Minu Tenerife. Noor pensionär. Mart Normet

Чтение книги онлайн.

      Tenerifel elab püsivalt umbes 80 eestlast, ning koos meiesuguste talvitujatega kindlasti üle saja.

      2012. aasta septembris avati Los Cristianose ranna lähedal Eesti söögikoht Reval. Seal sai isegi sülti ja normaalse kiirusega internetti – mida veel eestlastel vaja! Tutvustasin sülti ükskord isegi ühele vanemale inglise paarile, kes mu kõrvallauas menüüd uuris.

      Paraku äri ikkagi ei läinud ja poole aasta möödudes pani Reval uksed kinni. Nüüd asub samades ruumides Hiina restoran. Üks – null kevadrullide kasuks ja süldi kahjuks.

      Siiski, väikene Eesti on Tenerifel tuntav, kui viitsid selle üles otsida. Ja selge see, et ilma otselendudeta pole see võimalik. Siis oleks meie kliimapagulaste kommuun kusagil mujal, näiteks naabersaarel Gran Canarial.

      Aga praegu. Mis meil on?

      Esiteks – Kompass. Eestlaste esinduslik reisibüroo ja sotsiaalne kooskäimise koht.

      Teiseks – Tenerife Eesti selts ja emakeelering lastele.

      Kolmandaks – terve rida Eesti kinnisvaramaaklereid. Priit & Oliver ehk tenerifesiesta.com; Eike ehk tenerife24.ee ja Marko ehk tenerife.ee.

      Neljandaks – jaht Wesipruul. Vaala- ja delfiinituurid kapten Kristo juhtimisel.

      Viiendaks – riidepoed. Cotton World ja Fashion Del Mar on täiesti sada protsenti Eesti omanikele kuuluvad kauplused.

      Kuuendaks – eesti teenindajad. Saarel leiduvad eestikeelne juuksur, massöörid, fotograafid ja suur hulk päikeselisinoori baarides ja restoranides.

      Aga kõik ei jää võõrasse keskkonda pidama. Eesi on tähele pannud, et üheksa kuud on tõehetk – kas tekib uue kohaga lõplik tõmme või mitte.

      Kord lähenes El Duque rannas meile arglikult noor fotograaf, kes pakkus võimalust jäädvustada meie perekonda – õhtul saaksime need fotod juba ilusti väljaprinditult koju kaasa osta. Selle kartulivärvi juustega tütarlapse inglise keelel oli väga tuttav aktsent. Olen pidanud viis aastat Eurovisioonil käies kuulama, kuidas eestlased inglise keelt hääldavad, nii oli mulle rannas kohe selge, kellega tegemist.

      Aga ma ei soovinud hoobilt meie identiteeti paljastada ning jätkasime oma fotosessioonist keelduvat strateegiat inglise keeles. Siis võttis ta kasutusele müügimeeste levinud nipi: „Where do you come from?”

      Seepeale vastasin: „We come from the same country as you do.”

      Ta vakatas.

      „Well, tell us, where do you come from,” ei jätnud ma jonni.

      „No, I don’t want to tell.”1

      Vau, mõtlesin ma, milline meeldiv kontakt on meil saavutatud. Tema tahab ju tööd teha, mitte mina. Jätkasin eesti keeles: „Me tuleme Eestist ja sina ilmselt ka.”

      Tema näos peegeldus korraga nii kergendus kui paanika.

      Selgus, et tütarlaps on saarel olnud kuu aega ning juba igatseb kodu järele. Ausalt öeldes kiirgas igast tema poorist tsipa kibestumist ja seda, et puudu jääb avatusest, optimismist ja kohanemisvõimest. Kõigest sellest, mis Tenerifele jäänutel olemas on.

      Ehk nagu ütleb pea 20 aastat Tenerifel elanud Eesi: „Need, kes siia jäänud, saavad hakkama iseendaga vastastikku seismisega.”

      TERVIS KORDA!

      Või õigemini – mitte mõtte, vaid tunde.

      Mõtted saadavad meid kogu aeg. Neid on kohutavalt palju. Mõtted matavad tunded kinni ja me püüame leida kõigele põhjendust ning iva. See hakkab pihta juba haridussüsteemist, kus hierarhia tipus on need ained, mis seotud reaalteadustega. Samal ajal kui kunsti, muusikat, tantsu ja muud sellist peetakse tarbetuks.

      Nii et see jäätiseamps juhatas mind kättpidi tagasi selle juurde, mida tähendab „elust mõnu tunda”.

      Kahju, kui puhkaja ei saa endale lubada siin saarel pikemat aega kui üks nädal. Esimesed päevad elad sisse, seejärel püüad paar päeva töömõtteid eemale tõrjuda ja jõuga puhata ning siis hakkad juba pabistama, et puhkus saabki kohe otsa. Selles valguses on kaks nädalat märksa tõhusam periood.

      Täna, 15. novembril lendavad siis tagasi need eestimaalased, kes on olnud saarel sama kaua kui meie – kaks nädalat. Meie aga jääme siia. Ja teate mis – umbes täpselt praeguseks olemegi me sisse elanud. Pole enam seda tunnet, nagu oleksime siin võõrad.

      Olin valmis selleks, et kui lõigata noaga läbi fanaatiline töötegemine ja hakata ühel hommikul tegema mitte midagi, siis võib pingelangus mu mootori päris rivist välja lüüa. Ja nii ongi läinud. Kaks esimest nädalat on pea olnud uimane. Hommikuti pean end endiselt kohviga käima lööma, kuigi olin endale lubanud, et Tenerifel kohvi ei joo. Vähemasti käin iga päev jalutamas. Aga vette pole veel jõudnud, sest tööstress on kondenseerunud värviliseks tatiks, mida ma igal hommikul välja püüan nuusata.

      Enne äralendu haarasin „Terevisiooni” toast kaasa raamatu „Revitalisatsioon ehk kuidas elada saja-aastaseks”. Seda oli saates tutvustanud vitaalne sportlane Ott Kiivikas, kes ilmselt elab vähemalt kahesajaseks. Rohkem kui selles lisanduvad teaduslikus keeles toitumisnõuanded ja niisama targutused huvitas mind konkreetne aeroobse tegevuse treeningplaan. Mitu sõpra on viimastel aastatel jooksma hakanud, isegi maratoni. Ma ise olen jooksmist jällegi eluaeg sõna otseses mõttes vihanud. Aga noh, äkki on aeg proovida?

      Ostan pealinna lähedalt Decathloni spordikaubamajast endale päris jooksutossud, milliseid pole mul kunagi varem olnud, pulsikella ja paar neljaeurost spordisärki. Proovin ka maikat, aga näen selles oma heleda naha ja hõreda heleda karvkattega välja nagu kiiritada saanud ahv. Jääb ostmata.

      Decathlon on rahvusvaheline kett, kus hinnad kaks-kolm korda odavamad kui Eestis, ja valik vähemalt viis korda suurem kui Eesti suurtes spordipoodides. Nii et isegi minusugune tugitoolisportlane tahab seal kaupa korvi loopida nagu laps kommipoes.

      Raamatus on kirjas, et tuleb välja mõõta kahekilomeetrine tüüpdistants ning hakata seda läbima koormustega, mida nädala kaupa tõsta.

      Esimene nädal:

      I päev: jookse 20 sammu, kõnni 10 sammu ja nii edasi;

      II päev: samamoodi;

      III СКАЧАТЬ