Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia. Kati Nielsen
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia - Kati Nielsen страница 8
Название: Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia
Автор: Kati Nielsen
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949511457
isbn:
Nii tavatsevad taanlased ütelda. Tegelikult on Kopenhaagen Taani linn küll – isegi pealinn. Need, kes nii mõtlevad, arvavad, et Kopenhaagenis elab lihtsalt liiga palju välismaalasi.
Lesisime Martiniga Amager’ rannas päikese käes, varbad liivased. „Tahan end selles linnas hästi tunda! Aga kuidas seda saavutada?” otsisin lohutust.
„Küll sa oled ikka kärsitu!” tuli Martinilt kiire vastus. „Sa oled siin vaevalt kuu aega elanud, see on täiesti loomulik, et sa end veel kohalikuna ei tunne. Ja ära oota, et see homme üle läheb.”
„Jah, aga see käib mulle närvidele, et ma ei saa taani keeles vabalt suhelda ja ei tea lihtsamaidki asju.”
„Mis asju?”
„Noh, näiteks, kus asub kingaparandus.”
„Kas sul on kingad katki?”
„No ei ole. Veel.”
Martin silmitses mu kriime liivaseid varbaid. „Aga milleks sul siis nii täpselt vaja teada on, kus kingaparandus asub? Kesklinnas on pea igal tänaval mõni kingsepp.”
„Sa ei saa üldse aru! Ma tahan teada, kus asub hea kingaparandus! Ja juuksur, hambaarst ja keemiline puhastus ja muu säärane. Tallinnas ma teadsin seda ja ei pidanud ekslema,” tõstsin püsti karates häält. „Mulle käib närvidele, et ma mitte midagi ei tea ja rääkida ei oska. Iga kord, kui püüan taani keelt harjutada, näiteks poes, lähevad taanlased kohe inglise keele peale üle! Niimoodi ei õpi ma kunagi keelt ära! Kohalikud lihtsalt panevad mind paika – sa ei kuulu meie hulka, oled turist ja jäädki selleks,” paristasin nii kiiresti, et sõnad suus sassi läksid. Meie omavaheliseks suhtluskeeleks oli sellal veel inglise keel.
Nägin, et Martin püüdis naeru tagasi hoida, ja see ajas mind vihale. Kraapsasin maast peotäie valget peenikest liiva ja viskasin naeru pugistava mehemüraka poole. Martin haaras mu sääre järele, ilmselt eesmärgiga mind liivale pikali tõmmata, aga mina olin kiirem – panin Sundi väina teisel kaldal valendava Rootsi linna Malmö poole plehku. Kätte sai ta mu alles jahedas kristallselges vees. Kopenhaageni rannad on miljonilinna kohta üllatavalt puhtad, tuulevaiksel päeval ujuma minnes paistab merepõhi koos lainete joonistatud liivaviirudega selgesti kätte.
„Aasta pärast oled sa kogu ebamugavustunde unustanud. Anna endale aega!” lohutas Martin koduteel. „Ja üleüldse, mis mõtet on muretsemise peale aega raisata?”
Tal oli vist õigus. Ehk on tõesti õigem nautida tasahilju, sammhaaval sündivat sulandumist. Tunda mõnu valitud teekonnast ja selle väikestest edusammudest ning rõõmudest.
„Mis sinul Kopenhaagenis kohaneda aitas?” pärisin meie maja taga aias Mailalt. Maila paremas käes auras katkise sangaga kohvikruus ja vasaku käe sõrmede vahel rippus sigaret. Maila tuli Gröönimaalt Kopenhaagenisse ülikooli, abiellus taanlasega ja jäigi siia. Gröönimaal elava ema külastamiseks sõidab ta kõigepealt lennukiga ja seejärel helikopteriga, sest tema sünnikodu juurde ei vii ühtegi teed. Maila on lapsena vaalapüügil kaasas olnud ja koos isaga jahiretkel hüljest nülginud. Maila taanlasest isa oli Gröönimaale sõitnud vaid kolmeks kuuks, aga sinna ta jäigi. Teda hakati kutsuma Valgeks Gröönlaseks.
Maila arvas, et muuhulgas aitab kohaneda teadmine, et inimesed on igal pool ühesugused, kuigi neil võib olla erinev välimus ja üks kirjutab med venlig hilsen, aga teine inussiarnersumik inuulluaqqusillunga6. „Tuleb lihtsalt… leida tee inimeste südamesse,” andis Maila nõu ja vajus siis ise mõttesse, justkui oleks ta tuhandete kilomeetrite taga keset Gröönimaa lumevälju või kusagil mujal väga kaugel. Vaikisime kahekesi.
