Metsik. Cheryl Strayed
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Metsik - Cheryl Strayed страница 10

Название: Metsik

Автор: Cheryl Strayed

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги о Путешествиях

Серия:

isbn: 9789985332856

isbn:

СКАЧАТЬ Trailile matkama suundusin.

      Montanasse jõudes teadsin, et olin õigesti teinud – tuuleklaasi taga laius haljas väli miilide pikkuselt, taevas ulatus veelgi kaugemale. Taamal virvendas nähtamatu Portlandi linn. Sellest saab mu magus pääsemine, olgu või lühikeseks ajaks. Seal, mõtlesin, jätan mured seljataha.

      Selle asemel leidsin hoopis uusi muresid.

      3

      PÜSTAKIL-RÖÖTSAKIL

      Kui järgmisel hommikul White’i motelli toas ärkasin, käisin duši all ning seisin hambaid pestes alasti peegli ees ja silmitsesin end tõsiselt. Püüdsin tunda midagi erutusesarnast, kuid tekkis vaid morn ärevustunne. Aeg-ajalt nägin ennast – nägin ennast tõeliselt – ning mõni lause hakkas mu peas kõmisema otsekui jumala hääl, ja kui ma end selles tuhmunud peeglis nägin, vasardas mu kõrvus lause naine, kelle südames on auk. See olin mina. Sellepärast olin eelmisel õhtul kaaslast igatsenud. Sellepärast olin siin, motellis, ihualasti, peas pöörane mõte üksi kolm kuud mööda PCT-d matkata. Ma panin hambaharja käest, kummardusin peeglile lähemale ja vaatasin iseendale silma. Tundsin, kuidas ma sisimas lagunen nagu närtsinud lill tuules. Iga kord, kui ma mõnd lihast liigutasin, lendas järjekordne õieleht tuulde. Palun, mõtlesin. Palun.

      Ma läksin voodi juurde ja silmitsesin oma matkarõivaid. Olin enne duši alla minekut need hoolikalt voodile laotanud, nagu oli teinud ema mu lapsepõlves esimesel koolipäeval. Kui rinnahoidja ja T-särgi selga panin, takerdusid tillukesed kärnad, mis ikka veel mu vastset tätoveeringut ääristasid, särgivarruka külge ja ma näppisin neid ettevaatlikult. See oli mu ainuke tätoveering – sinine hobune mu vasakul õlal. Paulil oli samasugune. Me olime lasknud need koos teha meie lahutuse auks, mis oli teoks saanud vaid kuu aega tagasi. Me polnud enam abielus, aga tätoveeringud näisid tunnistust andvat meie igikestvast sidemest.

      Tahtsin Paulile helistada veelgi pöörasemalt kui eelmisel õhtul, kuid ei saanud seda endale lubada. Ta tundis mind liiga hästi. Ta oleks mu hääles kurbust ja kõhklust kuulnud ning taibanud, et ma pole mures ainult PCT-matka pärast. Ta oleks tajunud, et ma tahan midagi rääkida.

      Ma panin sokid jalga ja nöörisin saapad kinni, läksin akna juurde ja tõmbasin kardina eest. Päikesevalgus oli parkla valgetel kividel pimestav. Teisel pool teed oli bensiinijaam – hea koht PCT algusse hääletamiseks, mõtlesin. Kui kardina lahti lasksin, läks tuba taas pimedaks. See meeldis mulle nõnda – otsekui turvaline kookon, millest ma ei pea iial lahkuma, ehkki ma teadsin, et eksin. Kell oli üheksa hommikul ja väljas oli juba palav, avaustega valge kast nurgas ärkas mürinal jaheda õhu voos ellu. Hoolimata kõigest, mis vihjas sellele, et ma ei lähe kusagile, oli mul, kus olla: oli esimene PCT-päev.

      Tegin seljakoti sahtlid lahti, võtsin kõik asjad välja ning viskasin voodile. Tõstsin kilekotid voodile ja tegin ka need tühjaks, seejärel jäin esemekuhja vaatama. Seda kõike pidin ma järgmised kolm kuud kaasas kandma.

