Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia. Kati Nielsen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ araabia või Aafrika päritolu, ning tänav, mida rahvasuu kutsub Väikeseks Aafrikaks – Lille Afrika. On getostuma hakkavad sotsiaalmajade kvartalid, kus elavad peamiselt pagulased. On Aasia päritolu kaupmeeste kioskid, söögikohad, puu- ja juurviljapoed, juuksuritöökojad. Siin on rahvusvaheliste organisatsioonide esindused, mille katuste all töötavad koos sajad rahvused. Ülikoolid, kus vaid napilt pool üliõpilastest on taanlased.

      Kopenhaagenit on kujundanud ning vormivad üha edasi põhi, lõuna, ida ja lääs. Tänavatel võib kuulda kõikvõimalikke keeli ning näha nii valge, kollase kui musta rassi esindajaid. Taani pealinn erineb oluliselt väikestest puhastest küladest, kus suheldakse valdavalt taani keeles. Kus on tore pisut puhkust veeta ning tunda koduigatsust suurlinna anonüümsuse, hoogsa tempo ja siivutu räpakuse järele. Kas ei ole siis õigus taanlastel, kes ütlevad, et Kopenhaagen ei ole see päris Taani?

      Kirjanik Søren Ulrik Thomsen on pärast Jüütimaalt Kopen-haagenisse ümberasumist kirjeldanud, kuidas tajus linna enesele päev-päevalt lähemale tulevat, kui „pilti, keelt, heli, lõhna, liikumist, meeleolu, muusikat, topograafiat, labürinti, tingimust, koduväljakut, elustiili…”11. Selle asemel, et kärsitult kõike korraga selgeks saada, tuleks ehk tõesti taanlaste kombel vabalt võtta ja lasta linnal tasahilju enda juurde tulla. Iga päev toob midagi uut niikaua, kuni ühel hetkel tekib tunne, et oled koju jõudnud.

      JOJO. ESIMESED SÕIDUD

      Ma ei olnud varem üle nii suurte sildade sõitnud. Taani koosneb peamiselt saartest ja ma arvasin alguses, et sillad hoiavad saari koos, muidu triiviks pool Taanit ulgumerele.

      Jutustasin vanaemale, et ilma sildadeta laguneks Taani merre laiali, eriti niisuguste tugevate tuultega, nagu seal puhuvad. Tema hakkas naerma ja selgitas, et sillad on ikka selleks, et saaks ühelt saarelt teisele sõita. Ma ei olnud vanaema jutus kindel, sest Pangodi järvel Lõuna-Eestis ujuvat mingi saar ringi, aga hoidsin need kahtlused igaks juhuks enda teada. Ei tahtnud, et vanaema muretsema hakkab. Niigi oli ta kurb, et me Eestist ära kolisime. Esimest silda näitas mulle lennuki aknast ema, kui Kopenhaagenis maandusime. Selle sillaga on Taani Rootsi külge kinnitatud ja ülesõiduks tulevat putkas istuvale valvurile raha maksta.

      Mulle meeldib lennata. Lennukis saab väikesi kokakoolapurke, mida tavalises poes ei müüda. Mõnikord on stjuardessid nii lahked, et annavad lapsele kaks purki, kuigi küsisin ainult ühe. Lennukis juhtub naljakaid asju. Ükskord pritsis pudelit avanud stjuuard tukkuma jäänud isa kogemata gaseeritud veega üle. Vesi purskus isale näkku, särgile ja pükstele. Meie Victoriaga, kes on mu uus õde ja elab meie juures nädalavahetustel ja puhkuste ajal, püüdsime naeru tagasi hoida, kuni olime näost täitsa punased. Stjuuard punetas samuti, kui ta lapiga ümber isa pea vehkis ja vabandusi pomises. Isa paistis täitsa rahulik, aga tema kaelale olid tekkinud punased plekid. Plekid ilmusid välja siis, kui isa vihaseks sai, ja kadusid taas, kui ta rahunenud oli. Lennureiside ajal piidleb ta aga lähenevat joogi- ja toidukäru veel nüüdki kahtlustavalt.

      Ükskord proovisime Victoriaga lennukis, kui pikalt on võimalik keelt suust välja ajada, ja tegime sellest pilte. Teinekord püüdsime kordamööda vaikselt kassi moodi näuguda, et välja uurida, kas meie ees istuvad inimesed hakkavad ringi vaatama, kus see kass ometi on. Inimesed ei teinud väljagi, mispeale Victoria tüdines näugumisest ja haugatas korra koera moodi. Selle peale võpatas üks teisel pool vahekäiku istuv ja taanikeelset ajalehte Politiken uuriv vana mees nii kõvasti, et tal prillid põrandale kukkusid. Isa hakkas meiega riidlema ja käskis vabandust paluda. Victoria läks siis ja aitas mehel prillid tooli alt üles otsida.

      Hiljem sai isa targemaks. Ta ostis endale Matase12 poest kõrvatropid. Minu ja Victoriaga koos lennates torkas ta tropid endale kõrva ja teeskles, et ta on süvenenud raamatusse või magab ja ei kuule midagi.

