Metsik. Cheryl Strayed

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ istusin tema voodi juures ja püüdsin talle ette lugeda. Mul oli kaks raamatut: Kate Chopini „Ärkamine” ja Eudora Welty „Optimisti tütar”. Neid raamatuid olime lugenud kolledžis, neid raamatuid olime armastanud. Niisiis alustasin, kuid ei suutnud jätkata. Iga öeldud sõna haihtus õhku.

      Sama juhtus siis, kui püüdsin palvetada. Ma palvetasin palavikuliselt, pööraselt Jumala, ükskõik millise jumala poole, jumala poole, keda ma ei suutnud tuvastada ega leida. Ma kirusin ema, kes polnud mulle mingit usulist haridust andnud. Kuna ta vihkas omaenda ranget katoliiklikku kasvatust, oli ta oma täiskasvanuelus kirikut vältinud ning nüüd oli ta suremas ja minul polnud isegi Jumalat. Ma palvetasin kogu suure laia ilmaruumi poole ja lootsin, et selles on Jumal, kes mind kuulab. Ma palvetasin ja palvetasin, ja siis lõin kõhklema. Mitte sellepärast, et ma Jumalat ei leidnud, vaid seetõttu, et ühtäkki just nimelt leidsin: ma taipasin, et Jumal on olemas ja Jumalal pole mingit kavatsust millelgi sündida lasta või mitte lasta, mu ema elu päästa. Jumal polnud soovitäitja. Jumal oli halastamatu julmur.

      Oma elu paaril viimasel päeval polnud ema mitte niivõrd pilves, kuivõrd justkui kuskil ära. Siis oli tal juba morfiinitilguti: läbipaistev kott vedelikuga, mis voolas pikkamisi mööda plaastriga tema randme külge kinnitatud toru. Ärgates ütles ema: „Oh, oh.” Või siis neelatas kurvalt. Ta vaatas mulle otsa ja tema pilgus välgatas armastus. Teinekord jäi ta uuesti magama, nagu polekski mind seal. Mõnikord ärgates ei teadnud ema, kus ta on. Ta nõudis enchilada’t5 ja õunakastet. Ta arvas, et kõik loomad, keda ta oli kunagi armastanud – ja neid oli palju –, on koos temaga palatis. Ta ütles: „See hobune oleks mulle äärepealt peale astunud,” ja vaatas süüdistavalt ringi hobuse järele, või siis liikusid tema käed, nagu silitaks ta nähtamatut kassi, kes tema puusa ligidal lamas. Sel ajal oleksin tahtnud ema suust kuulda, et ma olen maailma parim tütar. Ma ei tahtnud seda tahta, aga seletamatul kombel tahtsin siiski, nagu oleks mul kõrge palavik, mida vaid need sõnad võivad alandada. Ma läksin koguni niikaugele, et küsisin emalt otse: „Kas ma olen maailma parim tütar?”

      Ema ütles muidugi „jah”.

      Kuid sellest ei piisanud. Ma tahtsin, et need sõnad mu ema mõtteis kuju võtaksid ja et ta lausuks need mulle uuesti.

      Ma janunesin armastust.

      Mu ema suri kiiresti, aga mitte äkki. Miilav tuli, leegid, mis hääbuvad suitsuks ja suits haihtub õhku. Ta ei jõudnud kõhnaks jääda. Ta oli muutunud, kuid surres oli tal ikka veel liha luudel, elavate hulka kuuluva naise keha. Ka juuksed olid peas, ruuged, rabedad ja nädalatepikkusest voodis lebamisest paklas.

      Selle palati aknast, kus ta suri, paistis Ülemjärv. Maailma kõige suurem järv, kõige külmem ka. Et seda näha, pidin vaeva nägema. Surusin põse vastu klaasi ja nägin järveviirgu, mis igavesti silmapiiri poole kulges.

      „Vaatega tuba!” hüüatas ema, ehkki oli liiga nõrk, et tõusta ja järve vaadata. Seejärel lisas ta vaiksemalt: „Ma olen kogu elu vaatega tuba oodanud.”

      Ta tahtis surra istudes, sestap võtsin kõik padjad, mis mulle kätte puutusid, ja tegin talle neist seljatoe. Oleksin tahtnud ema haiglast ära viia ja panna istuma raudrohusele väljale, et ta võiks seal surra. Katsin ta kodust toodud lapitekiga, mille ta oli ise meie vanade riiete tükkidest õmmelnud.

      „Vii see ära,” torises ema tigedalt ja rapsis jalgadega nagu ujuja, et tekist lahti saada.

      Ma vaatasin oma ema. Väljas helkis päike kõnniteedel ja jäätunud hangeservadel. Oli püha Patricku päev ja õed tõid emale kandilise tüki rohelist tarretist, mis võdisedes tema kõrval laual kügeles. Selgus, et see oli tema elu viimane täispikk päev ja suurema osa sellest hoidis ta silmad liikumatud ja lahti, ei maganud ega olnud ärkvel, selguse hetked vaheldusid sonimisega.