      Seal oli sinine kompressioonikott, milles olid rõivad, mis mul parajasti seljas polnud – fliispüksid, pikkade varrukatega termosärk, paks kapuutsiga fliisjopp, kaks paari villaseid sokke ja kaks paari aluspesu, õhukesed kindad, päikesemüts, fliismüts ja vihmapüksid –, ja teine, toekam veekindel kott, kurguni täis toitu, mida mul järgmise kahe nädala jooksul vaja läheb, enne kui jõuan oma esimesse varustuspunkti, kohta nimega Kennedy Meadows. Veel olid magamiskott ja matkatool, mida sai pruukida ka madratsina, laubalamp nagu kaevuritel ja viis elastikrihma. Olid veepuhastaja ja väike kokkupandav pliit, kõrge alumiiniumist bensiinikanister ja väike roosa tulemasin. Olid väike keedupott suuremas potis, kokkupandavad söögiriistad ja odavad spordisandaalid, mida kavatsesin kanda õhtuti laagrisse jäädes. Olid kiiresti kuivav käterätik, termomeetervõtmehoidja, presenditükk ja plastmassist, kõrvaga termoskruus. Veel olid maohammustusevastaste vahendite komplekt ja Šveitsi armee nuga, väike binokkel tõmblukuga, kunstnahast vutlaris, fluorestsentsvärvides köiekera, kompass, mida ma polnud veel kasutama õppinud, ja raamat pealkirjaga „Tea oma asukohta”, milles õpetati kompassi kasutama ja mida olin kavatsenud lugeda lennukiga Los Angelesse sõites, aga polnud lugenud. Oli esmaabikomplekt puhtas lõuendvutlaris, mis käis trukiga kinni, rull tualettpaberit sulguriga kilekotis ja roostevabast terasest käsilabidas mustas kestas, millel oli kiri U-Dig-It. Veel oli väike kott tualett-tarvete ja isiklike asjadega, mida mul võis enda arvates matkal vaja minna: šampoon ja juuksepalsam, seep, näovesi ja deodorant, küünekäärid, putukatõrjevahend ja päikesekaitsekreem, juuksehari, menstruatsioonikäsn ja tuub veekindlat päikesefiltriga huulepalsamit. Veel olid taskulamp ja metallist küünlalatern votiivküünlaga, tagavaraküünal ja liigendsaag – milleks, seda ma ei teadnud – ning roheline nailonkott, milles oli telk. Oli kaks 32-untsist plastpudelit vee jaoks ja kaamelipaun, kuhu mahtus 2,6 gallonit vett, rusikasuurune nailonmütsak, millest lahtirullituna sai vihmakate seljakotile, ning Gore-Texist nutsak, millest sai avanedes mu vihmamantel. Oli asju, mille olin kaasa võtnud juhuks, kui teised kaasa võetud asjad alt veavad: varupatareid, karp veekindlaid tikke, termotekk ja pudel jooditablette. Olid kaks pastakat ja lisaks raamatule „Tea oma asukohta” veel kolm trükist: „Pacific Crest Trail I: California” (seesama reisijuht, mis oli mind matka ette võtma innustanud ja mille neli autorit rääkisid retke katsumustest ja hüvedest otsekui üksainus rahulik, kuid range hääl), William Faulkneri „Kui ma olin suremas” ja Adrienne Richi „Unistus ühisest keelest”. Veel oli kaheksa tolli laiune, üheteistkümne tolli kõrgune ja kahesajaleheküljeline kõvas köites plokk, millesse tegin päevikumärkmeid, sulguriga kott, milles olid mu juhiluba ja veidi raha, mõned postmargid ja väike spiraalköites märkmik, mille vähestel lehekülgedel olid kirjas sõprade aadressid. Veel oli äravõetava suumobjektiivi, eemaldatava välklambi ja väikese kokkupandava kolmjalaga täismõõdus professionaalne 35-millimeetrine Minolta X-700 fotoaparaat – kõik jalgpallisuurusesse polsterdatud fotoaparaadikarpi pakitud.

      Ma ei olnud küll fotograaf.

      Olin möödunud kuudel oma tosin korda REI-nimelises Minneapolise matka- ja sporditarvete kaupluses käinud, et osta suurem jagu neist esemeist. Harva oli see lihtne. Isegi veepudeli ostmine, ilma et oleksid enne hoolikalt viimaseid veepudelitehnoloogiaid arvesse võtnud, oli hullumeelsus, nagu peagi teada sain. Arvestada tuli eri materjalide voorusi ja puudusi, rääkimata uuringutest, mida oli tehtud disaini alal. Ja see oli vaid kõige väiksem ja lihtsam ese, mille pidin muretsema. Muu varustus, mida vajasin, oli veel keerukam, nagu taipasin, kui olin nõu pidanud REI meeste ja naistega, kes pärisid iga kord lootusrikkalt, kas saavad mind aidata, kui nägid mind ülikergete pliitide väljapaneku ees või telkide vahel kõndimas. Need töötajad olid eri vanuses, erinevate kommetega ja esindasid loodusseikluste eri valdkondi, kuid ühine joon oli see, et viimane kui üks neist võis varustusest rääkida sellise innuga, nii üksikasjalikult ja pikalt, et olin rabatud ning pimestatud. Nad hoolisid sellest, kas mu magamiskotil on lukukaitsmed ja krae, mis võimaldas kapuutsi mõnusalt kinni tõmmata, ilma et see hingamist takistaks. Nad rõõmustasid tõsiasja üle, et mu veepuhastajal on fiiberklaasist filter, mis võimaldab pumbata suuremalt pinnalt. Ja nende teadmised hakkasid mulle külge. Selleks ajaks kui olin otsustanud, milline seljakott osta – kvaliteetne välisraamiga Gregory hübriid, millel väidetavalt oli siseraami tasakaal ja liikuvus –, tundsin end seljakotispetsialistina.

      Alles Mojave motellitoas seistes ja vaadates seda piinliku täpsusega valitud varustust, mis oli mu voodile kuhjatud, taipasin sügava alandustundega, et ma seda ei ole.

      Ma kaevusin asjade kuhjatisse, toppisin, pressisin ja surusin neid viimsesse kui vabasse kotisoppi, kuni enam midagi sisse ei mahtunud. Olin kavatsenud toidukoti, telgi, presendi, rõivakoti ja matkatool-madratsi elastsete rihmadega seljakoti külge kinnitada – selleks ette nähtud kohtadesse välisraamil –, aga nüüd oli selge, et asju, mis pidid välisraami külge mahtuma, on rohkem. Tõmbasin elastsed rihmad ümber kõigi mainitud esemete ning riputasin nende külge veel mõned asjad: oma sandaalid, fotoaparaadikoti, termoskruusi ja küünlalaterna. Kinnitasin seljakoti vöörihma СКАЧАТЬ