Meenutasin hiljuti Kopenhaageni kohta loetut. See linn on aegade jooksul meelitanud kohale sadu tuhandeid immigrante, asudes Euroopa nii-öelda ristteedel ja olles omamoodi väravaks Läänemerele. Praegu on Kopenhaagenis elavate välismaalaste kontsentratsioon kogu muu Taaniga võrreldes kõrgeim. On ju Taani paljude arvates üks turvaline ja mõnus koht elamiseks ning Kopenhaagenis on kergem tööd leida kui väiksemates linnades. Üksteise järel on Kopenhaagenit tabanud mitu sisserändelainet. Jõukad kaupmehed Saksamaalt keskajal. Hollandi põllumehed kuninga kutsel 16. sajandil. Juudid natside kurjuse eest 1930. aastatel. Ungarlased nõukogude võimu tagakiusamise eest 1950. aastatel… Uuemal ajal on siia samuti peitu tuldud – Iraagist, Iraanist, Somaaliast, Bosniast, Afganistanist ja teistest vägivallast vaevatud riikidest. Peale selle on tuldud õppima või tööd otsima ning siis paikseks jäädud.
„Nii et teadmine, et inimesed on igal pool ühesugused, et sajad tuhanded on siin hakkama saanud ja järelikult on sinulgi šansid „ellu jääda”…” katkestasin vaikuse. Maila silmitses kuuriseinale naalduvaid tumelillade õitega tokkroose ja rüüpas tassist kohvi. Hall sigaretituhk pudenes rohelisele murule.
Mitte kõik ei ole suutnud koduneda. Ma arvan, et paljudest Kopenhaagenis elavatest gröönlastest ja inuittidest on saanud joodikud just sellepärast, et nad ei ole siin kohanenud. Olin neid joomaurkaid väljastpoolt näinud, need olid siinsamas lähedal Vesterbro linnaosas. Olime Martiniga tollest kvartalist läbi jalutanud ja ta oli mulle neid sigaretisuitsust läbi imbunud ja masendusest mustaks tõmbunud tänavaäärseid baare näidanud.
„Aga mis on sinu arvates põhjuseks, et paljud gröönlased kohanenud ei ole?” ärgitasin Mailat edasi rääkima. Maila läikivad süsimustad silmad kõrgete põsesarnade kohal pöördusid päikesesse sirutuvalt tokkroositaimelt minu poole. „Kas sina ka tunned siin lumest puudust?” küsis ta hajameelselt.
Kas need gröönlased, kes Taanis ära ei ole harjunud, olid ehk ise mingi vea teinud? Vist ei ole see ikka päris nii lihtne, et iga inussiarnersumik inuulluaqqusillunga kirjutama harjunud inimene võtab omaks med venlig hilsen’i. Ehk ei ole ahvatlevad võõrad rannad, olgugi valge peene liivaga, iga inimese jaoks?
Taani ajaloos on häbiväärne seik – rühm Gröönimaa lapsi eraldati nende vanematest ja toodi Taani haridust omandama. Kui lapsed mitme aasta pärast koju tagasi lubati, olid paljud neist sealse keele unustanud. Nende vanemad aga ei osanud taani keelt ja nii ei olnud neil enam võimalik lastega rääkida. Need noored ei kuulunud enam justkui kuhugi – ei siia ega sinna. Taani valitsus sai alles tagantjärele aru, et oli eksinud. Eduka integreerumise asemel olid tagajärjeks purunenud perekonnad, alkoholism ja enesetapud.
Kas-saan-hakkama stiilis kahtlustest hoolimata tundusid mu väljavaated üsna lubavad. Miks ma ei peaks hakkama saama, kui Maila on toime tulnud! Kui siin on kohanenud paljud inimesed, kelle kultuur ja keel kohalikust suuresti erinevad. Taanil ja Eestil tundub ühiseid jooni olevat rohkem kui erinevusi – väike rahvus, sarnane kliima, meri, olulisemad pühad… Sarnasused peaksid aitama üksteist mõista. Eestlasi oli Taanis 2008. aastal Danmarks Statistiku7 andmetel tuhatkond, enamik neist Kopenhaagenis. Paljud olid siin alustanud tunduvalt raskemates oludes kui mina…
Kopenhaageni taanikeelne nimetus København viitab ku-nagisele kaupmeeste sadamale – købmændens havn. Aga seda võib samuti tõlkida ‘osta sadam’ (køb en havn), mis tundub ütlevat: „See on sinu valik. Osta ära, kui soovid. Kodune, kui tahtmist on.” Kopenhaagenis on taani kultuur ja vanad taani traditsioonid läbi põimunud sisserännanute kaasa toodud kommete ja tavadega. Siin ja seal võib näha lehvimas Dannebrogi, Taani lippu. Siin on Borgen8, kuningliku perekonna residents Amalienborg ja üks maailma vanimaid lõbustusparke Tivoli, smørrebrød9 СКАЧАТЬ
Kirja lõppu lisatav väljend „parimate tervitustega”. (taani ja grööni k)
Riigiasutus, mis tegeleb statistika kogumise ja analüüsimisega.
Borgen – Taani parlamendi residentsi Christiansborgi hüüdnimi.