      Sel õhtul läksin ema juurest ära, ehkki ei tahtnud. Õed ja arstid olid Eddiele ja mulle öelnud, et nüüd on see käes. Sain sellest nii aru, et ema sureb paari nädala jooksul. Ma arvasin, et vähihaiged surevad pikkamööda. Karen ja Paul pidid järgmisel hommikul kahekesi Minneapolisest kohale sõitma ja ema vanemad pidid tulema paar päeva hiljem Alabamast, aga Leifist polnud ikka veel midagi kuulda. Eddie ja mina olime Leifi sõpradele ja sõprade vanematele helistanud, jätnud anuvaid sõnumeid, palunud tal helistada, aga tema polnud helistanud. Otsustasin üheks ööks haiglast lahkuda, venna üles otsida ja ainsakski korraks haiglasse tuua.

      „Hommikul tulen tagasi,” ütlesin emale. Vaatasin Eddie poole, kes väikesel vinüülkušetil lamaskles. „Ma tulen koos Leifiga.”

      Venna nime kuuldes tegi ema silmad lahti: sinised ja lõkendavad, nagu need alati olid olnud. Kõige kiuste polnud need muutunud.

      „Miks sa tema peale vihane ei ole?” küsisin emalt kibestunult võib-olla kümnendat korda.

      „Kaalikast verd välja ei pigista,” ütles ta tavaliselt. Või siis: „Cheryl, ta on kõigest kaheksateistkümneaastane.” Kuid seekord ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja ütles „kullakene” nagu siis, kui olin sokkide pärast vihastanud. Nõnda oli ta alati teinud, kui nägi mind kannatamas, kuna ma tahtsin, et miski oleks teisiti, kui oli, ja tema püüdis mind selle ainsa sõnaga veenda, et ma pean asju võtma, nagu need on.

      „Homme oleme kõik koos,” ütlesin. „Ja siis jääme kõik siia sinu juurde, nõus? Keegi ei lähe ära.” Ma sirutasin torude vahelt, mis teda igast küljest ümbritsesid, käe ja silitasin tema õlga. „Ma armastan sind,” ütlesin ja kummardusin tema põske suudlema, ehkki ta tõrjus mind eemale, sest tal olid nii kohutavad valud, et ta ei talunud isegi suudlust.

      „Armastan,” sosistas ema, liiga nõrk, et öelda „ma” ja „sind”. „Armastan,” ütles ta uuesti, kui palatist lahkusin.

      Sõitsin liftiga alla, astusin külmale tänavale ja sammusin mööda kõnniteed. Möödusin baarist, tulvil inimesi, keda suurest peegelklaasaknast nägin. Neil kõigil oli peas läikiv roheline pabermüts, seljas roheline särk, pükste peal rohelised traksid ja nad jõid rohelist õlut. Üks baaris olev mees tabas mu pilgu ja osutas mulle joomaselt, suu hääletust naerust kõrvuni.

      Ma sõitsin koju, söötsin hobuseid ja kanu ning läksin istusin telefoni juurde, samal ajal kui koerad tänulikult mu käsi lakkusid ja kass mulle sülle hüppas. Helistasin kõigile, kes võinuksid mu venna asukohta teada. Mõni ütles, et Leif joob palju. Jah, tõsi, ütlesid teised, ta käib Sue-nimelise St. Cloudi tüdrukuga. Keskööl helises telefon ja ma ütlesin vennale, et nüüd on see käes.

      Kui Leif pool tundi hiljem uksest sisse astus, oleksin tahtnud tema peale karjuda, teda raputada, raevutseda ja süüdistusi pilduda, kuid venda nähes suutsin vaid teda embuses hoida ja nutta. Sel ööl paistis ta mulle nii vana ja samas verinoor. Esimest korda nägin, et temast on mees saanud, ja ometi nägin ka, milline poisike ta on. Minu poisike, see, kellele olin terve elu pooleldi ema eest olnud, kuna mul polnud muud valikut, kui ema aidata kõigil neil kordadel, kui ta tööl oli. Karen oli minust kolm aastat vanem, aga meid oli kasvatatud nii, nagu oleksime kaksikud, ja plikapõlves vaatasime mõlemad võrdselt Leifi järele.

      „Ma ei suuda,” korrutas vend läbi pisarate. „Ma ei suuda ilma emata elada. Ma ei suuda. Ei suuda. Ei suuda.”

      „Me peame,” vastasin, ehkki ei suutnud ka ise seda uskuda. Me lebasime kahekesi venna üheinimesevoodis, rääkisime ja nutsime koiduni, kuni kõrvuti uinusime.

      Mina ärkasin mõne tunni pärast, söötsin enne Leifi äratamist loomi ja laadisin autosse kotte toiduga, mida võisime haiglas ema juures valvates süüa. Kell kaheksa olime teel Duluthi, vend sõitis ema autoga liiga kiiresti, samal ajal kui kõlaritest СКАЧАТЬ