurss kultuurilehe Sirp peatoimetaja kohale kukkus läbi.”

      „Parima koolisöökla konkursi võitsid Laagna gümnaasiumi kokad.”

      „Zara asutaja tütrest sai Hispaania rikkaim naine.”

      Pilk telefonilt toa peale. Terve elutoa sein on kaetud sektsioonkapiga, mille värv on midagi heleda pähkli ja merevaigu vahepealset. Ja mitte et riiulid tühjad oleksid! Uus omanik on üüriliste silmarõõmuks kokku ostnud kirjeldamatus koguses keraamikat. Suure toa sektsioonkapis elavad hiina vanamees, kes püüab kala; hall kivi, mille peale on graveeritud hall laev; kahest valgest kuldse nokaga tuvist koosnev skulpturaalne teos; krohvilaadse materjaliga kaetud laevamudel; rohelise kaelaga valge luik, mille sisse saab panna näiteks kommi või silma alt ära mõne väiksema keraamilise objekti; pruun joogikann, millel paari sajandi taguste mõjutustega pilt joviaalsest punaste pükstega aadlikust, kes rabab punase kübaraga daami; täpselt sama pildiga kuus dekoratiivset joogitoopi; valge kuldsete joontega amfora; tuhaurni meenutav läikiv asjandus, mille sees siiski tuhka pole; miniatuurne klaasist õllevaat, mille küljes ripuvad miniatuursed õllekapad jne.

      Ja nagu sellest oleks veel vähe, on meil majapidamises ka alljärgnev valik jooginõude komplekte: klassikalised veiniklaasid; ümmarguse äärega šampuseklaasid; kandilise äärega šampuseklaasid; reljeefse kirsimotiiviga mahlaklaasid; tsirkusepildiga mahlaklaasid; Martini logoga mahlaklaasi tüüpi klaasid; Pepsi-Cola logoga mahlaklaasi tüüpi klaasid; Vodka Burdonsi logoga mahlaklaasi tüüpi klaasid; nõukogude aja sööklas levinud klaasitüüp – pikkupidi sakkidega klaas, mis sobib mistahes joogile; pokaali tüüpi joogiklaas; jalaga viinapits; jalata viinapits; veel üks ilma jalata viinapits; keraamiline viinapits; sangaga viinapits; lillega valge kohvitass; lillega beež kohvitass; sinise triibuga väike kohvitass; keskmise suurusega valge kohvitass; keskmise suurusega valge pruuni ja musta triibuga kohvitass. Ja kõiki neid nimetatuid kuus tükki.

      Aga mis on puudu?

      Normaalselt suur kohvikruus! See on meil üks esimesi oste.

      Ning mille leian ma köögisahtlist… veinipudeli avaja! Ongi olemas. Isegi kaks tükki! Okei-okei, mitte nii head kui meie oma. Nõus-nõus, kodurahu nimel, nõus.

      Aga aitab – oleme lennureisist nälga suremas, läheme otsime kesklinnast mõne restorani.

      Viie minuti tee kaugusel algab Los Cristianose kaubandustänav ning sellele kõige lähem söögikoht on oma aknale uhkelt kirjutanud „Paella”. Koht kubiseb kohalikest, ametlik ja ainus keel tundub olevat hispaania. Okei, tuld – millega siis veel alustada kui mitte paellaga! Võtame plasttoolidel istet.

      Lauda teenindavad kordamööda 60aastased valges särgis härrased nagu vanas Euroopas sageli kombeks. Teenindaja – see on siin ikkagi karjäär, mitte hädapärane tööjupp. Et paremini sulanduda, hakkame hispaania keeles tellima. Paella – seda on lihtne öelda. Samuti dos cervezas (kaks õlut). Ning lapsele võtaks zumo naranja (apelsinimahl). Selle peale kelner küll seletab küsivalt midagi, aga meie lennupohmellis pead lihtsalt kinnitavad üle, et jajah – zumo naranja. Oi, kui tublid me ikka oleme!

      Mõnus, oleme Hispaanias. Kui turismikeskuse põhikeeled on inglise ja vene keel, siis meie piirkonnas on seda päris Kanaari ja Hispaania hõngu tunda.

      On 1. november 2013, kell on kaheksa õhtul. Päike on loojunud, aga õues on T-särgi ilm. Tänavad inimesi täis. Küll need kohalikud ikka räägivad kõva häälega!

      Alles me olime porises Tallinnas ja nüüd valmistume sõna otseses mõttes palmi all külma õlut timmima. Ja sealt need saabuvad – kaks higistavas toobis Doradat, mis on kohalike lemmikmark. Ning lapsele laekub… Fanta! Nii palju siis meie esimesest katsest kohalikus keeles apelsinimahla tellida. Seni oleme hoidnud Nelet gaseeritud limonaadidest eemal. Aga noh, olgu. Temalgi märgiline päev, mida tähistada elu esimese Fantaga. ¡Salud! Terviseks!

      Veerand tundi ootamist ja saabub paella. Lauale pannakse suur munarest ning selle peale kuum pann riisitoiduga. Päris nutikas taaskasutus, kas pole. Kelner tõstab igaühele mehise portsu kollast riisi mereandide, kana- ja sealiha tükkidega ning katab panni fooliumiga.

      Elu on lill? Ei. Sel õhtul on elu paella! Hõljume koju.

      Kõrvalhotellis käib õue kultuuriprogramm kuni kella 23ni.

      Ühtlasi avastame, et dušist ei tule sooja vett.

      TEINE PÄEV

      Keegi sikutab mind käest. Keset mehist norsatust avan aegluubis silmad. „Me läheme ujuma,” teatab energiline Nele, endal juba täispuhutud rõngas ümber.

      Kell on pool kümme. Esimene öö uues kohas selja taga. Vedelen veel veidi, kuni lükkan pealt lina. Tekist loobusin juba öösel, kui läks liiga palavaks. Ajan end püsti. Üllatuslikult on isegi kivipõrand soe.

      Uksekell. СКАЧАТЬ