Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia. Kati Nielsen

Чтение книги онлайн.

      Martin oli valmistanud meile suurepärase hommikusöögi. Akna taga kogus tuul hoogu, raputas puude latvu ja kihutas vastasmajade katuste kohal pilvi idast läände.

      „Kas sa tead, kes on Ho Sii Aanesen?” küsis Martin kohvitassi tagant. Pingutasin mälu mis jaksasin, aga Ho Sii Aaneseni nimeline tegelane ei meenunud.

      „Sa ei tea Ho Sii Aaneseni? Eks see võib ju nii olla, et õppisime koolis erinevaid asju…” kuulsin Martini hääles justkui õige pisut pettumust, aga seejärel paistis ta olukorraga leppivat ja näitas taanlaslikku tagasihoidlikkust: „Ega’s ma saa eeldada, et sa tead. See, et mõni taanlane on kuulus väikeses Taanis, ei tähenda, et teda mujal teatakse.”

      Minule aga ei andnud too Ho Sii Aanesen rahu ja peale selle tundsin end mõnevõrra puudutatuna tõsiasjast, et Lääne- ja Ida-Euroopa lapsed on koolis erinevaid asju õppinud.

      „Palun ütle mulle, kes see Aanesen on ja mille poolest ta tuntud on!”

      „Aanesen on kõige rohkem tuntud muinasjuttude autorina, aga tegelikult tahtis ta saada näitlejaks. Näitlejaks ei õnnestunud tal saada vist oma suhteliselt inetu välimuse tõttu, kui ma õigesti mäletan. Aga ta kirjutas pagana hästi. Paraku olid tema muinasjutud kurva lõpuga – ilmselt elas ta neid kirjutades välja oma kibestumust luhtunud lootuste pärast, ja räägitakse ka tema õnnetust armastusest. Hiljem on tema muinasjutte erinevate autorite poolt mitmes versioonis „arendatud” ja neil on enamasti õnnelik lõpp. Ta ise kirjutas oma jutud täiskasvanutele, aga nüüd on need kohandatud lastele sobivaiks. Mis need täiskasvanudki muud ole kui suureks kasvanud lapsed…”

      Kuulasin Martini juttu vaid poole kõrvaga, sest mul olid Ho Sii Aaneseni suhtes mõningad kahtlused tekkinud. „Palun ütle, mis muinasjutte ta kirjutas.”

      „Noo, neid on väga palju. Näiteks „Pöial-Liisi”, „Tinasõdur ja baleriin”, „Inetu pardipoeg”, „Väike merineitsi”…”

      „HANS CHRISTIAN ANDERSEN!!!” hüüatasin, justkui oleksin järsku avastanud, et minust on saanud lotomiljonär. Martin vaatas mind ehmunud pilguga.

      „Kuidas palun?” küsis ta härrasmeheliku viisakusega.

      „Hans Chris-ti-an An-der-sen,” nautisin mõnuga vana muinasjutukunstniku nime eestipärase selge häälduse iga tähte, „on üks mu lapsepõlve lemmikautoreid ja just eile rääkis giid praamil temast, kui peatusime Väikese Merineitsi kuju juures.”

      Taani keele hääldus on kirjapildist lihtsalt väga erinev ja eestlase kõrvale harjumatu, samuti ei teadnud ma veel, et taanlased nimetavad Hans Christian Anderseni sageli üksnes tema eesnime esitähtede ja perekonnanime järgi, mis suulises kõnes kostab umbes nii: ho sii aanesen. Edaspidi tuletasin Martinile meie Anderseni-teemalist jutuajamist aeg-ajalt meelde, mispeale ta naljatamisi kommenteerida tavatses: „Tule nüüd taanlast õpetama, kuidas Ho Sii Aaneseni nime hääldada.”

      Esimene nädalavahetus Kopenhaagenis möödus kiiresti, nagu oleks see kestnud vaid tund aega. Kui piloot lennuki nina itta pööras, avanes aknast vaade kuuvalguses helendavale Sundi väinale, Läänemere väravale, mida palistas horisondini ulatuv tulesäras linn. Mere kohal rippus täiuslikult ümmargune kuu. All pimeduses, külmal kaldakivil, ootas Väike Merineitsi printsi. Mind aga ootas selles linnas Martin. Veel hetk ja kõik kadus pimedusse – olin taas kõrgel õhus kahe erineva maailma vahel.

      Järgmisel hommikul tagurdasin Tallinnas veokile ametiautoga otsa. Vihma kallas kui pangest ja mu kodu ümbruses uuselamukvartali ehitusplatsil ukerdas paksus poris igasuguseid masinaid.

      „Öelge oma ülemusele, et teile põrutas keegi parklas sisse, kui te ise poes olite,” soovitas porisest „krusavikust” väljunud eakas plekkhammastega meesterahvas kaastundlikult vene keeles. Halli läkiläki kõrvad märjas tuules laperdamas, koukis taat päevinäinud puhvaika taskust nätske karamellkommi ja pakkus seda Jojole, kes oli kokkupõrke ajal mu auto tagaistmel istunud. „Laps ehmatas vist kõvasti, kahju on,” põristas taat südamlikult.

      Olime pääsenud üksnes ehmatusega, ainult auto vajas remonti. Tööandjale valetamine ei tulnud mulle mõttessegi. „Hea, et ise terved olete,” ütles suure südamega naine. Tundsin end tema ees süüdi ja mitte üksnes lõhutud auto pärast. Aimasin meie СКАЧАТЬ