      Ega meie alati kõiges süüdi olnud. Näiteks ükskord Kopenhaagenis maandudes, kui üks närviline mees pakiriiuli ukse lahti rebis, kukkus emale pähe pakend kuue purgi Saku Originaali õllega. Ema ainult naeris, triikis haiget saanud kohta sõrmeotstega ja sosistas mulle kõrva: „Näe, nüüd kukkus mulle kellegi Tallinna vallutamise trofee pähe.” Ma ei teadnud, mis trofee tähendab, aga meie varasematest reisidest olin kursis, et nendel inimestel, kes järgmisele lennukile jõudma peavad, on kole kiire, ja Kopenhaageni lennujaamas on selliseid reisijaid palju. Mulle ei meeldi lendamise juures ainult üks asi – paha hais, kui inimesed oma kingad ja saapad maha kisuvad. Mõni ei pese vist üldse oma jalgu ega vaheta sokke. Parem kui selliste kõrvale istuma ei satu.

      Kopenhaagenis hakkas kõigepealt silma, et majaelanikud rääkisid omavahel juttu, kui üksteist trepil nägid, mitte ei poetanud moka otsast tere ega tormanud seejärel silmi maha lüües lifti, nagu olin näinud Tallinna kortermajade trepikodades. Kopenhaageni inimestel tundus olevat aega, kuigi nad olid täiskasvanud. Meie maja taga on hiigelsuur aed, kus olen algusest peale tohtinud üksinda mängida. Tallinnas ei lubanud ema mind üksinda õue.

      Seal aias on alati teisi lapsi. Ma ei mõistnud alguses üldse, mis need lapsed mulle rääkisid, aga tegin näo, et saan aru, noogutasin muudkui ja ütlesin „jajah”. Ema arvas, et nii ei ole päris õige, sest kui aru ei saa, siis tuleb püüda küsida, isegi kui seda keelt ei oska. Et olin juba lasteaias ja eelkoolis inglise keelt õppinud, sain täiskasvanute abiga tõlkides, kätega seletades ja pilte joonistades kuidagi oma jutud aetud. Taanis on nii, et peab ise teiste juurde minema ja ennast tutvustama. Kui sa oled võõras, siis sind ei tutvustata, igaüks peab ise hakkama saama. Aga kui sa oled julge ja lähed teiste juurde, siis võetakse sind lahkesti kampa.

      Siis, kui me veel Kopenhaagenis ei elanud, käisime isal külas olles Knuti juures. Knut oli minu isaisa, kes elas vanas majas, mida kutsuti villaks ja mille ümber oli aed suurte puude ja roosidega. Seda villat nimetati hooldekoduks. Knutil oli villas väike korter. Pelgasin teda natuke, sest ta meenutas võlur Gandalfit13. Tal olid samasugused valged juuksed, habe ja helesinised silmad. Selles ei saanud alati päris kindel olla, kas ta räägib taani või võlukeelt. Näis, et kohe nüüdsama võis ta tõsta käe, osutada nimetissõrmega ja sulle niimoodi suured kõrvad või kõvera nina pähe võluda. Öösiti, kui kõik magasid, võis ta näpata majahoidja luua ja selle seljas linna kohal ringi lennata. Knutil oli kapis alati midagi head ning iga kord andis ta mulle ja Victoriale taskuraha. „Min lille blomst,”ütles ta ikka – eesti keeles tähendab see ‘minu väike lill’. Knut elas villas, sest tal oli rabandus olnud ja ta ei oleks oma kodus üksi hakkama saanud. Pärastpoole, kui ma juba natuke taani keelt rääkida oskasin, ei näinudki ma enam Knuti, sest ta oli vahepeal ära surnud. Isa oli väga kurb, sest tal ei olnud niigi juba ammu ema ja nüüd enam mitte ka isa. Kahju, oleksin nii väga tahtnud aru saada, mis Knut mulle ütleb, ja aimata, kas see oli ikka taani keel, mida ta rääkis.

      Isa meenutab Knuti sageli ja räägib temast lugusid. Näiteks ei olnud villa tubade ustel lukke, sest arst pidi kiiresti tuppa jõudma, kui kellelgi paha hakkas. Ühel päeval tabas keegi Knuti uksele riivi külge pusimast. „Kas te arvate, et pärast seitsmekümnendat sünnipäeva enam edasi ei elatagi?” sõdis Knut. Villa juhataja oli siis värvilisest paberist punase südame välja lõiganud ja Knut tohtis selle ukse peale kinnitada, kui tal daam külas oli ja ta ei tahtnud, et neid segatakse.

      Sõitsime palju mööda Taanit ringi juba siis, kui veel Kopenhaagenis ei elanud. Käisime ka Rootsis ja paar korda isegi Norras. Meil oli auto tagaistmel terve kraamikauplus. Padjad, magamiskotid, Nintendod, ajakirjad ja raamatud, kaisuloomad, kommid ja joogipudelid. Alguses ei osanud me Victoriaga omavahel eriti rääkida, sest mina ei osanud taani keelt, Victoria ei osanud eesti keelt ja me mõlemad oskasime ainult natuke inglise keelt. Aga mingil moel saime räägitud. Õpetasime üksteisele eesti- ja taanikeelseid sõnu ja naersime nii, et hing kinni, kui teine võõrast keelt valesti hääldas. Oleme omavahel algusest peale üsna hästi läbi saanud. Ainult Rootsis kanuumatkal togis СКАЧАТЬ